koomas
1
Vahetuskaup
„Tere tulemast!“ ütles Peetrus kahele kogule, kes tema ees seisid ja omavahel jagelesid, ilma et oleksid teda tähele pannud. Tüdruk vehkis kätega, korrutades pidevalt „parema käe reegel“ ning poiss, kes oli kas meeleheitel või vihane, võib-olla isegi mõlemat korraga, tõstis oma jalgratta kõveraks väändunud lenkstangi õhku ja viskas selle tüdruku suunas, kisendades talle midagi „ühesuunalise tänava“ kohta.
„Tere tulemast!“ ütles Peetrus natuke valjemini.
„Jää vait!“ karjusid tüdruk ja poiss korraga ja Peetrus rõõmustas, et nad milleski ühel nõul olid, aga kõige parem oleks olnud, kui see nõu oleks sisaldanud tema kuulamist, sest alati, kui teda ei kuulatud, kippus Peetruse keel sõlme minema.
„Tervetulemast!“ puterdas ta, pälvides viimaks poisi ja tüdruku tähelepanu, aga mitte sellisel moel, nagu ta soovinud oleks.
„Mis tervest tulemastist sa räägid, kas poolikuid tulemaste on ka olemas?“ nõudis tüdruk oma verist nina pühkides ja katsus seejärel oma laubal olevat haava ning muljuda saanud põski.
„Oleks mul siin kas või poolik tulemast, lööksin ma sellega su pea sodiks!“ ahastas poiss, pisarad silmist voolamas. „Sa sõitsid mulle otsa ja tapsid mu!“ Oma lõhkise pea ning verise jope vahelt välja turritavate roideotstega nägi ta tõesti üsna surnud välja, aga tüdruk ei saanud teisiti, kui talle vastu vaielda.
„Keegi ei palunud sul mulle ette sõita ja ainus, mille ma tapsin, on sinu jalgratas!“ teatas ta, jõudes napilt kükitada, enne kui ka jalgratta sadul üle tema pea lendas. Selle peale tahtis tüdruk poisile kallale karata, kuid Peetrus sirutas oma käed välja ja nad mõlemad tardusid paigale.
„Tere tulemast taevasse,“ lausus Peetrus, „mina olen Peetrus, taevaväravate valvur, ja mul on teile üks hea ja üks halb uudis.“ Vanamees sügas oma tonsuuri ja tõmbas rüüvoltide vahelt välja võtmekimbu, mida ta neile näitas. „Ralph LaRue ja Saskia Eisenberg,“ teatas ta, „halb uudis puudutab teid mõlemaid. Täna õhtul kell 22.17 kohaliku aja järgi sisenes Saskia Eisenberg 1998. aasta punases Volkswagen Boras valest suunast Community Streetile, mis on ühesuunaline tänav, ja põrkas kokku 2012. aasta Author Airline’iga sõitnud Ralph LaRue’ga, kes tuli Baconi pargist, kus ta oli kell 22.09 sattunud tunnistajaks Simon Burke’i mõrvale, ja kes eiras parema käe reeglit. Halb uudis on, et te olete mõlemad surnud, aga Ralph LaRue’le on mul ka hea uudis. Selle õnnetuse põhjustamise süü langeb Jumala silmis Saskia Eisenbergile ning kaastundest, et sa surid tema süü tõttu 18 päeva enne oma kindlaksmääratud aega, on Jumal nõus täitma ühe sinu soovi.“ Peetrus nipsutas sõrmi ning Ralph ja Saskia vabanesid tardumusest, kahjuks keset seda liigutust, mida nad viimati teinud olid, ning Saskia kukkus Ralphile otsa.
„Saada mind mu kehasse tagasi!“ karjus Ralph tüdruku alt välja rabeledes. „Ma pean politseisse minema ja ütlema, kes Simoni tappis!“
„Kahjuks ei saa ma seda teha,“ vangutas Peetrus pead, „mul ei ole voli sellist soovi täita. Kuidas oleks, kui ma saadaksin su hinge hoopis sinu vanemate juurde, et sa saaksid neile ilmuda ja nendega hüvasti jätta?“ Viimased kohtumised lähedastega olid väga menukad, Peetrus korraldas neid ülepäeviti.
Ootamatult hakkas Saskia Peetruse ja Ralphi silme all läbipaistvaks muutuma. Esimesena kadusid tüdruku jalad ning viimaks polnud temast alles midagi peale pea, mis hõljus tühjuses, vaadates alla maa peale, kus kiirabimeeskonna liikmed, kes olid sõitnud õnnetuspaigast mööda samal hetkel, kui tema ja Ralphi saatuslik kokkupõrge toimus, teda elustada püüdsid.
„Mulle tundub, et ma kuulutasin sinu surma ennatlikult,“ ütles Peetrus tüdrukule. „Sinu süda seiskus küll kell 22.18, kuna tugev hoop rindu seiskas su hingamise, kuid kell 22.22 hakkas su süda uuesti lööma ning sa lähed kohe oma kehasse tagasi…“
„Saatke ta minu kehasse,“ pahvatas Ralph, mõistes, et peab oma soovi enne ära kasutama, kui Saskia täielikult kaob, ning et see on viimane asi, mida ta selles elus Simoni heaks teha saab. „Kui sa ei saa minu hinge minu kehasse saata, sest minu surma ei saa enam muuta, siis tema on veel elus ja sa võid saata tema hinge ükskõik kuhu!“
Peetrus vidutas silmi, eirates Saskia kohkunud ilmet, mis ütles talle, et kui Peetrus peaks Ralphile vastu tulema, esitaks ta tema peale Jumalale kaebuse. „Kas see on sinu kindel soov?“ päris Peetrus poisilt. „Sul on ajus verevalum, roided puruks ning maksarebend, sa ei ole elu sees nii palju palvetanud, et teenida ära seda, et Jumal su inglitel terveks teha laseb!“
Ralphi käed tõmbusid rusikasse. „Kui Simoni tapjat ei paljastata, võivad tulevikus paljud süütud inimesed kannatada!“
Peetrus andis alla, osaliselt selle pärast, et tal oli poisist kahju, osaliselt selle pärast, et tal ei olnud tüdrukust kahju, ja osaliselt selle pärast, et tal oli igav.
„Hästi, Saskia Eisenberg,“ pöördus ta tüdruku poole, kes oli juba peaaegu olematusse hajunud, tagasi maa peale, kus talle südamemassaaži tehti, „Ralph LaRue soovi kohaselt asud sa 25. novembrist kuni 3. jaanuarini tema kehasse, samas kui sinu enda keha jääb koomasse, ning sul on 40 päeva aega, et paljastada Simon Burke’i mõrvar. Kas sul on küsimusi?“
„Kes ta tappis?“ hüüdis Saskia Ralphile, kuid poiss ei jõudnud talle vastata ning Saskia haihtus taevast enne, kui oli vastust kuulnud, paraku mitte tema enda kehasse, vaid hoopis Ralphi omasse, mis äsja laibakotti oli pandud. Ta püüdis sellest välja rabeleda, kukutades laibakoti kanderaamilt maha, ja kõnniteel seisvatel inimestel oli mööda tänavat roomavat musta kookonit lausa lust vaadata. See oli nende jaoks peaaegu sama põnev nagu Angelo Haysi haua lahti kaevamine. Üks käsi tungis laibakotist välja ja kõik juubeldasid, nagu oleks see hoopis naljakas, mitte õudne, ning keegi ei näinud ingleid, kes laibakoti ümber koondusid ning Ralphi kehasse valgust hakkasid suunama.
Peetrus lõi käsi kokku, pilvede all avanevast spektaaklist pisut häiritud. „Noh, see läks nüüd natuke pahasti!“
Ralph krigistas hambaid. „Või veel!“ Poiss vajus näoli pehme pilve sisse.
Peetrus kratsis oma pealage, kui Jumal temaga mõtetes kõneles, ja tema silmadesse ilmus kummaline ilme. „Jah, või veel, see läks ikka väga pahasti. Enne seda, kui Saskia Eisenberg täna mõneks minutiks suri, oli tema surmakuupäevaks määratud 17. august 2082. aastal, aga nüüd on selleks 31. detsember 2015. aastal.“
Ralph oigas. „Oo ei, ta saadakse kätte!“
„Oo ei, tegelikult ei saada, hoopis sind saadakse,“ irvitas Peetrus, vaadates Community Streeti, kus Ralphi keha lõpuks laibakotist välja oli roninud. „Ta sureb selle pärast, et sina oled see, keda tappa tahetakse.“ Peetrus ohkas. „Ma ei oleks sinu soovi täitnud, kui ma oleks aimanud, et röövin sellelt tüdrukult 67 eluaastat. Tema ei peaks 20-aastaselt surema.“
„Jah, ja mina pidin 18-aastaselt surema, eks ole? Nii et talle oli määratud minust 67 aastat kauem elada…“ Ralph pures oma alahuult. „Samas kui mulle oli jäänud ainult 18 päeva.“ Ta keeras ennast selili ja sikutas sõrmedega pehmet pilvevatti, eirates Peetruse pahurat ilmet. „Miks, kui ma nägin teda?“
„Ma ei saa küsimusest aru.“ Peetrus tõmbas poisi püsti, et ta pilve sisse suuremat auku ei kaevaks ja sellest läbi ei kukuks, polnud vaja, et korduks sama fiasko nagu langenud inglitega.
„Miks ta mu alles 18 päeva pärast tapab?“
Peetrus kortsutas kulmu. „Oled sa kindel, et me räägime ikka samast inimesest?“
Ralphi nägu väljendas imestust. „Ma nägin teda, ma ju ütlesin seda!“
„Nii et sa nägid, kuidas ta Simoni tappis?“
Ralph lõi silmad maha. „Noh, mitte just päris, aga midagi sinnapoole.“ Ta sülitas valgele pilvele punase läraka. „Kurat!“
„Ei ole siin mingit Kuradit!“ Peetrus sirutas Ralphi poole käe ja kõlistas oma võtmeid, et asjaga võimalikult ruttu ühele poole saada, et Ralph ei saaks rohkem võimalust tema töökohas lagastada. „Hoopis Jumal on.“
Saskia ei teadnud, mis talle rohkem haiget tegi, kas tema keha, mis oli üleni valu täis, või tema süda, mis valutas Pierre’i pärast. Kuradi prantslane, edaspidi eelistab ta hoopis itaallasi, ühed kuumad mehed kõik. Nad olid keskkoolist saati koos olnud, kuid nüüd