vostoff-Lombardile
„Ilmselt kellegi vastik must puudel. Aga ma olen kogu aeg mõelnud… Mis siis, kui see oli tõepoolest Tema ja Ta leidis, et ma pole seda väärt?”
Proloog
Kujutage ette suve, mis on napsatud tervenisti 1950. aastate väikelinnas vändatud noortefilmi dekoratsioonidest. See pole mõni Iirimaa õhuline aastaaeg, mis sobiks kunstiasjatundja maitsele: akvarellmaali nüansid, näputäiesuurune pilv ja soe vihm; see on valjusti kaikuv ja pillav suvi, särtsakas, puhas, siiditrükisinine. See suvi purskub su keelel ja maitseb nagu pikad näritud rohukõrred, su oma puhas higi, Marie küpsised, mille aukudest pritsib võid, ja loksutatud punane limonaad, mida joodi puu otsa ehitatud onnides. See kõditab su nahka nagu tuul, mis BMX-rattaga sõites vastu nägu puhub, nagu lepatriinu, kes mööda käsivart üles vudib; see täidab iga hingetõmbe niidetud muru ja lainetavate pesunööriridade lõhnaga; see heliseb ning kaigub linnulaulust, mesilastest, lehtedest, jalgpallimütsudest ja keksusalmidest. Üks! Kaks! Kolm! See suvi ei lõpe kunagi. See algab iga päev Mr. Whippy jäätise reklaamlehtede sajuga ja parima sõbra koputusega, lõpeb pika veniva hämarikuga ja ukseavadel siluettidena seisvate emadega, kes sind koju kutsuvad, võidu leedripõõsaste vahel kiljatavate nahkhiirtega. See on igavene suvi, ehitud oma parimas hiilguses.
Kujutage ette künka otsas kulgevat korrapärast majade labürinti, vaid mõne kilomeetri kaugusel Dublinist. Valitsus kuulutas, et ühel päeval saab sellest äärelinna elujõu pulbitsev ime, ideaalne lahendus ülerahvastatusele, vaesusele ning igale linna hädale; seni seisab siin paar peotäit ühesuguseid kahepereelamuid, veel piisavalt uued, et näida oma künkanõlval ehmunud ja kohmetud. Kui valitsus ülistas McDonald’sit ja kinokomplekse, pakkis mõni noor pere asjad prügikottidesse – et põgeneda kaugemale üürikorteritest ja välikemmergutest, millest 1970. aastate Iirimaal avalikult ei räägitud, või unistasid nad lihtsalt suurtest tagaaedadest ja keksuradadest oma lastele või ostsid nii kodu lähedale, kui õpetaja või bussijuhi palk võimaldas – ning rappusid nüüd mööda kaherööpalist rada, mille keskel kasvas hein ja karikakrad, oma värske algusese poole.
See oli kümme aastat tagasi, aga „infrastruktuuri” nime all välja võlutud kauplusekettide ja kultuurikeskuste ähmane strobotulede sära pole seni tõeks saanud (rahvale teatamata lärtsuvad vähetähtsad poliitikud aeg-ajalt Dáilis1 midagi hämaratest maatehingutest). Talunikud hoiavad siiani lehmakarju teisel pool teed asuval karjamaal ja õhtul süttivad naaberküngaste nõlvadel põlema vaid hõredad tuled; asula taga, kuhu tulevikuplaanid näevad ette kaubanduskeskust ja korralikku parki, laiub ruutkilomeetrisuurune ja kes teab mitu sajandit vana mets.
Minge lähemale, järgnege kolmele lapsele, kes ronivad krabinal üle õhukese tellise-betoonmüüri, mis eraldab metsa elumajadest. Need lapsed oskavad oma keha täiusliku säästlikkusega kasutada; nad on voolujoonelised ja uljad, nagu kerged lennumasinad. Valged tätoveeringud – piksenool, täht, A – välguvad nahal, nad on lõiganud plaastri kujunditeks ja lasknud päikesel naha nende ümber pruuniks kõrvetada. Heleblondide juuste lipp lehvib, varbad ja põlv vastu müüri, üles ja üle ja läinud nad ongi.
Mets on täis värelust, kohinat ja pettekujutelmi. Metsa vaikus on miljonite väikeste häälte – sahinate, tuhinate, nimetute lühikeste karjete – puäntilistlik vandenõu; metsa tühjus kubiseb salajastest eludest, mida näed vilksamisi vaid silmanurgast. Ettevaatust: mesilased vihisevad längus tammepuu pragudesse ja neist välja; tee pisike peatus ja pööra mõni kivi ümber, kohe vingerdab selle alt välja tundmatu ärritunud tõuk, samal ajal kui mööda su pahkluud lookleb üles tõsine sipelgarivi. Varemeteks muutunud tornis, kellegi mahajäetud kindluses, rabavad sinust kivide vahel kinni randmepaksused ohakad ning koidikul toovad jänesed vundamendi alt välja oma pojad, et nad saaksid iidsetel haudadel mängida.
See suvi kuulub neile kolmele lapsele. Nad tunnevad seda metsa sama hästi kui oma kriimuliste põlvede mikromaastikke; jäta nad seotud silmadega mis tahes lohku või välule, ja nad leiavad väljapääsu, ilma et nende jalg eksiks. See on nende territoorium ja nad valitsevad seda ägedalt ja uhkelt nagu noored loomad; nad müttavad puude vahel ja mängivad nende õõntes peitust kogu lõputult pika päeva ja oma öistes unenägudeski.
Nad satuvad legendidesse, pidžaamaõhtute lugudesse ja õudusunenägudesse, millest vanemad kunagi ei kuule. Mööda vaevu märgatavaid, peitunud radu, mida sa kunagi ise üles ei leia, ümber kokku kukkunud kiviseinte lennutavad nad hõikeid ja kingapaelu nagu komeedisabasid. Ja kes see ootab jõekaldal, käed pajuokste küljes, kelle naer voogab, kui ta kiigub kõrgel harul, kelle nägu märkad sa silmanurgast puhmastikus, mille moodustavad valguse ja lehtede varjud – seal ta on, ja silmapilgu järel läinud?
Need lapsed ei saa täisealisteks ei sellel ega järgmisel suvel. See augustikuu ei palu neil leida peidetud jõu ja julguse reserve, kui nad satuvad täiskasvanute keerulisse maailma ning lahkuvad sealt kurvemana, targemana ja kogu eluks seotuna. Sellel suvel on neile varuks teised nõudmised.
1
Tahan teid hoiatada, et te endale ikka aeg-ajalt meelde tuletaksite, et ma olen uurija. Meie suhe tõega on fundamentaalne, kuid mõrane, murrab segadust tekitavalt valgust nagu kildudeks purunenud klaas. Tõde on meie karjääri tuum, iga meie liigutuse lõppmäng ja me otsime seda strateegiatega, mis on püüdlikult konstrueeritud valedest ja varjamistest ja igat liiki pettustest. Tõde on maailma kõige ihaldatum naine ja meie oleme kõige armukadedamad kallimad, ei luba vaistlikult kellelgi talle vähimatki pilku heita. Me reedame teda rutiinselt, veedame tunde ja päevi oimetuna valedes, seejärel pöördume tema juurde tagasi, hoides käes armsama edukat Möbiuse lehte: aga ma tegin seda ainult sellepärast, et armastan sind nii väga.
Ma oskan päris hästi kujundlikku keelt kasutada, eriti kui see on odav ja lihtne. Ärge laske mul end lollitada ja ärge nähke meid ideaalsete suursuguste rüütlite kambana, kes valgel ratsahobusel leedi Tõe järele galopeerib. See, mida me teeme, on julm, karm ja vastik. Tüdruk annab oma poisile alibi selleks õhtuks, kui too meie kahtlustuste järgi Centra poodi röövis ja müüjat pussitas. Algul flirdin tüdrukuga, öeldes, et mõistan, miks poiss tahab kodus olla, kui tal selline neiu on – tüdruk on rasvaste vesinikblondide juuste ning pikast alatoitumisest tingitud lamedate kängus näojoontega –, ja mõtlen endamisi, et kui oleksin tema peika, tunneksin kergendust, kui saaksin ta vahetada karvase kongikaaslase Razori vastu. Seejärel ütlen talle, et leidsime kassast varastatud märgistatud rahatähti tema poisi uhkete valgete dressipükste taskust ning too väidab, et hoopis tüdruk käis õhtul väljas ja andis need talle, kui tagasi tuli.
Teen seda väga veenvalt, suhtun tema peika reetmisse nii delikaatse ebamugavustunde ja kaastunde seguga, et viimaks kukub tüdruku usk nelja koosoldud aastasse kokku nagu liivaloss – samal ajal istub tema peika mu paarilisega kõrvalruumis ega ütle muud kui „Keri perse, ma olin Jackiega kodus” –, ning pisarate ja tatistamise saatel räägib ta mulle kõik ära, alates tunnist, kui poiss kodunt lahkus, ja lõpetades detailidega tema seksuaalsetest vajakajäämistest. Seejärel patsutan tüdrukut kergelt õlale ning ulatan talle pabertaskurätiku ja teetassi ja paberilehe ütluse kirjutamiseks.
See on mu töö ja seda ei saa teha loomuliku tõmbeta töö prioriteetide ja nõudmiste poole – või kui saad, ei pea sa kaua vastu. Enne kui te mu loo lugemist alustate, tahan öelda kaht asja: ma ajan tõde taga. Ja ma valetan.
Siin on see, mida lugesin toimikust päev pärast seda, kui uurijaks sain. Tulen sama loo juurde ikka ja jälle tagasi, mitmel erineval viisil. Võib-olla on see halb, kuid see on minu jagu, see on maailmas ainus lugu, mida keegi teine peale minu ei oska teile kunagi rääkida.
Teisipäeva, 14. augusti pärastlõunal 1984. aastal mängisid kolm last – Germaine Elinor Rowan ehk Jamie, Adam Robert Ryan ja Peter Joseph Savage, kõik 12-aastased – külavaheteel, mille ääres seisid nende kodud, väikses Dublini maakonna asulas, mille nimi on Knocknaree. Et oli palav ja selge päev, olid paljud elanikud aedades ja mitu tunnistajat nägid pärastlõunal lapsi eri aegadel tänava lõpus asuval müüril turnimas, jalgratastega sõitmas ja rippuval autorehvil kiikumas.
Knocknaree polnud tollal veel välja arendatud ja asulaga külgnes suur mets, mida eraldas sellest pooleteise meetri kõrgune müür. Kella 15 paiku jätsid need kolm last oma jalgrattad Savage’ite eesaeda ning ütlesid proua Angela Savage’ile, kes parajasti