mängiti alasti, röögatutel rindadel sinised soonekesed nagu Stiltoni juustul. Lotto oli Hamlet, ja Hamlet Lotto. Iga etenduse järel oli ta välja teeninud püstiovatsioonid.
Ta ragistas akside pimeduses kaela, hingas kõhukoopaga. Keegi nuuksus, keegi läitis sigareti. Laudaloomade nihelemine videvikus. Sosinad. Jee, ma sain töökoha pangas … Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga … Murra jalg! Murra mõlemad!
Kajav-sumbunud vaikus. Eesriie avanes. Tunnimehed tammusid. „Kes on?” Lüliti Lotto sisemuses plõksatas, elu eemaldus temast. Ta oli prii.
Akside vahelt jälgis Lotto kest, kuidas ta lonkis edasi Hamletina.
Taas iseendasse pöördus ta alles siis, kui vammus nõretas higist ja ta kummardas ning publiku lärm kasvas tema päramiseks püstiovatsiooniks. Professor Murgatroyd, keda toetasid armuke ja armukese armuke, karjus esireas oma Victoria-ajastu sinisuka häälel: „Braavo, braavo!” Lillesülem. Teda kallistas tüdrukute kari, kellega ta oli maganud; huuleläike õline libedus ta keelel. Kes see veel on? Püha müristus, temasse klammerdus spanjelinäoga Bridget. Mitu korda olidki nad nahistanud – kaks või? [Kaheksa.] Bridget-vaeseke kutsus ennast kuuldavasti tema tüdruksõbraks. „Nägemiseni peol, Bridge,” ütles ta leebe tõrjuvusega. Publik hajus vihmasattu. Ophelia pigistas ta käsivart. Kas hiljem näeme? Need kaks korda proovide jooksul, kui nad kohtusid invaliidide tualetis, olid olnud mõnusad. Sinuga näeme absoluutselt, pomises ta, ja Ophelia-hulluke kandus kehakalt minema.
Ta sulgus tualetikabiini. Hoone tühjenes, eesuksed lukustati. Kui ta kobis lagedale, olid garderoobid koristatud. Valitses pimedus. Peeglivalgustite paistel võttis ta jumestuse pikkamisi maha. Grimeeris näo uuesti, siludes mõhnalist palet ning jättes paika silmapliiatsi, kuna talle meeldis, et see muutis reljeefseks ta sinise maailmavalu. Tore oli viibida viimasena selles pühamus. Kus tahes mujal ei sallinud ta üksiolekut. Aga täna õhtul, oma nooruse viimasel hiilgehetkel, tulvas temas seni elatud kõiksus: kaotatud leitsakuline Florida, isakujuline tuim tuige, ema tuline usk temasse, Jumal, kes teda jälgis, hunnitud kehad, millesse ta oli enese üürikeseks unustanud. Lainetena kobrutas see temast üle. Tundelõõmast vallatud, suundus ta vihmases pimeduses näitetrupi peole, mida oli kuulda miili kauguseltki; ta sisenes aplausi saatel, talle pisteti pihku õlu. Möödus mõni minut või ka kosmiline ajastu, ja ta seisatas aknasimsil, maailmas sähvivate välkude taustal.
Puude siluetid kui vilkuvad neuronid. Ülikoolilinnaku heledalt miilavad söed, tuhmumas peagi tuhaks.
Tema jalge ees möllas pidu: varaste üheksakümnendate moetuurid, paljastatud nabad ja ihurõngad, ning nokatsid, et peita taganevat juustepiiri, hambad lillatasid mustas valguses, pruun huulevärv pruuni ripsmetušiga, kõrvaneedid, baikerisaapad, rebadel püksid, hiphop, Salt-N-Pepa, roheliselt kumav kõõm juustes, deodorandiviirud, põsesarnade sära valgusefektides.
Kusagilt oli siginenud tühi veekann, mille keegi oli mässinud elastiksidemega ta pealaele. Karjuti: „Kiidetud olgu veeprints.” Aih, see ei tõotanud head. Sõbrad olid välja nuhkinud tema raha päritolu. Ta oli seda varjanud; taevane arm, sõitis ta ju päevinäinud Volvoga. Ta avastas, et on särgita, küllap musklitega edvistamiseks. Andis endale aru, millisena nähtub alt ruumist vaatajaile; ebasoliidne kann lisas ometi sõjaväelaslikku uljust. Ta lõi rinna kummi. Nüüd oli tal käes džinnipudel ja sõbrad karjusid: „Lotto! Lotto! Lotto!”, kuna tema kallutas pudeli suule ning jõi tubli sõõmu, mis hommiku saabudes muundub ajus kinnitinutatud tänkraks, muudab mõtted läbimatuks, lahknemisvõimetuks.
„Kohe lõpeb maailm,” lõugas ta. „Teeme parem tonksu!”
Tantsijad hõiskasid ta jalge ees.
Ta ajas käsivarred laiali. [Saatuslik pilguheit.]
Ukseavas äkitselt temake.
Kõrget kasvu profiil, koridori valgus mänglemas märgadel juustel nagu halo, selja taga trepil kehademass. Teda vaadeldi, ehkki temakese nägu ta ei näinud.
Pea liikus ja pool nägu tuli ilmsiks, tugev ja ergas. Põsesarnad sihvakad, huuled lopsakad. Kõrvad tillukesed. Jalutuskäigust vihmas üleni tilkuv. Sellesse, kuidas teda rabati taamalt mürtsu ja tralli kiuste, armuski Lotto esiteks.
Ta oli temakest ennegi näinud, teadis, kellega tegu. Mathilde mis-ta-n’d-oligi. Säherdune ilu, et helk pidi hubisema ülikoolilinnaku seintel, asjad küütlema temakese puutest. Sellele tüdrukule polnud Lotto pääsenud ligilähedalegi, polnud pääsenud ainuski tudeng – nõnda tõusis tüdruk lausa müüdiks. Sõpradeta. Jäine. Sõitis nädalavahetustel suurde linna: töötas modellina, millest ka nooblid rõivad. Ei pidutsenud iial. Olümposlik, elegantne, pjedestaalil. Mathilde Yoder – jah, just. Kuid täna õhtul oli võidukas Lotto selleks tüdrukuks valmis. Tüdruk oli siin nimelt tema jaoks.
Taustal märatses torm – või ehk särises hoopis ta sees? Ta hüppas tantsivate kehade keskele, põrutades põlvega Samuelile silma, paisates pikali mingi vaese plikanääpsu.
Inimsummas ujus Lotto üle põranda Mathildeni. Sokkis oli temake kuus jalga pikk. Kontsades olid Mathilde silmad joonel Lotto suuga. Talle heidetud pilk oli kõigutamatu. Lotto aimas juba, et hakkab armastama temakeses peituvat naeru, mida too ei näita kellelegi muule.
Stseeni dramaatilisus oli tunda. Oli tunda seegi, kui paljud vahtisid neid praegu ja millise kauni paari moodustasid nad Mathildega.
Hetke vältel oli ta uueks saanud. Minevik oli läinud. Ta langes põlvili, võttis Mathilde käed ja surus oma südame vastu. Karjus temakese nagu ilmasamba poole üles: „Abiellu minuga!”
Temake viskas pea kuklasse, nii et paljastus valge ussikael, puhkes naerma ja ütles midagi, lärmisse uppuval häälel. Lotto luges hunnitutelt huultelt jaatust. Tulevikus jutustab ta seda lugu tosinaid kordi, kirjeldab musta valgust, armumise momenti. Aastaid naalduvad laua kohale kõik nende sõbrad, muigel salaromantikutena. Mathilde aga jälgib teda loetamatul ilmel. Loo puändiks jutustab ta iga kord, kuidas Mathilde ütles: „Võib.”
Jah. Võib. Üks uks sulgus tema järel. Lahti lükkus teine ja etem.
3
Küsimus on vaatepunktis. Eks paista ju päikese troonilt, et inimkond on abstraktsioon. Maakera tühine täpike, mis pöörleb värtnana. Lähemale tulles muutub linn valgussõlmeks teiste linnade keskis; veel lähemalt hakkavad aegamisi eristuma helkivad hooned. Koit akende taga avaldab kehad, ühetaolised. Alles teravustamine toob täpsemad tunnused: sünnimärgid ja ninakarvad, hamba, mis unes takerdunud alahuule kuivusse, kaenlaaluste krabiseva ihu.
Lotto valas kohvile koort ja äratas abikaasa. Kassettmakis mängis laul, munad olid praetud, nõud pestud, põrand pühitud. Õlu ja jää tassitud tuppa, suupisted ootel. Kui pärastlõuna oli poole peal, särasid kõikjal ettevalmistused.
„Seni pole kedagi. Me võiksime …” ütles Lotto Mathildele kõrva. Ta kergitas pikki juukseid, suudles kukla kondimuhku. See kael oli tema jagu, kuulus naisele, kes oli tema naine, kes säras ta käte vahel.
Kehas nii võimukalt alanud armastus oli vohama löönud, laiali levinud. Nad olid koos viiendat nädalat. Esimene nädal kulges seksita, sest Mathilde pipardas. Järgnes nädalalõpumatk, vasikasilmne esimene kord, ja hommikul leidis ta kusele minnes, et kaigas on verine varrest sibulani, ning taipas, et Mathilde oli olnud neitsi ja peljanud seetõttu temaga magada. Pöördudes uues valguses, kuna Mathilde kastis näo pesemiseks karskesse ojja, kust põsed kerkisid õhetava ja veest klaasjana, teadis ta, et ei ole eales kohanud puhtamat hinge, tema, keda oli puhtuseks eelhäälestatud. Ta teadis ka, et nad teevad kahekesi sääred, kolivad oma ülikoolidiplomitega õnnelikult elama suurde linna. Ja õnnelikud nad olidki, ehkki kummastasid teineteist ikka. Eile oli Lotto avastanud Mathilde allergia suši suhtes. Täna hommikul, kui ta rääkis telefonis tädiga, jälgides duši alt väljunud Mathildet pugemas rätikusse, vapustas teda rängalt abikaasa perekonnatus. Naise väheseid jutustusi lapsepõlvest tumestas väärkohtlemine. Ta kujutles seda reljeefselt: vaesus, päevinäinud haagiselamu, tigetsev onu, kellest ta naine vihjas hullematki. Mathilde eredaim lapsepõlvemälestus oli telekas, mida ei keeratud kunagi kinni. Lunastas kool, stipendium, modellitööga teenitud peenraha. Nad roobitsesid vastastikku lugusid.