õpetanud, siis vähemalt seda küll, kes ta on… ning võib-olla veelgi märkimisväärsemana seda, kes ta pole. Seksikas ja tahumatu ei olnud tema stiil ning ka džässi koha pealt ei olnud ta purist4. Talle meeldis sellesse pisut poppi, veidi kerget rokki ja natuke lihtsat klassikat segada, muusikutele vabad käed anda ning lasta neil oma asja ajada. Len tahtis, et tema klubil oleks pisut elegantsi, et sel oleks teatud pitser. Kõrged laed. Ta tahtis, et see oleks säärane koht, kus inimesed saaksid hästi aega veeta, oma parimaid rõivaid kanda, olla kõige paremal moel nemad ise.
J. J. – d esimest korda nähes ei uskunud mees, et too tema klubisse sobib. Naine kandis üht oma tavalist pöörast kostüümi: kolmekümnendate stiilis kleiti ja arvukalt võltsjuveele… ning ta oli end kabinetklaveri taha sisse seadnud nii, nagu mõtleks ta, et kurat, ma kuulun siia. Just sellel hetkel oli mees taibanud, et naine tõesti sobib, hoolimata ta hulludest lavendlikarva juustest ja Leni tundest, et naine pole päriselt tema klassist.
Naine oli mängima hakanud, seejärel mõne sekundi pärast lõpetanud ning tema poole pöördunud: „Kas sa tead, et sellel klaveril on halb bass?”
„Jah,” oli ta ükskõikselt sõnanud.
„Täna saan ma hakkama, aga sa peaksid laskma selle üle vaadata.”
„Muidugi, lapsuke. Ma asun kohe asja kallale.”
Enne, kui mees naise pisikese istmiku pingilt lahti tõmmata jõudis, hakkas too mängima. Siis ei tahtnud mees teda enam peatada. Ta vaid seisis seal ja kuulas. Naise tehnika oli võrratu. Ta ei olnud kunagi kuulnud seda klaverit säärast häält tegemas, neetud halb bass või mitte. Kuid naine ei andnud alla, ta pidas kõikidest päheõpitud nootidest täpselt kinni. Mees tundis naise sees peituvat midagi muud… midagi, mis väljapääsemist ootas. Ning ta tahtis kohal olla, kui see vallandub. See võtaks seinad värisema.
Naine mängis kolm pala ja lõpetas. Ta pöördus pingil ümber ning vaatas kohtuotsust oodates mehe poole. Ta ei tundunud kartvat ega närviline olevat. Lenile tundus, et kui ta ütleks naisele, et see ei sobi, kehitakse tüdruk vaid oma kenasid ümaraid õlgu ja kõnniks puutumatu egoga minema.
„Pole paha, J. J.” Ta arvas, et tegu on valenimega. Kes paneks sääraste silmadega lapsele sellise nime – J. J.?” Ta ei uskunud ka Pepperit.
„Tänan,” lausus naine viisakalt, kuid mitte toonil, mida oleks võinud kergendustundeks pidada. Naine teadis isegi, et ta on hea.
„Sa pead end vabaks laskma, oma tegevusse energiat panema.”
Naine kortsutas oma ploomikarva huuli prunditades kulmu. „Sa pead silmas, et improviseerima?”
„Jah, improviseerima.” Len juurdles, millesse ta end küll segab? Kuid siis kuulis ta end ütlemas: „Sa võid varasele rahvale mängida ja kui soovid, siis ka mõne lantši ajal. Ma otsin ka kedagi, kes võtaks pühapäevased ennelõunad… kui sa huvitatud oled. Mõnikord kutsume me klassikalist muusikat mängiva pianisti. Oskad sa midagi ka Bachilt või Beethovenilt?”
„Ma eelistan džäss- ja popmuusika juurde jääda. Millal sa tahad, et ma alustaksin?”
„Homme õhtul.”
„Homme õhtul ma ei saa.”
„Ei saa?”
„Mul on üks varem kokkulepitud asi ees.”
„Kas sa mängid mõnes teises klubis?”
„Ei.”
Naine ei kavatsenud selgitada. „Kuidas pühapäevaga oleks?”
„Sa tahad, et ma alustaksin ennelõunaga?”
„Jah. Sa pole Earl Hines5, tüdruk.”
Tema kõrged armsad valged põsed muutusid punaseks. „Olgu, härra…”
Naine oli ta neetud nime ära unustanud. „Wetherall,” meenutas mees ilmetult. „Len Wetherall.”
Naine ei olnud temast kunagi kuulnud. J. J. – l läks kaks nädalat aega, enne kui ta välja mõtles, kes mees on. Ta kohmas siis Lenile, et vaatab hokit, mitte korvpalli. Len oli vestlusesse pillanud Wayne Gretzky6 nime, kuid tüdruk päris vaid: „Kes?” See oli veel üks väike ebakõla, mis kõik naise suurele rasvasele valekobakale lisandusid, kuid Len oli otsustanud, et kui J. J. Pepper peaks kunagi tahtma suud puhtaks rääkida, siis ta kuulab ta ära.
Selle ajani laseb ta naisel olla see, kes too iganes olla tahab.
„Tere, nunnupõsk,” venitas ta nüüd aeglaselt naeratades. Naise silmad olid säravalt kullakarvaliseks meigitud. „Tore sind näha. Kuidas Uus-Meremaa oli?”
Hetkeks nägi naine välja nii, nagu ei teaks ta, millest mees räägib… nagu oleks ta unustanud, et kõndis neli kuud varem mehe juurest minema, et Uus-Meremaale kaljuronimist harrastama minna. Siis tuli talle kõik meelde ning ta naeris. „Uus-Meremaa oli võrratu.”
Len oleks teda sama palju uskunud, kui tüdruk oleks öelnud, et käis Jakutskis. „Kas sa mulle lamba tõid?”
„Postkaarte.”
Kust ta postkaardid sai? Kindlasti mitte Uus-Meremaalt. „Oled sa valmis mängima?”
Naine naeratas talle laialt ning sedakorda peegeldus selles kergendustunne. „Muidugi.”
„Kobi siis sisse. Uus-Meremaast võid sa mulle hiljem rääkida.”
„Rõõmuga.”
Helk tema silmis ütles mehele, et naine tundis end talle valetades suurepäraselt. Kuid sees ootasid teda hilise pärastlõuna publik ning klaver ja ta tundus mõlema nägemise üle rõõmus olevat.
Hollandlane suitsetas üksi 81. tänaval Central Park Westi pargipoolsel küljel seistes sigarit. Temast üle tee oli ühe nurga peal laiutav loodusloomuuseum, teisel nurgal aga mainekas Beresfordi kortermaja. Oma vaatekohalt nägi ta Beresfordi kahte 81. tänaval asuvat sissepääsu ning samuti seda, mis asus Central Park Westil. Iga sissepääsu juures olid ametipostil rohelistes kuldpalmikutega kaunistatud livreedes uksehoidjad. See ei pannud Hendrik de Geeri muretsema – kui vaja, saab ta neist mööda. Praegusel hetkel ta vaid jälgis.
Ta nägi pesukarunahast kasukas naist 81. tänaval – laial, läbi pargi lõikaval vilka liiklusega tänaval – kollasest taksost välja astumas. Naine ütles midagi ühele uksehoidjatest ning ta lubati sisse. Tema juuksed olid roosakasblondid. Esiteks oli Hendrik arvanud, et see on päikesevalguse trikk, kuid varsti taipas ta, et eksib, ning et naise juuksed on tõepoolest roosad. Naine oli Beresfordist mõni tund varem lahkunud. Hollandlane oli teda külma käes suitsetades oodanud. Ta pidi teda veel kord nägema, et kindel olla.
Nüüd oli ta veendunud. See naine on Juliana Fall. Hendrik oli näinud tema naeratust ja ta silmi. See ei saanud olla keegi teine.
Korraga maitses ta sigar kirbelt. See oli Havanna sigar – tema ainus veidrus. Esimese sigari andis talle poisikesena Johannes Peperkamp ning ta oli suitsust köhinud ja oksendanud ning häbistanud end vanema sõbra ees, kellele ta nii väga muljet tahtis avaldada. Hendrik oli sellest ajast alates ammu lõpetanud muretsemise kellelegi mulje avaldamise pärast. Teda huvitas ainult ellujäämine. Ta hindas inimesi ja olukordi kiirelt ja täpselt ning see võime oli tal aastate jooksul aidanud elus püsida. Vanemaks jäädes leidis ta end oma instinktidest järjest sõltuvamaks muutuvat. Ta ei saanud enam loota füüsilisele jõule või noorusea kiirusele – või oma valgenevate blondide juuste ja ajahambast karmistunud kortsuva nahaga välimusele. Seevastu olid tal kogemused. Instinktid.
Tema instinktid käskisid tal nüüd põgeneda. Ta peaks vaid kaduma, nagu ta oli minevikus palju kordi teinud. See oli tema eriline anne. Ta saaks sellega hakkama.
Hollandlane viskas sigari maha ja kustutas selle saapakontsaga. Seejärel pöördus ta ümber ja sammus läbi kivivärava parki. Olgu neetud mu instinktid, mõtles ta.
Juliana Fall, alias J. J. Pepper lasi kuumal veel viimased roosa vahu jäänused