Kuulsite, mida ma ütlesin? Sellist asja on varemgi juhtunud. Kas mäletate eelmisest aastast seda naist Tulsast? Istus oma sportautosse, sõitis sinna, kus tema mees oma sõbratariga inetusi tegi ja ajas selle tõpra alla, kui too ja teine naine oma lemmikmotellist välja astusid. Sõitis mehe pikali ja tagurdas siis tast üle, paiskas ta sõiduteele ja sõitis veel kord üle.”
“Minu arust polnud see Tulsas,” ütles Tiff. “See oli “Law and Order’is”, kas polnud?”
Rose vaatas talle otsa. “Pole tähtis – mõelge selle üle. Kui keegi sind ei näe ja sa ei keera asja untsu ega tüüpi elama jäta, et ta sind ära tunneks, on allaajamine ja põgenemine parem kui püssikuul või rotimürk või südamesse pussitamine.” Ta vaikis hetkeks sügavalt Margarita-klaasi vaadates. Pilku tõstes jätkas ta: “Jah, siis peaksid autost lahti saama…”
“Nojah,” ütles Tiff. “Kellelgi õnnestus autost lahti saada. Või see ära peita. Või midagi taolist. Nad said sellest lahti pärast sündmust. Nad ei taha oma teo tagajärgedega silmitsi seista. Aga see ei tähenda, et see oli ette planeeritud.”
“Oo, jaa,” ütles Rose. “Ma arvan, et oli.”
Phoebe, kes seda kõike juba varem kuulnud oli, soovis, et nad lõpetaksid. Kuid nad ei teinud seda.
Tiffany jäi endale kindlaks: “Mõni joodik ja muud midagi. Või mõni emme telefoni otsas.”
“Haa,” ütles Rose. “See on alles nali. Emme, kes keset ööd Paseos ringi sõidab ja helistab… kellele?”
“Tahan lihtsalt, et näeksite,” ütles Tiff oma kõige kannatlikumal ja mõõdukamal toonil, “et me ei tea põhimõtteliselt, mis on selle taga, et keegi ta alla ajas ja ära sõitis.”
“Uh. Vabandage mind. Me teame, et ta oli Paseos jala, pärast südaööd.” Paseod, vana Hispaania piirkonda krohvitud majade ja savikividest katustega, tunti kõige paremini seal aktiivselt tegutseva kunstnike kogukonna poolest. Ralphie polnud kunstnik. Ta ei elanud Paseos, tal polnud seal sõpru ega äritegevust, millest Kuningannad teadnud oleks. “Ma küsin teilt,” ütles Rose, “mida ta seal tegi?”
Tiffany hingas sügavalt välja. “Ma vaid küsin, miks peaks arvama, et see mõrv oli?”
Rose’il oli Margarita-klaas taas käes. Ta võttis suure lonksu ja pani klaasi hooga letile. “Sest see oli Ralphie, kes surma sai, sellepärast. Teame kõik, milline ta oli. Kõik armastasid teda – välja arvatud siis, kui nad teda vihkasid.”
Phoebe oli küllalt kuulnud. Enam kui küllalt. Ta haaras jäämasina pealt alumiiniumist jääkühvli, tõmbas masina terasest ukse lahti, toetas vaba käe jäämasina äärele ja pistis kühvli sisse. Tikk-kontsadel tasakaalu säilitamiseks laiemalt seistes purustas ta kühvliga jääd. See oli mõne päeva jooksul kamakaks muutunud ning see tähendas, et masin lekib. Peaks parandaja kutsuma.
Polegi seda mõnda aega teinud, mõtles Phoebe jääd purustades. Juba sellest ajast saadik, kui Ralphie linna tagasi tuli – sel korral jäädavalt, nagu ta Phoebele öelnud oli – ja Darla Jo’ga suhet alustas.
“Tiff, sa salgad,” kuulis ta Rose’i rõhutamas.
“Mina salgan…?”
Phoebe tagus kõvemini, vahtides jääkamakaid, kui ta neid kühvliga ründas, iga löök summutamas hääli tema taga.
Ta tegi jää pihuks ja põrmuks ning tema vaimusilmas hakkas mees kuju võtma.
Ralphie…
Phoebe nägi teda; nägi teekaarti tema näol, kus naerujooned sööbisid sügavale justkui kraatrid mehe täidlase suu kõrval, nägi sassis juukseid, mida mees looduses tundmatuks punakas-mustaks värvis ning mis mõne viimase aasta jooksul meelekohtadel nii kõrgelt hõrenesid, et paljad laigud tema pea peal kohtuda ähvardasid.
Mees oli masinatega alati osav olnud. “Astu kõrvale,” oleks ta öelnud, kui masin tõrkuma hakkas. “Las Ralphie teeb oma võlukunsti – ja kas sa ulataksid mulle sealt selle mutrivõtme palun, kallis?”
Phoebe tagus jääd kõvemini. Ta tahtis iga kamaka tükkideks purustada, kõik pulbriks pihustada.
“Phoebe, kallis.” See oli Rose. Phoebe lõi kühvli veel korra jää sisse. Rose hüüatas: “Hei!”
Kiiresti pilgutades, et kogunevaid pisaraid tagasi hoida, tõmbas Phoebe pea jäämasinast välja ja heitis pilgu üle õla Kuningannade poole.
Rose ütles talle õrnalt: “Kullake, pane see kühvel ära.”
Phoebe viskas kühvli masinasse, lõi ukse kinni ja pöördus näoga sõprade poole. “Mul on sellest jutust juba süda paha.”
“Vabandust,” ütles Rose.
“Ei ühtki sõna enam,” tõotas Tiffany.
Phoebe pani käed enda ümber ja vaatas alla oma kõrgete kontsadega rihmikute poole. Need olid punased nagu roosid tema kleidil. Punane on jõu värv – oli ta kusagilt kuulnud. Viimasel ajal pärast Ralphie surma tundis Phoebe, et ta vajab nii palju jõudu kui võimalik.
Tiff ütles vaikselt: “Oeh, Pheeb. Ole nüüd.”
Phoebe surus käed tihedamini piha ümber, tõstis pea ja tõmbas küüruvajunud õlad sirgu. “Tunnen sellest vaesest närukaelast puudust, tõeliselt puudust.” Tema kurk tõmbus kokku. Ülejäänu pidi ta sosistama. “Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta läks ja lasi ennast ära tappa.”
Oli vaikus, välja arvatud Gwen Stefani plaadimasinas popsumas, laulmas laulu “Hollaback Girl”.
Rose’i näole ilmus malbe emakana pilk. “Oh, kullake…”
Phoebe surus huuled kokku ja raputas järsult pead. “Ah.” Ta tõstis käe. “Ma ei lähe endast välja. Minuga saab kõik korda.” Nutmist oli juba küllalt olnud. Darla Jo oli seda nende kõigi eest piisavalt teinud.
“Pole viga,” ütles Tiffany ettevaatlikult. “Vahel ei saa tüdruk sinna midagi parata. Ta lihtsalt vajab üht korralikku nutmist.”
Phoebe ei kavatsenud nutma hakata. Mitte praegu. Mitte täna. Ta võttis lonksu, et pitsitust kurgus kergendada, surus sõrmed silmade alla, et valamata pisarate põletavat valu leevendada ja ajas end taas sirgu. “Nii. Veel üks ring?”
Kuid lõbu oli otsas ja nad kõik teadsid seda. Phoebe vaatas Tiffilt Rose’ile ja tagasi Tiffi otsa. Neil mõlemal oli läikivate silmadega, tulekul pisaratega ilme. Veel üks jook ja asjad läheksid tõsiselt nutuseks.
Tiff, kes Rose’i sõidutanud oli, lükkas oma pooltäis klaasi Rose’i poole. “Joo see ära, kui tahad. Vajan üht minutit ja siis oleme siit läinud.” Ta tõusis ning läks lava kõrvalt ja mööda koridori naiste tualetti.
Rose vaatas Tiffany lõpetamata joogi sügavustesse ja siis üles Phoebe otsa. “Võtsin terve päeva vabaks. Tule mõneks ajaks minu poole. Võta vahelduseks vähe vabamalt. Sul on ju sünnipäev.”
Phoebe mõtles sellele, kuid otsustas keelduda. “Tänan. Ei.” Ta viipas käega suures osas tühjale ruumile ja üksikule mootorratturile baari tagaotsas. Mees ei vaadanud tema poole. Selle asemel vahtis ta otsejoones peeglist tagaseinal asuvate pudelite ridade poole, justkui universumi saladuste üle mõtiskledes. “Kes kõigi nende klientidega tegeleb, kui ma jalga lasen?”
Rose hoidis naeru tagasi ja küsis siis kahtlevalt: “Oled sa kindel?”
“Täiesti. Bernard tuleb kell kuus.” Bernardil, ühel kahest Phoebe täiskohaga baaritöötajast peale tema enda, oli täna õhtune vahetus. “Kui siin jääb vaikseks, lähen koju, kui ta siia jõuab. Panen jalad seina peale. Helistan emale. Pesen hambaid…”
Rose ohkas. “Pheeb, sa pead ettevaatlik olema.”
“Ohoh? Ja mille pärast?”
“Viimasel ajal on su elu lausa igavaks muutuma hakanud.”
“Ja tead mis? Mulle see meeldib.”
“Aga