Vaikiv mets. Tana French

oli?”

      „Võib-olla kaks või kolm nädalat tagasi.”

      „Kas ta oli kellegagi koos?”

      Mel kehitas õlgu. „Ma ei mäleta, kellega konkreetselt. Tavalise noortekambaga vist.”

      Mulle meeldis Mel. Ta oli ehmunud, kuid ei näidanud seda välja; ta näppis kummipaela, vormides seda mõhnaliste sõrmede vahel kujudeks. Ta rääkis põhiliselt sama lugu mis Damien, aga teda ei pidanud nii palju meelitama ja hellitama.

      „Teepausi lõpus käskis Mark mul minna ohvrikivi juurde kõplaga müttama, et saaksime selle ümbruse üle vaadata. Damien ütles, et tuleb kaasa – tavaliselt me üksi ei tööta, sest see on igav. Poolel teel nõlvast üles nägime kivi peal midagi sinivalget. Damien küsis „Mis see on?” ja ma ütlesin „Kellegi jakk võib-olla”. Kui jõudsime natuke lähemale, taipasin, et see on laps. Damien raputas ta kätt ja kontrollis, kas ta hingab, aga kohe võis aru saada, et ta on surnud. Ma polnud kunagi enne laipa näinud, aga…” Mel hammustas põske ja vangutas pead. „See on jama, kui öeldakse „Oh, ta nagu lihtsalt magas”. Vahest saab ju kohe aru.”

      Me mõtleme surelikkusest tänapäeval nii vähe, ainult vibutame trendikate trennide ja kõrge kiudainesisaldusega putrude ja nikotiiniplaastritega hüsteeriliselt selle poole. Mõtlesin rangest Victoria-aegsest meelekindlusest hoida surma pidevalt meeles, kompromissitutest hauakividest: pea meeles, palverändur, kui siit möödud, selline, nagu oled praegu, olin kord mina; selliseks, nagu olen praegu, varsti saad ka sina… Praegu pole surm üldse lahe, see on väga vanamoodne. Minu arvates on meie ajastut defineeriv omadus kiire pöörlemine, kõik on tehtud turu-uuringute järgi, brändid ja bändid on loodud täpselt vajalike kirjelduste järgi; oleme nii harjunud asjadega, mis muutuvad sääraseks, nagu me iganes tahame, nii et surmaga silmitsiseismine põhjustab sügavat pahameelt, sest seda ei saa kuidagi ümber keerata, see on muudkui vääramatult tema ise. Laip oli šokeerinud Mel Jacksonit palju sügavamalt kui kõige kaitstumat Victoria-aegset neitsit.

      „Kas surnukeha oleks kahe silma vahele jäänud, kui see oleks juba eile seal kivil olnud?” küsisin ma.

      Mel tõstis pilgu, silmad pärani. „Ah, raisk… te arvate, et see oli seal terve selle aja, kui me…?” Kuid kohe raputas neiu pead. „Ei. Mark ja doktor Hunt käisid eile pärastlõunal kogu ala läbi, et teha nimekiri sellest, mida on vaja veel teha. Nad oleksid seda näinud… teda. Me ei märganud teda täna hommikul, sest olime all, kuivenduskraavi lõpus. Künka küljel asuva kivi ülemist osa ei saanud me sealt kuidagi näha.”

      Mel polnud märganud midagi ebaharilikku, ka mitte Damieni dressides veidrikku: „Teda poleks ma nagunii näinud. Ma ei sõida bussiga. Enamik meist, kes ei ela Dublinis, elavad selles majas, mis on meile üüritud, paar kilti mööda teed edasi. Markil ja doktor Huntil on auto, me saame nendega tagasi sõita. Me ei sõida asulast mööda.”

      See „nagunii” huvitas mind: see laskis paista, et Mel ei uskunud, et veider dressides kutt oleks oluline, nagu ma isegi ei uskunud. Damien näis mulle tüübina, kes ütleks ükskõik mida, kui arvaks, et see su rõõmsamaks teeb. Soovisin, et oleksin temalt küsinud, kas tol mehel olid kontsakingad jalas.

      Sophie ja tema noored kriminalistid olid ohvrikiviga lõpetanud ja liikusid nüüd ringis järk-järgult sellest eemale. Ütlesin talle, et Damien Donnelly oli laipa puudutanud ja selle kohale kummardunud; vajasime tema sõrmejälgi ja juukseid, et ta kahtlusaluste seast kõrvaldada. „On idioot!” ütles Sophie. „Peaksime vist tänulikud olema, et ta ei arvanud heaks tüdrukut oma jopega kinni katta.” Kombinesoon ajas teda higistama. Sophie selja taga tiris meeskriminalist salaja märkmikust lehekülje välja ja alustas uut.

      Jätsime auto väljakaevamisala kõrvale ja kõndisime teed mööda asula poole (kusagil lihastes mäletasin ma ikka veel üle müüri ronimist: jala toetuspunkti, betooni kraapimist põlve vastas, maandumise põntsu). Cassie nõudis, et peame minema tee peale jäävasse poodi; kell oli kaks läbi ja meil ei pruukinud tulla vahepeal uut võimalust lõunat pidada. Cassie sööb nagu teismeline poiss ja vihkab söögiaegade vahelejätmist, mis mulle tavaliselt meeldib – naised, kes elavad täpselt väljamõõdetud salatiportsudest, häirivad mind –, aga ma tahtsin tänasega ühele poole jõuda nii kiiresti kui võimalik.

      Ootasin kaupluse ees ja tegin suitsu, kui Cassie kahe kilesse pakitud võileivaga välja tuli ja ühe mulle andis. „Võta.”

      „Ma pole näljane.”

      „Söö see kuradima võileib ära, Ryan. Ma ei vea sind seljas koju, kui sa ära minestad.” Ma pole tegelikult kunagi oma elus minestanud, kuid kipun söömist unustama, kuni hakkan ärrituma või muutun uimaseks.

      „Ma ju ütlesin, et ma pole näljane,” kordasin, kuuldes hääles vinguvat tooni, aga võtsin siiski võileiva välja: Cassiel oli õigus, päev venib tõenäoliselt väga pikaks. Istusime äärekivile ja ta koukis seljakotist sidrunikokapudeli. Võileib oli ametlikult kanatäidisega, kuid maitses nagu kileümbris ning koka oli soe ja liiga magus. Mul läks süda kergelt pahaks.