Tihenevad varjud. V. E. Schwab

rütmis, sellal kui see, mis ta veres voogas, igatses tegusid. Miski oli temas ärganud ega tahtnud enam uinuda. Nad mõlemad teadsid, et Kell külastas Basseinisaali üha rohkem – nii sageduse kui ka kestuse poolest. Harjutamine mõjus närvidele rahustavalt ja vaigistas ta veres voogavat energiat, aga ainult lühikeseks ajaks. See meenutas otsekui palavikku, mis alaneb, et siis jälle tõusta.

      Rhy niheles, tammus jalalt jalale, ning kui Kell teda tähelepanelikumalt silmitses, märkas ta, et prints oli vahetanud oma tavapärase punakuldse riietuse smaragdrohelise ja halli vastu, peene siidi villa ja kulunud puuvilla vastu ning kuldpannaldega saapad mustast nahast saabaste paari vastu.

      „Keda sa enda arvates kujutad?” küsis Kell.

      Rhy silmis välgatas vallatu tuluke, kui ta laia liigutusega kummardas. „Otse loomulikult lihtinimest.”

      Kell vangutas pead. Maskeering oli väga pinnapealne. Riietest hoolimata olid Rhy mustad juuksed läikivad ja kammitud, ta sõrmed sõrmuseid täis, smaragdroheline kuub pärlmutternööpidega kinnitatud. Kõik tema juures viitas kuninglikkusele. „Sa näed endiselt välja nagu prints.”

      „Noh, iseenesest mõista,” vastas Rhy. „Maskeering ei tähenda veel, et ma ei taha, et mind ära tuntaks.”

      Kell ohkas. „Tegelikult,” ütles ta, „see just täpselt seda tähendabki. Õigemini tähendaks, kõigi jaoks peale sinu.” Rhy ainult naeratas, nagu oleks tegu komplimendiga. „Kas ma tahan teada, miks sa niimoodi riides oled?”

      „Ah see,” tegi prints. „Sellepärast, et me läheme välja.”

      Kell raputas pead. „Jätan vahele.” Ta soovis ainult vanni ja jooki, mis mõlemad olid saadaval tema enda eluruumide rahus.

      „Hästi,” kostis Rhy. „Mina lähen välja. Ja kui mind röövitakse ja kuskile kõrvaltänavasse jäetakse, võid sina meie vanematele rääkida, mis juhtus. Ära unusta lisamast seda, et sina jäid koju, selle asemel et mu turvalisuse eest hoolitseda.”

      Kell oigas. „Rhy, viimane kord…”

      Aga prints lõi viimase korra peale käega, nagu poleks sellega kaasas käinud murtud ninaluu, paljud pistised ja tuhande lini eest kahjutasusid.

      „Seekord läheb teisiti,” jäi prints endale kindlaks. „Ei mingeid krutskeid. Ei mingit vägivalda. Ainult üks jook mõnes meie seisusele sobivas kohas. Kuule, Kell, minu rõõmuks?

      Ma ei suuda enam ühtki minutit kodus konutada ja turniiriplaane teha, kui ema iga mu valiku kahtluse alla seab ja isa Faro ja Veski pärast muretseb.”

      Kell ei uskunud, et ta vend end pahandustest eemale hoiaks, aga Rhy õieli lõuast ja silmis helkivast tulukesest oli selgesti näha, et ta lähebki välja. Mis tähendas, et nemad lähevad välja. Kell ohkas ja noogutas trepi poole. „Kas ma võin vähemalt oma tubadest läbi astuda ja riided vahetada?”

      „Pole tarvis,” vastas Rhy rõõmsalt. „Tõin sulle puhta särgi.” Ta tõi lagedale pehme nisukarva särgi. Ilmselgelt tahtis ta Kelli paleest välja tüürida enne, kui too jõuab meelt muuta.

      „Milline hoolitsus,” pomises Kell ja ajas särgi seljast. Ta nägi, kuidas printsi pilk peatus ta rinnale sirgeldatud armil. Peegelpilt kujutisest, mis laiutas Rhy enda südame kohal. Killuke keelatud ja pöördumatut võluväge.