Nukumeister. Amanda Stevens

ees ning kui nad peatusid, et midagi poeaknal imetleda, peatus ka tema, süda sees valusalt pekslemas. Nad olid seljaga tema poole, aga kui üks keskmine end niimoodi pööras… jumal küll, ta nägi välja täpselt nagu Ruby.

      Vähemalt nii oleks Claire’i kujutlustes tema tütar võinud neljateistkümnesena välja näha. Sellisena, nagu ta oli olnud Rahvusliku Kadunud ja Röövitud Laste Keskuse eksperdi loodud fotol.

      Ta oleks pikk nagu isa, aga Claire’i kõhna kehaehituse ja vanaema Lucille’i kuldsete lokkidega.

      Tüdruk tema ees raputas pead ja tema blondid lokid nihkusid tema kitsa selja vastu. Ta kandis lühikesi pükse ja plätusid ning tema jalad olid pikad, päevitunud ja imeilusad. Tüdruku naer kandus Claire’ini, tekitades tema seljal külmavärinaid, ning tema süda hakkas veel tugevamini pekslema. See heli oli kuidagi nii armas, süütu ja tuttav.

      Claire sulges silmad ja püüdis manada ette Ruby naeru. Seda oli aina raskem teha. Pärast seitset aastat olid mälestused mõnikord hägusad.

      Aga ei, seal see oli… kujutluspilt kaheaastasest Rubyst loomaaias, sikutamas Claire’i käest ja talle naerdes otsa vaatamas. „Emme, karud!”

      Isegi põngerjana oli Ruby olnud väga lustlik laps. Armas ja heasüdamlik, aga samas mõnikord nii tahtejõuline ja põikpäine, et Claire’i kannatus oli valusalt proovile pandud.

      „See laps vaidleks ka aiapostiga,” tavatses Claire’i ema liialdatud ohkega öelda.

      „Jah, ja huvitav küll, kellelt ta selle on pärinud?” vastas Claire ikka.

      Salamisi oli Claire tänulik olnud, et tütar oli rohkem Lucille’i kui temasse läinud. Claire oli liiga palju oma tujuka isa moodi, kuigi ta palus jumalat, et ei alistuks iialgi samadele deemonitele, mis olid mehe viinud enesetapuni, kui tema oli alles titt.

      Isegi kõige sügavamas meeleheites pärast Ruby röövimist polnud Claire mõelnud endalt elu võtta, ja seda ühel heal põhjusel – ta polnud kunagi kaotanud lootust, et tütar tuleb kunagi tema juurde koju. See lootuseleek oli tuhmunud iga mööduva aastaga, aga sellistel päevadel nagu täna, nähes vilksamisi rahvarikkal tänaval tuttavat nägu, ärkas temas uus lootus ning ta leidis end sedasama vana fantaasiat hellitamas.

      Ruby on ikka veel elus ning ta oli kõik need aastad olnud õnnelik ja terve. Mingi lastetu paar oli teda näinud tol päeval kõnniteel rattaga sõitmas ning olnud võlutud tema blondidest lokkidest ja päikeselisest naeratusest.

      Nad olid tüdruku endaga koju kaasa võtnud, teda armastanud nagu enda last ning aja möödudes oli Ruby nende lahkusele ja kiindumusele vastanud. Aja möödudes oli ta harjunud oma uue koduga ning viimased seitse aastat oli ta elanud täiesti normaalset elu. Võib-olla ei mäletanudki ta enam oma pärisperet. Oma pärisema.

      Claire pilgutas silmi tikkuvaid pisaraid eemale.

      Fantaasia oli pelgalt fantaasia. Ei midagi enamat kui soovunelm, mis aitas tal elada üle kõige süngemaid päevi. Ja tüdruk tema ees tänaval polnud Ruby. Tõenäosus, et tema tütar on ikka veel elus, oli tibatilluke. Oli naeruväärne isegi hetkeks mõelda, et Ruby võis kogu see aeg elada New Orleansis, et saatus tõi nad imekombel sel tänaval kokku.

      Aga siiski…

      Claire sosistas tütre nime. See heli lipsas ta huultelt palvena.

      Tüdruk pöördus nagu vaiksele palvele vastates ning Claire nägi teda esimest korda selgelt. Tüdruku näole ilmus lai naeratus ja Claire’il jäi hing kinni. Kõik tundus tema ümber nii vaikne. Tänavamüra kadus ning lähedalasuvas hoovis kasvavad palmid ja banaanipuud seisid liikumatult kuumuses, nagu oleks ka loodus hinge kinni hoidnud.

      Ja siis hingas Claire valusalt kiiresti välja. See polnud Ruby. Aga ühel põgusal hetkel, kui nende pilgud kohtusid, nägi Claire vilksamisi nägu, mis võis olla nagu oma tütre nägemine pärast kõiki neid aastaid.

      Tüdruku tähelepanu liikus temast mööda ja ta lehvitas kellelegi Claire’i taga. Kellelegi, kes oli teda nimepidi kutsunud.

      Megan. Tüdruku nimi oli Megan. Mitte Ruby.

      Claire heitis pilgu oma peegelpildile poeaknal, nägi oma näol pinges ilmet, kotisanga pigistamisest valgekstõmbunud sõrmenukke, ning hingas aeglaselt uuesti välja.

      Ruby on surnud ega tule tagasi. Ta võeti nende maja eest kõnniteelt, kui ta seal rattaga sõitis, ta oli röövimise ohver, mida kunagi ei lahendatud. Claire teadis statistikat. Tema tütar oli arvatavasti surnud esimese kahekümne nelja kuni neljakümne kaheksa tunni jooksul pärast röövi, tema laip visati mingile eemalasuvale väljale või maeti maha ning ta oli seal kõik need aastad lamanud. Üksinda.

      Claire tõstis käe suu juurde. Tema silmi kõrvetasid pisarad, aga ta hoidis neid tagasi, uurides tänavat enda ees. Tüdruk ja tema sõbrad olid tõtanud varikatuse alla, et vihmasabina eest pääseda. Claire pööras end meelega ringi ja hakkas teises suunas kõndima.

      „Kas sa kuulsid sellest surnukehast, mis Prantsuse kvartalist leiti?” küsis Charlotte LeBlanc muretult, kui nad Claire’iga paar minutit hiljem määratud kokkusaamisel kohtusid.