„Kuni see jääb lennuki ohutusnõuete piiridesse. Ja seks kokpitis seda igatahes ei ole.”
Ta ei hakanud ette kandma tervet „pigem pistaksin oma maksa tulise oraga läbi, kui sinuga seksiksin”-osa. Loodetavasti oli naisele ta oma nahk piisavalt kallis, et maha istuda.
„Jamajutt.”
Ilmselt siiski ei olnud.
„Ma tean, et teil on autopiloot,” lisas naine. „Igaüks teab teie lennuliinidest ja teie uutest lennukitest.”
Jah, teadsid tõepoolest. Jutud Taylor Made’i kohta levisid nii kiiresti, et neil oli raskusi kõigi tellimuste täitmisega. Seega tundus võimalus ühineda suurema ettevõtjaga ning üheskoos Lõuna-California turule tungida vägagi ahvatlev, millise ettepaneku üks New Yorgi asjameestest talle paari kuu eest tegi.
Ühinemisettevalmistused sujusid üsna kenasti ja leping pidi sõlmitama õige pea. Max, kes tahtis, et see iga hinna eest teostuks, töötas kahekordse koormusega, et oma ettevõtet võimalikult heas valguses näidata. Puhkusele võis mõelda siis, kui partner olemas.
Proua Coltrane pani käe tema õlale. „Nii, lülitage nüüd autopiloot sisse ja pöörduge ringi.”
Klientide rahulolu tagamine oli Maxi firmas esmatähtis ja ta ei tahtnud kedagi niivõrd mainekat kui proua Coltrane eemale tõugata. Kuid hoolimata väljareklaamitud lisadest ja kõrgest teenindustasemest ei kuulunud ühe „ma kukkusin maha ja ei saa ise enam püsti” vanadaami kirekõrgustesse lennutamine tema töökohustuste hulka.
„Ma loen nüüd viieni, siis edastan kutsungi ja me maandume jalamaid,” ütles ta, püüdes naise kätt oma õlalt maha raputada.
„Ärge nüüd mängige tagasihoidlikku. Ma tean teist kõik.”
Max tõmbus pingule, teadmata, mida naine silmas pidas. „Üks.”
„Võiksite viisakusest vähemasti ühe kähkuka pakkuda.”
Naise nördimus olnuks koomiline, kui Maxi naer polnuks temast välja imetud just nagu hambaarsti puhastustoruga. „Kaks.”
„Aga ma arvasin…”
Max sirutas käe raadiosaatja poole. „Kolm.”
„Noh,” naine rögistas köhatada, „igatahes tahaksin ma nüüd Grace Wellingtonile üht-teist öelda.”
Sõna „neli” hääbus Maxi huultel, kui reisija poetatud nimi talle pärale jõudis. Grace Wellington. Mida paganat võis naisel, kellega ta mõne aasta eest oli sehkendanud, olla pistmist ennast tema Cessnas alasti koorinud memmega? Maxil polnud õrna aimugi. Kuid ta tahtis seda väga teada saada. Eriti kuna ta hakkas nüüd mõtlema, kas mitte kõik teisedki kummalised kogemused polnud seotud Grace’iga, kellega Max oli kohtunud veidi pärast tolle skandaalsest poliitikust abikaasa surma.
„Mis Grace siia puutub?” ei suutnud ta küsimata jätta.
„Grace on üks valevorst, vaat mis,” vastas proua Coltrane ninahäälega.
Max ei pidanud üle õla vaatama – ja ta poleks seda teinud ka loterii võidupiletiga ajaloo kõige suuremale jackpot’ile –, et teada, mismoodi naise lõug üles ja ettepoole sirutus ja tema ninasõõrmed suursugusest kõrkusest puhevile läksid. See ilme oli Maxile tuttav paljude rikaste naissoost klientide nägudelt.
Muidugi, enamik neist oli upsakaks ja nõudlikuks muutudes ikka riides olnud. Kortsuline alastus rikkus tõenäoliselt efekti – kuigi Max ei tahtnud selles oma silmaga veenduda.
„Ma ei olnud sugugi kindel, kas see, mida ta teie kohta kirjutas, ka paika peab – et mõni mees võib seksuaalselt sedavõrd võimekas ja kirglik olla. Nüüd olen ma üsna kindel, et neil lugudel pole mingit tõepõhja all.” Naine turtsatas. „Kah mul seksihull – alasti naine seisab temast vaid jala kaugusel ja ta ei tule toime ühe kiire kangipeitusemängugagi!”
Max ei teadnud, kas hingata kergendusest, kuna naine oli võrgutamiskatsetest loobunud, või tunda end solvatuna, kuna naine pidas teda võimetuks mängima, oeh, talle meelepäraseid mänge. Kuid kuna ta soovis oma kangi parajasti hoida vaid püksiluku taga varjus, polnudki naise tõlgendus ehk kõige halvem.
Siis aga jõudsid naise ülejäänud sõnad talle kohale. Seksihull? „Mis lood? Millest te õigupoolest räägite?”
Naine oli hetke vait. Olnuks Max julgem, oleks ta ringi pöördunud, et näha, kas naise näol peegeldus saladuse väljarääkija süüdlaslik ilme. Nii vapper ta aga polnud, niisiis otsustas ta lihtsalt peale käia. „Proua Coltrane?”
„Küll te peagi teada saate, arvan ma.” Naise hääl kostis kaugemalt, mis tähendas, et ta oli reisijatesalongis tagasi ja pani end loodetavasti riidesse. „Raamat ilmub sel sügisel. Ja sellest loost oli juttu kas Staris või Globe’is või kuskil mujal.”
„Raamat?”
„Grace’i elulugu. Hah! Nagu oleks see naine küllalt huvitav, et tervet raamatut täita! Kui poleks kõiki neid skandaale, oleks täidet ehk vaid lehekülje jagu.”
Elulugu. Grace Wellington – ärahellitatud seltskonnategelane, kellest sai skandaalne lesk, kui tema poliitikust-pistisevõtjast abikaasa püstolitoru endale suhu torkas – oli oma memuaarid kirja pannud. Ja tema oli neis osaline. Pagan.
Naise vastust peaaegu peljates küsis ta: „Mida Grace minu kohta oma raamatus õigupoolest kirjutas?”
Naine turtsus vulgaarselt naerda. Max taipas, et naine oli kokpitti naasnud ja seisis otse tema selja taga. Kui naise käsi tema nägemisvälja nihkus, silmas Max tema disaineripluusi varrukat ja hingas kergendatult.
„Teile on pühendatud terve peatükk, poju, ja see kogub kuulsust. Neist lõõmavatest detailidest piisab, et kõige julgemgi erootikakirjanduse pala selle kõrval kahvatuks.”
Maxil hakkas sees keerama. Seda polnud kokpitis juhtunud sestpeale, kui ta õhujõudude päevil esmakordselt F-15sse istus… ühte varasemasse mudelisse, enne kui planeerimata rasedus ja perssekukkunud abielu nurjasid tema plaanid piloodiõpingutega ühele poole saada. „Ma ei suuda seda uskuda.”
Ta ei tahtnud seda uskuda, kuid proua Coltrane paistis oma jutus kindel olevat. Grace oli kirjutanud temast terve portsu tiiraseid lugusid ja neid oma intellektuaalitsevate sõprade hulgas levitanud. See oli tõenäoliselt ka selgituseks, mispärast oli Maxist saanud Beverly Hillsi kuu maiuspala.
„Kõvakaaneline raamat antakse välja novembris.”
Maxi meelekohtades hakkas tukslema, kui öeldu tõsidus talle pärale jõudis. Peagi jõuab avalikkuse ette raamat, mille üks peatükk on täis räpaseid üksikasju tema kohta. Just nüüd, mil tal olid käsil läbirääkimised ülitähtsa ühinemise osas, mis viinuks teda kõrgemale tasandile.
Jumal küll, kuidas ta soovis, et Grace Wellington poleks iial tema silma – ega käte – alla sattunud.
„See on vale.”
Reisija ei paistnud tema pahameelt tähele panevat. „Kui kollase ajakirjanduse kuulujutud tõele vastavad, siis peaks raamatul üsna hea minek olema.”
Kollane ajakirjandus. Maxil läks süda pahaks.
„Noh, kui te tõesti ei kavatse mulle mingisugust meelelahutust pakkuda, võite otsa sama hästi ka ringi pöörata. Ma tahan koju minna,” teatas proua Coltrane, hääl ärritusest kile.
Max ei lasknud end kaks korda paluda. Poole tunni pärast olid nad maapinnal ja proua Coltrane marssis eralendude käsutuses oleva terminali poole. Max aga seisis bituumenkattel, mobiiltelefon käes, ja valis tuttavat numbrit.
Tema vend Morgan – kes elas New Yorgis ja ajas perekonna rahaasju, kui ta just polnud parajasti mõnel fotosafaril metsikus looduses – teab kindlasti, mida teha. Või vähemasti kellele helistada. Ent niipea kui Morgan toru võttis, kuulis Max oma üllatuseks harilikult nii rahuliku ja vaoshoitud vanema venna hääles põnevusnoote.
„Max. Sa juba kuulsid?”
„Kuulsin.” Max kattis