Koonused. Kurt Sweeney

kellega nad abiellunud olid, midagi ühist – välja arvatud Åsega, kes tuli tema ellu 1950. aastate lõpul, kaasas muu hulgas Norra kokakunst, mis Geraldile kiiresti meeldima hakkas. Aga ühel päeval oli Åse ära läinud ja tema lapselapsed kaasa võtnud, nii et tema ellu tekkis tühimik, mida ei andnud millegagi ega kellegagi täita, ütles ta terve koguduse kuuldes, tunnistades, et norra Aidy oma lastega oli suurem osa tema elust, kui ta aimanud oli. See tuli hinge pealt ära saada. Need inimesed pidid kuulma, et ta oli kõik need aastad pärast kirikust lahkumist Jumalat palunud.

      Ja need sõnad kiskusid mu lõua ja pilgu põranda poole – ta seisis seal ees minu ja ainult minu pärast. Tema ehtsat ja lapselikku perekonnaarmastust ei tulnud tänada mitte ainult selle eest, et ta ennast seal umbes kahekümne aasta järel uuesti näitas, vaid ka selle eest, et ta avas oma vanaisasüdame inimestele, kes talle ei meeldinud ning keda ta ei uskunud ega usaldanud. Ta esines oma kogudusele klassikalise usutunnistusega. Seda polnud varem juhtunud (ega juhtunud ka hiljem). Ja ainult sellepärast, et mina välja ilmusin. Ilmaolek ja igatsus, mida ta neile häbenemata tunnistas, surus mu lõua madalale ega lasknud mul pead tõsta muuks kui üheks tänulikuks pilguks, mille talle saatsin. Ta ei tahtnud muud, kui vaid minuga jagada. Ta arvas ju, et olin tulnud päriseks. Ta küsis mult seda peaaegu kohe, kui ma pärast lennujaamast saabumist George’iga uksest sisse astusin. Pidin lubama, et ma ei sõida enam kunagi ära, mitte kaugemale kui George’i juurde San Franciscosse, tulen külla vähemalt neli korda aastas ja hoolitsen, et kõik oleks nagu enne. Pidin seda pühalikult tõotama.