keegi meie beebi ära viima?” küsib ta kaeblikult.
„Meil tuleb see välja uurida,” ütleb Rasbach, asetab kohvitassi enda ette kohvilauale ja võtab välja märkmiku. „See võib tunduda liiga lihtlabane küsimus, aga kas teil on mingitki aimu, kes võis teie beebi ära röövida?”
Mõlemad jõllitavad teda; selline mõte on ennekuulmatu. Kuid ometi tuleb neil vastata.
„Kas te olete viimasel ajal märganud siin kedagi ringi liikumas? Kedagi, kes teie lapse vastu huvi tundis?”
Mõlemad raputavad pead.
„On teil aimu, mingitki aimu, kes võis tahta teile halba teha?” Ta pöörab pilgu Anne’ilt Marcole.
Vanemad raputavad taas pead, mõlemad ühtviisi segaduses.
„Palun mõelge selle üle korraks järele,” ütleb Rasbach. „Ärge kiirustage. Sellel peab olema põhjus. Sellel on alati põhjus – me peame selle lihtsalt välja uurima.”
Paistab, nagu hakkaks Marco midagi ütlema, kuid mõtleb siis ringi.
„Mida te tahtsite öelda?” küsib Rasbach. „Praegu pole aeg midagi oma teada jätta.”
„Sinu vanemad,” lausub Marco viimaks, ja pöördub oma naise poole.
„Mis minu vanematega on?” küsib naine silmanähtavalt imestununa.
„Neil on raha.”
„Ja siis?”
„Neil on palju raha.”
Hakkab midagi koitma, mõtleb Rasbach.
Anne vaatab abikaasale tummakslöödult otsa. Võimalik, et ta on oivaline näitleja. „Mida sa silmas pead?” küsib ta. „Sa ei arva ometi, et keegi võttis ta …” Rasbach silmitseb neid tähelepanelikult. Naise näoilme muutub. „See oleks hea,” ütleb Anne Rasbach’ile otsa vaadates. „Eks ole ju? Kui nad tahavad ainult raha, siis saaksin ma oma beebi ju tagasi? Nad ei teeks talle halba?”
Lootusrikkus tema hääles on südantlõhestav. Rasbach on peaaegu veendunud, et naisel pole selle looga midagi pistmist.
„Ta on kindlasti kohutavalt hirmul,” ütleb Anne ning siis variseb ta täielikult kokku, nuuksudes pidurdamatult.
Rasbach tahaks temalt ta vanemate kohta küsida. Lapseröövide puhul on aeg määrava tähtsusega. Selle asemel pöördub ta Marco poole. „Kes on tema vanemad?” küsib Rasbach.
„Richard ja Alice Dries,” ütleb talle Marco. „Richard on tema kasuisa.”
Rasbach kirjutab selle oma märkmikku.
Lõpuks suudab Anne jälle ennast kontrollida ning ütleb: „Mu vanematel on palju raha.”
„Kui palju raha?” küsib Rasbach.
„Ma ei tea täpselt,” lausub Anne, „miljoneid.”
„Kas te saaksite olla veidi täpsem?” küsib Rasbach.
„Ma arvan, et nende vara väärtus on umbes viisteist miljonit,” ütleb Anne. „Mitte et keegi seda teaks.”
Rasbach vaatab Marcole otsa. Mehe nägu on täiesti ilmetu.
„Ma tahan oma emale helistada,” ütleb Anne. Naine heidab pilgu kaminasimsi kohale ja Rasbach järgib tema pilku. Kell on veerand kolm öösel.
Anne’i suhe oma vanematega on keeruline. Kui Marcol ja Anne’il on Anne’i vanematega tülid, mida tuleb ette sageli, siis ütleb Marco, et tema suhe oma vanematega on veider. Võib-olla ongi, aga nad on tema ainukesed vanemad. Ta vajab neid. Ta annab heade suhete nimel oma parima, kuid see pole kerge.
Marcol on sootuks teistsugune taust. Tema suguvõsa on suur ja omavahel näägeldakse alatasa. Kui nad kokku saavad, mida ei juhtu küll sageli, karjuvad nad teineteise peale heasüdamlikult. Tema vanemad emigreerusid Itaaliast New Yorki enne Marco sündimist, ning neile kuuluvad keemiline puhastus ja rätsepatöökoda. Neil pole just erilist rikkust, kuid nad tulevad toime. Nad ei sekku nii palju Marco ellu nagu teevad Anne’i rikkad vanemad. Pesast väljatõugatuina on Marcol ja tema neljal õel-vennal tulnud enda eest seista juba varasest noorusest peale. Marco on elanud oma elu omal käel – ning omaenda reeglite järgi – juba kaheksateistkümnendast eluaastast alates. Ta koolitas end ise. Ta kohtub aegajalt oma vanematega, kuid nad ei etenda tema elus kuigi olulist rolli. Õigupoolest ei leiagi keegi peale Anne’i rikaste vanemate ning nende Grandview’ Golfiklubi hästivarustatud sõprade, et Marco on pärit vääritust keskkonnast. Marco tuleb keskklassi hulgast, seadusekuulekate kõvasti tööd rügavate inimeste seast, kes on elus kenasti hakkama saanud. Mitte ükski Anne’i ülikooliaegsetest sõpradest ei leia, et Marco on pärit vääritust keskkonnast.
Üksnes põlisrikkad võivad teda sellisena näha. Ning Anne’i ema on pärit põlisrikastest. Tema isa, Richard Dries – tegelikult küll tema kasuisa, sest tema pärisisa suri traagiliselt, kui ta oli nelja-aastane – on edukas ärimees, kuid Anne’i ema on see, kellel on miljonid.
Tema rikkad vanemad armastavad oma raha, oma rikkaid sõpru. Maja Rosedale’is, Grandview’ Golfiklubi liikmeksolekut, imekeni puhkusereise, neid oma klassile iseloomulikke asju. Anne’i saatmist tütarlaste erakooli, ning seejärel heasse ülikooli. Mida vanemaks ta isa saab, seda enam meeldib talle teeselda, nagu oleks ta kogu selle raha ise teeninud, kuid see pole tõsi. See on talle pähe hakanud. See mees kipub olema ennast täis.
Kui Anne „hakkas mehkeldama” Marcoga, käitusid ta vanemad nii, nagu oleks maailm hukkumisele määratud. Marco nägi välja nagu kõige ehtsam paha poiss. Ta nägi peaaegu ohtlikult võluv välja – itaallase kohta küllaltki heleda nahaga –, tumedate juuste ja mõtlike silmadega, ning veidi mässulise välimusega, eriti siis, kui tal oli habe ajamata. Kuid Anne’i nähes tekkis ta silmi see soe helk ning tal oli tõeline miljoni dollari naeratus. Ning see viis, kuidas ta kutsus Anne’i kullakeseks. Esimene kord, mil Marco ilmus tema vanematekoju mootorrattal, et Anne kohtama viia, oli Anne’i noore täiskasvanuea üks määravaid hetki. Ta oli kahekümne kahe aastane. Tema ema oli kõnelnud talle ühest kenast noormehest, juristist, oma sõprade pojast, kes oli huvitatud Anne’iga kohtumisest. Anne oli veidi kannatamatult selgitanud, et ta käib juba Marcoga.
„Jah, aga …” ütles tema ema.
„Aga mida?” küsis Anne ja pani käed rinnal vaheliti.
„Aga sa ei saa teda ometi tõsiselt võtta,” lausus ta ema.
Anne mäletab ikka veel seda ilmet oma ema näol. Kohkumust, piinlikkust. Ta ei mõelnud Anne’i õnnele, vaid sellel, kuidas see välja näeks. Mõtles sellele, kuidas ta seletab oma sõpradele, et tema tütar oli hakanud mehkeldama noormehega, kes töötas itaallaste linnaosas baarmenina ja sõitis mootorrattaga. Tema ema oli otsustanud Marcot sellisena näha. Ta oli unustanud kraadi ärijuhtimises, mille Marco oli omandanud samas ülikoolis, mida oli peetud küllalt heaks nende tütre jaoks. Nad ei märganud, kui imetlusväärne see oli, et Marco oli oma õpingute ajal kogu aeg öösiti baarmenina töötanud. Võib-olla pole mitte keegi mitte kunagi piisavalt hea ta vanemate väikese tüdruku jaoks.
Ja siis – see oli täiuslik – oli Marco sõitnud mürinal kohale oma Ducatil ning Anne oli hõljunud majast välja otse Marco käte vahele, tema ema neid kardinate tagant jälgimas. Mees suudles Anne’i tugevalt, ise endiselt mootorratta seljas istudes, ning ulatas talle varukiivri. Anne istus mootorratta selga ja nad kihutasid mürinal minema, hooldatud sile kruusatee mootorratta alt üles paiskumas. Just sel silmapilgul oli Anne otsustanud, et ta on armunud.
Kuid inimene ei jää igavesti kahekümne kahe aastaseks. Ta saab täiskasvanuks. Asjad muutuvad.
„Ma tahan oma emale helistada,” kordab Anne. Nii palju oli juhtunud – kas sellest oli tõesti möödunud vaid tund aega, kui nad jõudsid tagasi koju tühja võrevoodi juurde?
Marco krahmab telefoni ja ulatab talle ning istub siis tagasi sohvale, käed vaheliti ja ilme pinev.
Anne valib numbri. Ta hakkab taas nutma enne, kui on jõudnud numbrigi valida. Telefon heliseb ning tema ema vastab.