ja et Prõmaka-Mathilde ongi kuningriik, meie kuningriik. Meil on siin majade ja mere vahel suured heinamaad, ja heinamaade vahelt viib väike kruusatee alla randa. Selle tee ääres kasvavad pihlapuud, mille otsa on hea ronida, kui tuul puhub. Igal hommikul pärast ärkamist vaatan ma aknast välja merele, kuidas ilm on. Kui puhub korralik tuul, siis laksuvad lained vastu muuli, nii et vett pritsib kaugele heinamaale välja. Ja kui tuult ei ole, näeb meri välja nagu hiigelsuur lomp. Kui täpsemalt uurida, võib märgata, et meri on iga päev isemoodi sinine. Tavaliselt vaatan ma ühtlasi järele, kas vanaisa paat paistab. Vanaisa tõuseb iga päev kell viis ja läheb mõrdu nõudma. Meie majadest edasi on autotee. Ja autoteest edasi on mäenõlvad, kus saab talvel kelgutada ja suusatada.
Ükskord me sooritasime Lenaga hüppe, sest Lena tahtis proovida kelguga üle autotee hüpata. Ta maandus keset teed ja sai tagumikule sihukese obaduse, et pidi kaks päeva kõhuli lamama. Lisaks tuli üks auto, mis oli sunnitud järsult pidurdama, enne kui me Lena maanteekraavi veeretada jõudsime. Kõrgel-kõrgel mäeseljakul on Mäe-Joni talu. Ta on vanaisa parim sõber. Sealt veel kõrgemal on suured mäed. Ja kui mäetipust veel edasi minna, paistab meie tilluke suvemajake. Sinna on kahe tunni tee.
Lena ja mina teame kõike, mida Prõmaka-Mathilde kohta teada tasub. Ja enamgi veel. Nii et me teadsime täpselt, kust otsida materjali, mida meil nõia valmistamiseks tarvis läheb.
Tänu taevale, et vanaisa on meile õpetanud korralikke sõlmi tegema. Sellest on mul ja Lenal kõvasti kasu, ehkki me oleme andnud pühaliku tõotuse, et me enam köisraudteid ei tee. Nüüd vorpis Lena kaheksasõlmi nii mis ludin, et meie nõid koos seisaks. Kui Lena tööle asub, siis käib tal kõik tulise rutuga. Siiski kulus meil hulk aega, sest heinad ei tohtinud vanade kaltsude vahelt välja turritada. Nõid oli üsna lodev ja teda ei olnud niisama lihtne püsti saada. Ta oli sama suur nagu Lena ja mina. Ja parasjagu jube. Me astusime paar sammu tagasi ja takseerisime teda, pea viltu.
„Võluv,” arvas Lena ja naeratas rahulolevalt.
Just siis, kui me hakkasime nõida vanasse talli peitma, läks sealt mööda Magnus.
„Kas te olete hernehirmutise meisterdanud?” küsis ta.
„See on nõid,” seletasin mina.
Magnus pahvatas naerma.
„See või? See on kõige haledam nõid, keda ma eales näinud olen! Tore, et ta ära põletatakse!”
Ma sain päris vihaseks. Lena sai veelgi vihasemaks.
„Kobi randa ja tassi lõkkematerjal kokku,” röögatas ta Magnusele, nii et mul kampsun seljas vappus.
Ja Magnus läks, aga me kuulsime, et ta naeris veel tükk aega. Ma ütlesin Lenale, et Magnus on kindlasti kade, kuna alati on tema ja Minda nõia meisterdanud. Ent sellest polnud suurt abi. Lena sisistas ja lõi meie nõida jalaga, nii et too lendas pikali. Tal tuli kõhust natuke heina välja.
Me läksime Lena poole ja tegime endale mahlajooki. Lena ema maalib ja teeb imelikest asjadest kunsti, nii et terve nende maja on kõiksugu kummalist kraami täis. Neil on pesuruumis isegi poolik mootorratas. Sellest peaks saama terve mootorratas, kui ta valmis putitatakse. Lena puhus oma klaasi sisse suuri vihaseid mulle, samal ajal kui tema pilk mööda tuba ringi eksles. Ühtäkki jättis ta puhumise järele ja tema näole ilmus mõtlik ilme.
Kõrgel punase nurgakapi otsas istus kõige suurem nukk, keda ma kunagi näinud olen. Ma olen seda nukku tihti vaadanud. Tema käed logisevad, tal on natuke värvi näo pealt maha koorunud, aga Lena ema on ta kuivatatud lilledega ära kaunistanud. Just seda nukku Lena vaataski.
Mul jooksis hirmujudin üle selja, kui ma taipasin, mis tal meeles mõlgub.
„Seda ei tohi me ometi …?”
„Nõiad peavad olema tehtud vanast kolist, Trille. Tuhat ja tuline, see nukk on üle seitsmekümne aasta vana, ema on seda mitu korda öelnud.”
„Kas ta pole mitte liiga vana?” küsisin mina.
Ei tea, milles küsimus, arvas Lena. Mida vanem, seda parem. Ta nihutas kollase kiiktooli kapi ette ja kamandas, et ma selle peale astuksin ja nuku alla võtaksin.
„Mu põlved värisevad,” pomisesin ma.
Lena haaras oma peenikeste sõrmedega mu mõlemast põlvest kinni.
„Enam mitte.”
Nüüd, kus meil oli heina asemel täidiseks nukk, oli palju lihtsam nõida meisterdada. Oma jõulusoku nina, päikeseprillide ja pearätiga nägi ta välja peaaegu nagu elus. Keegi poleks osanud aimata, et see on nukk, kui nad seda just ei teadnud. Me peitsime nõia Lena voodi alla.
Sel õhtul ei saanud ma kuidagi sõba silmale. Viimaks lisasin nõia oma õhtupalvesse.
„Armas Jumal, tee nii, et ta päriselt ära ei põleks.”
Kui ma jaanilaupäeva hommikul alla kööki läksin, istus seal täta-memm.
„Ennäe, see on ju Trille-kutt,” ütles ta ja pilgutas silma.
Täta-memm on paks ja vana ja ta on vanaisa suur õde. Ta elab meist kahekümne kilomeetri kaugusel ja tuleb külla iga kord, kui ei ole tavaline päev – jõuludeks ja lihavõteteks ja sünnipäevadel ja 17. mail ja muudel säärastel puhkudel. Ja jaanilaupäevaks. Meie päris-vanaema, kes oli abielus vanaisaga, suri siis, kui ta oli kõigest kolmkümmend viis aastat vana. Täta-memm on tagavara-vanaema.
Kui ma teda nägin, siis tundsin ma, et mu sisemus läheb hästi soojaks. Täta-memmel on nii ilus muster näos, sest ta naerab kogu aeg. Terve meie pere muutub rõõmsaks ja lustiliseks, kui tema külla tuleb. Siis mängime ludot ja sööme köhakomme ja kuulame lugusid, mida täta-memm ja vanaisa jutustavad. Ja siis küpsetab täta-memm vahvleid. Paljud ütlevad, et mõni asi on maailma parim, aga täta-memme vahvlid on tõepoolest maailma parimad, kohe kindla peale.
See oli ilus päev. Isegi isa tuli meiega mängima ja vahvleid sööma. Tegelikult kavatses ta minna sõnnikut laotama, aga ema arvas, et ta võiks mõne päeva oodata, et me ei peaks jaanilaupäeva sõnnikuhaisu sees tähistama. Ja isale sobis see väga hästi.
Kell kuus plaksutas ema käsi ja teatas, et on aeg lõke süüdata. Ma sooviksin, et mul oleks otsa ees nupp, millele vajutades ma kaoksin. Miks ei ole Jumal meile niisuguseid nuppe teinud? Ma oleksin endale palju parema meelega sihukest nuppu tahtnud kui keskmist varvast.
Just siis, kui me pidime minema hakkama, haaras täta-memm omal seljast ja ütles, et ta peab pisut puhkama. Vanaisa jäi talle seltsiks – ja muidugi selleks, et veelgi rohkem köhakomme ja vahvleid süüa.
„Mina tahan ka siia jääda!” ütlesin ma.
Aga mul ei lubatud.
Ma ei olnud Lenat terve päeva näinud, ent sealt ta nüüd tuli, sügav murekorts otsa ees, ja tassis meie toredat nõida, mis oli lina sisse mähitud.
„Kui jätaks selle nõia õige sinnapaika?” pakkusin ma välja.
Lena vaatas vilksamisi Magnuse poole ja raputas pead.
Kõik Prõmaka-Mathilde elanikud olid mereranda kogunenud. Seal oli minu pere, Lena ja tema ema, onu Tor, kes on isa vend, ja onu Tori kallim. Rannakaljule oli valmis laotud kõige kõrgem ja ägedam tuleriit, mida ma eales näinud olen. Selle olid ehitanud Minda, Magnus ja isa. Minu suurt õde-venda olid rõõmsad ja uhked.
„Nojah, nüüd on veel ainult nõid puudu,” naeratas isa ja keerutas vuntsi.
Lena köhatas ja rullis nõia lina seest välja. Kõik vahtisid meie meistriteost üllatunult.
„Tõeliselt lahe!” ütles Minda vaimustunult ja täiskasvanud noogutasid. Märkasin silmanurgast, et murekorts Lena otsaesisel oli juba väikeseks kraatriks süvenenud. Ma katsusin oma laupa. Sinna polnud ikka veel mingit nuppu tekkinud.
Minda võttis nõia kaenlasse ja ronis lõkkekuhiku tippu. Tema põlved ei värisenud üldse, kui ta seal kõrgel seisis – mitu meetrit maapinnast. Minda on pärit Colombiast ja ta on lapsendatud. Ema ja isa tõid ta sealt, kui ta oli väike orvuks jäänud tita. Mõnikord ma mõtlen, et ta on tegelikult indiaaniprintsess.