ainult ajutiselt ühest kehast teise kolitud, ja ometi oli ta hinges lein, millele oli raske võrdset leida.
„Puhkus koomas,“ pomises ta tekki kohendades. „Hästi läheb!“
2
Tagasi keskkooli
Saskia hommik algas kangelasteoga. Ta mitte lihtsalt ei läinud tualetti, vaid ta jooksis peaaegu selle ukse maha, ja tema sihtimine oli täpne vähemalt 50 % ulatuses. Noor naine oli enda üle väga uhke, enne kui talle meenus, et ta oli kavatsenud silmi kinni hoida, aga kuna ta silmad juba kord lahti olid, ei saanud vaatamises enam midagi halba olla. Ta otsis parajasti palatist mõõdulinti või joonlauda, kui saabus õde kraadiklaasiga ning sundis ta tagasi voodisse, et ta saaks kontrollida, ega Ralphil palavikku pole. Ei olnud, aga Saskia sellest palju rõõmsamaks ei muutunud. Sügaval sisimas oli ta lootnud, et kui ta hommikul üles ärkab, on kõik vanaviisi ja ta lebab kodus Pierre’i käte vahel, aga ainus, mida ta kaisutada sai, oli padi. Keegi, ilmselt sanitar, kelle kohta Saskia küsis ja kelle nimeks õde Shirin ütles olevat Mahmoud, oli ta öösel tema keha juurest minema kandnud ja tagasi Ralphi palatisse toonud. Saskia otsustas, et ei lähe enam oma keha vaatama, kuna see mõjus talle väga raskelt, eriti siis, kui ta vaatas monitori, mis näitas tema südamelööke, ja mõtles selle peale, et 39 päeva pärast ei pidanud Ralph LaRue süda enam lööma, aga ta oli juba praegu surnud ja keegi ei teadnud seda.
Ralph oli oma jalgrattal otse surma kihutanud, sest ta tahtis Simoni mõrvarit paljastada, aga Saskia oli raisanud juba terve päeva ega soovinud, et see kurjategija leidmisel takistuseks saaks. Ta ei olnud tundnud ei Ralphi ega Simonit, aga kes nad ka ei olnud, oli Simon Ralphile tähtis ning Saskia austas nende sõprust, sest enam ei olnud midagi, mida ta sellega kaotada oleks võinud. Peetrus ja Ralph olid Jumala loal omavahel lepingu sõlminud ja tema oli sellega nõusse jäänud ning kui ta oleks 40 päeva niisama lulli löönud, ei oleks see aidanud tal oma keha tagasi saada, nii et ta pidi elama nagu Ralph LaRue ja minema tagasi keskkooli.
Saskia oli lõpetanud keskkooli eelmisel kevadel ning proovinud pärast seda kahel korral ülikooli sisse saada, et kirjandusteadust õppima hakata, aga ta oli alati allapoole joont jäänud ning kuigi ta ei olnud veel alla andnud, oli tal nüüd töö, mis talle meeldis, ja ta oli hakanud mõtlema, et ehk polegi kõrgharidus tema jaoks, mis siis, et ta tahtis kunagi teadlaseks saada. Saskia vanemad olid omal ajal amatöörarheoloogidena alustanud, aga praegu ei möödunud ükski Uus-Meremaa väljakaevamine ilma nendeta ja Saskia taipas, et ta isegi ei teadnud, kas nad olid veel Uus-Meremaal või olid nad juba edasi liikunud ja kaevasid näiteks Ladina-Ameerikas olmeekide kultuuri jäänuseid välja. Saskia vend Jens ei olnud samuti ülikooli läinud, vaid oli õppinud hoopis politseiakadeemias, ja kuigi Saskia ei pidanud patrullautoga tänavatel tiirutamist ja naabrite treppidele põlevaid koerasitakotte viskavate huligaanide püüdmist kuigi põnevaks, oli Jens rahul ja ei kurtnud kunagi. Ta kurtis hoopis selle üle, et tal pruuti ei olnud. Saskia oli kindel, et tema 27-aastane vend on ikka veel süütu, aga ta ei hakanud seda talle kunagi nina alla hõõruma, vaid kuulas alati tema „politseikroonikat“, mis oli mõnikord rohkem, teinekord vähem igav.
Jens oli politseinik ja Saskia vajas teda, et pääseda ligi Simon Burke’i surma kohta käivale materjalile, mida ajalehes ei avaldatud, aga ta ei teadnud, kuidas oma vennale öelda, et tema õde kasvatas endale peenise, nii et ta pidi midagi muud välja mõtlema. Manuela, tema parim sõbranna, oli samuti hea valik, aga pärast seda, kui Manuela oli paar aastat tagasi napilt vägistamisest pääsenud, oli ta olnud meeste vastu allergiline ning talle ligi pääseda oli veelgi keerulisem kui Jensile.
Manuela või Jens. Ühe neist pidi Saskia oma saladusse pühendama, aga kumma?
Hommikusöögil polnud väga vigagi – vorstivõileivad, apelsin ja piim – ja kuigi Saskia tavaliselt piima ei joonud, kulistas ta ka selle alla. Keskpäeval külastas teda arst, kes talle, õieti küll Ralphile, selgitas, et ta oli seitse minutit kliinilises surmas ja et kiirabibrigaad hindas tema vigastusi eluohtlikuks, aga kui ta haiglasse toodi, selgus, et tal ei ole ühtegi vigastust ning arstide ja õdede seas liikusid jutud, et ta peab olema väga eriline inimene, et tal nii head kaitseinglid on. Saskia ei hakanud küsima, mis Ralphi rattast sai ja päris hoopis, millal ta välja saab. Arst tahtis ta veel paariks päevaks jälgimisele jätta, aga Saskia veenis teda, kuni arst lõpuks nõustus, et ta võib järgmisel hommikul koju minna. Saskia noogutas agaralt, kuigi ta ei teadnud, kus Ralph LaRue kodu on ja kas tal üldse on seda, sest poisi vanemad ei olnud teda vaatama tulnud ja Jack oli jäänud tema ainsaks külastajaks.
Õhtul, vahetult enne külastusaja lõppu, keegi siiski tuli. Järjekordne rohelises koolivormis poiss astus tema palatisse, õnneks ilma lilledeta, ja Saskia viskas kiire nalja roheliste mehikeste kohta, aga poiss ei pannud seda pahaks, kuna Jack oli talle juba öelnud, et Ralph LaRue on peast segi.
„Kas ta seda nii viisakalt ütleski?“ päris Saskia, kui poiss, kelle nimi oli Natty – ilmselt oli see lühend Nathanielist – tema voodi kõrvale toolile istus. Nattyl olid paksud pruunid juuksed ja prillid, mis tegid tema näo veelgi laiemaks, kui see oli. Ta oli lühike, jässakas ning üsna paks ja selle järgi, kuidas ta hingeldas, sai Saskia aru, et ta oli tulnud trepist.
„Kas sa tahad, et ma tsiteerin?“ päris Natty.
Saskia noogutas.
„Ta ütles, et sa oled kõigi maailma vitupeade ja munninägude ristsugutis ja et su ajusagarad jooksid su peast minema.“
„Kas tõesti koosnes ainult pool tema lauset roppustest?“ imestas Saskia. Ta näitas Nattyle kägistusjälgi oma kaelal ja seletas, mis eile juhtunud oli.
„Oleks ma teadnud, et ta seda teeb, ei oleks ma lasknud temal sulle lilli tuua.“ Natty ohkas. „Kuna mina olen klassivanem, oli see minu mõte ja Jack ütles, et ta võib seda ise teha, sest mina olevat nii näljane, et sööksin lilled tee peal ära!“ Natty köhatas. „Ära küsi, kuidas ta seda tegelikult ütles, ma ei taha mäletada!“
„Keegi pole mulle kunagi varem punaseid roose toonud,“ tunnistas Saskia Nattyle. Pierre oli küll romantik olnud, aga tal oli olnud õietolmuallergia, ning Tim, kellega Saskia enne Pierre’i käis, oli talle ainult õlut toonud, et teda täis joota, sest millegipärast arvas ta, et mida rohkem tüdrukud joovad, seda rohkem nad seksida tahavad. „Kas sa tead, et punased roosid sümboliseerivad armastust ja kirge?“
„Armastust ja kirge ära Jackilt küll oota, tema jaoks sümboliseerivad punased roosid kindlasti verd,“ pomises Natty Ralphi kriibitud nägu vaadates.
„Kas Jack ja Simon olid omavahel väga lähedased, et Jack tema pärast minu peale nii vihaseks sai?“ alustas Saskia detektiivitööga, sest kuskilt pidi ta ju pihta hakkama.
„Lähedased? Ära tee nalja! Nad olid küll toanaabrid, aga nad vihkasid teineteist, küsi kellelt tahes! Jack ja tema kamraadid tõukasid Simonit pidevalt koridoris pikali, võtsid tema asju ära ja lõhkusid neid, rikkusid tema riideid ja panid teda igale poole luku taha…“
„Jackil oli vist raske lapsepõlv,“ avaldas Saskia oma arvamust, murdes pead, kuidas said Jack ja Simon toanaabrid olla.
„Ära kaitse teda!“ kähvas Natty. „Ta kohtles sind samamoodi!“
„Mind?“ pilgutas Saskia silmi. „Miks ta siis mulle lilli tahtis tuua?“ Jack Merridew… ei, Jack Abbott oli talle mõistatus.
„Ju ta siis hakkas kahetsema, et ta Simoni vastu nii halb oli, ja mõtles sinuga suhteid parandada.“
„Kas see tavaliselt vastupidi ei peaks olema?“ püüdis Saskia meenutada, mida ta psühholoogiks õppiva Manuela koolivägivallateemalisest seminaritööst mäletas. Saskia oli seda toimetada aidanud ja mõned asjad olid talle meelde jäänud. „Kiusaja murrab oma ohvri ning hoopis ohver on see, kes hakkab tegema kõike, et suhted kiusajaga paraneksid.“
„Kust sul täna see imelik jutt tuleb?“ imestas Natty. „Tavaliselt ütleksid sa lihtsalt, et Jack on sitapea, aga praegu mängid sa talle psühholoogi!“
Saskia pigistas Natty sõrmi ja nentis mõttes, et need olid vorstikujulised. Mingi nurga alt nägi poiss välja peaaegu nagu