mitte valvur.” Mark laskis hammaste vahelt välja peenikese suitsujoa.
Nii et tapja võis tulla territooriumile mis tahes suunast: tee, asula, isegi jõe poolt, kui tahtis asja keeruliseks ajada. „See on kõik, mida mul on praegu vaja teada,” ütlesin ma. „Aitäh, et aega leidsid. Võid nüüd teiste juurde tagasi minna, me tuleme mõne minuti pärast ja viime teid asjaga kurssi.”
„Ärge astuge millelegi, mis meenutab leidu,” ütles Mark ja hakkas tagasi soojakute juurde loivama. Mina suundusin mööda nõlva üles laiba poole.
Pronksiaja ohvrikivi oli madal massiivne plokk, kahe meetri pikkune, ühe meetri laiune ja ühe meetri kõrgune, raiutud ühestainsast rahnust. Seda ümbritsev väli oli buldooseriga rohmakalt paljaks lükatud – üsna hiljuti, otsustades selle järgi, kuidas maa kingade all vetrus –, kuid kivi ümbritsev padjand oli jäetud puutumata, nii et see kõrgus nagu saar keset ülessobratud mulda. Selle otsas paistis midagi sinivalget, nõgeste ja pika rohu vahel.
See polnud Jamie. Seda olin enam-vähem kindlalt juba enne teadnud – Cassie oleks mulle kindlasti öelnud, kui see olnuks tema –, aga mu pea oli sellest hoolimata tühi. Sel tüdrukul olid pikad tumedad juuksed, üks pats üle näo heidetud. Muud ma esmalt ei märganudki, ainult tema tumedaid juukseid. Mul ei tulnud pähegi, et Jamie surnukeha poleks enam niisuguses konditsioonis.
Cooperiga ei saanudki ma kokku, ta otsis juba rada tagasi tee poole, raputades iga sammu juures jalgu nagu kass. Üks kriminalist tegi pilte, teine võttis sõrmejälgi; paar kohalikku võmmi kibelesid kanderaami juures ja vestlesid morgikuttidega. Rohule oli siia-sinna asetatud kolmnurkseid nummerdatud tähiseid. Cassie ja Sophie Miller olid ohvrikivi kõrval kummargil ja uurisid midagi selle serval. Teadsin kohe, et see on Sophie; rühti, sirget nagu seljatugi, oli näha ka anonüümsete tunkede all. Sophie on mu lemmik kriminalist. Ta on sale, tõmmu ja tõsine, pähe tõmmatud valge vannimütsiga sobiks ta kahurimüra taustal kummarduma haavatud sõduri voodi kohale, talle midagi rahustavat sosistama ja plaskust lonksukaupa vett pakkuma. Tegelikult on ta kiire ja kärsitu ning võib igaühe, politsekomissarist süüdistajani, paari krõbeda sõnaga paika panna. Mulle meeldib selline kokkusobimatus.
„Kustkaudu?” hüüdsin ma politseilindi poole. Mõrvapaika ei jalutata lihtsalt niisama sisse, kuni kriminalistikabüroo omad pole öelnud, et sa võid seda teha.
„Hei, Rob!” hüüdis Sophie, ajas end sirgu ja võttis maski eest. „Oota!”
Cassie jõudis mu juurde esimesena. „Ta on olnud surnud vaid päeva või nii,” ütles ta vaikselt, enne kui Sophie talle järele jõudis. Tema suu ümbrus oli veidi kahvatu; surnud lapsed mõjuvad enamikule meist nii.
„Aitäh, Cass!” ütlesin ma. „Hei, Sophie!”
„Hei, Rob! Te olete mulle siiani joogi võlgu.” Olime juba mitu kuud tagasi lubanud talle kokteili välja teha, kui ta saab labori nõusse, et seal meile kiiresti ühed vereanalüüsid ära tehtaks. Sestsaadik oleme kõik alati pidevalt öelnud „Peame need joogid ikka ükspäev ära tegema”, kuid siiani pole see meil õnnestunud.
„Aita meid sellega siin ja me teeme sulle õhtusöögi ka veel välja,” ütlesin ma. „Mis meil siin siis on?”
„Valge, naissoost, vanust kümme kuni kolmteist,” lausus Cassie. „Dokumente pole. Taskus on tal võti, koduvõtme moodi, see on kõik. Tal on pea sodiks löödud, aga Cooper leidis ka petehhiaalse hemorraagia9 ja paar võimalikku muljumismärki tüdruku kaelal, seega peame ootama lahangut, et surma põhjust teada saada. Ta on täielikult riides, aga ilmselt on teda vägistatud. Rob, siin on midagi täiesti mäda. Cooper ütleb, et ta on olnud surnud umbes kolmkümmend kuus tundi, aga ühestki putukast pole veel jälge ja ma ei taipa, kuidas arheoloogid teda ei näinud, kui ta terve eilse päeva siin oli.”
„See pole siis esmane mõrvapaik?”
„Mitte mingil juhul,” ütles Sophie. „Kivil pole pritsmeid, peahaavast jooksnud verd pole kusagil näha. Ta tapeti mujal, ilmselt hoiti päev otsa seal ja siis toodi siia.”
„Kas leidsite midagi?”
„Palju,” ütles ta. „Liiga palju. Näib, et kohalikud noored käivad siin hängimas. Suitsukonid, õllepurgid, paar kokapurki, näts, kolme kanepipläru konid. Kaks kasutatud kondoomi. Kui kahtlusaluse leiate, võib labor proovida teda nende asjadega kokku viia – see on õudusunenägu –, aga kui aus olla, siis ma arvan, et see on lihtsalt tavaline teismeliste sodi. Igal pool on jalajälgi. Juukseklamber. Ma ei usu, et selle tüdruku oma, klamber oli kivi jalamil mulla sees ja ma olen kindel, et see on seal olnud juba kaua aega, aga te võite kontrollida. See ei paista mõne teismelise oma olevat; üleni plastist, plastmaasikas otsas, tavaliselt kannavad selliseid väiksemad tüdrukud.”
valge tiivatõste
Mul oli tunne, nagu oleksin ootamatult vaaruma löönud ja nägin vaeva, et ma päriselt tasakaalu otsima ei hakkaks. Kuulsin, kuidas Cassie kusagil teisel pool Sophiet kiiresti ütles: „Ilmselt mitte tema oma. Tal on kõik ainult sinivalge, kuni patsikummideni. Sellel lapsel oli kõik kooskõlas. Aga me kontrollime seda siiski.”
„Kas kõik on korras?” küsis Sophie minult.
„Jah, ikka,” vastasin ma. „Mul on ainult kohvi vaja.” Uue, popi, trendika, topeltespresso Dublini rõõm on see, et iga kummalise tuju põhjuseks võid tuua kohvipuuduse. Teega ei juhtunud seda kunagi, vähemalt mitte noorte tänavakultuuris.
„Panen ta sünnipäevaks kohvitilguti alla,” ütles Cassie. Ka talle meeldib Sophie. „Ilma kohvilaksuta on ta veel kasutum. Räägi talle kivist.”
„Jah, me leidsime kaks huvitavat asja,” lausus Sophie. „Umbes nii suure kivi” – ta pani peopesad tassikujuliselt kokku, umbes kahekümne sentimeetri laiuselt – „ja ma olen üsna kindel, et see on üks mõrvarelvadest. See oli müüri ääres rohu sees. Juuksed ja veri ja luutükid ühe külje peal.”
„Kas sõrmejälgi on?” küsisin ma.
„Ei. On paar plekki, aga ilmselt kinnastest. Huvitav asjaolu on see, kus kivi lebas – müüri kõrval; see võib tähendada, et mõrtsukas ronis üle selle, tulles asulast, kuigi võib-olla tahetakse meid seda arvama panna –, ja teiseks see, et ta viitsis kivi siia tuua. Võiks arvata, et ta loputas selle puhtaks ja jättis oma aeda, mitte ei tassinud siia, sest tal oli ju veel laip kaasas.”
„Kas see ei võinud juba varem rohu sees olla?” küsisin ma. „Ta võis laiba selle peale heita, kui ta seda üle müüri upitas.”
„Ei, seda ma ei usu,” ütles Sophie. Ta tatsus delikaatselt jalgel, püüdes mind kivilaua juurde nügida; ta tahtis uuesti tööle asuda. Pöörasin pilgu kõrvale. Laibad ei aja mind kergesti iiveldama ja ma olin veendunud, et olin hullematki näinud – aasta varem mudilast, kelle isa oli teda jalaga tagunud, kuni laps oli peaaegu pooleks murtud –, aga tundsin end siiski veidralt uimasena ega suutnud pilku selgelt fookustada, et kogu kuju haarata. Äkki ma tõepoolest vajangi kohvi, mõtlesin ma. „Verine külg oli allpool. Ja rohi on kivi all värske, kuivamata; see kivi on seal lühikest aega olnud.”
„Pealegi, tüdruk ei veritsenud enam, kui ta siia toodi,” ütles Cassie.
„Oi jaa, teine huvitav asi,” märkis Sophie. „Tule, vaata siia.”
Andsin paratamatusele alla ja kummardusin lindi alt läbi. Teised kriminalistid tõstsid pilgu ja taandusid kivi juurest, et meile ruumi teha. Nad mõlemad olid väga noored, vaevalt rohkem kui praktikandid, ja äkki mõistsin, millised me nende pilgu läbi olime: palju vanemad, erapooletumad, täiskasvanuea peentes kunstides ja läbirääkimistes palju enesekindlamad. See stabiliseeris mind teatud moel: pilt kahest mõrvauurijast, kelle treenitud näod ei reetnud midagi, kui nad astusid õlg õla kõrval ja ühtsel sammul surnud lapse poole.
Tüdruk lebas kõveras vasakul küljel, nagu oleks täiskasvanute vestluse rahuliku mõmina saatel diivanile magama jäänud. Tema vasak käsivars oli üle kivi ääre rippu; parem oli langenud rinnale, labakäsi paindus ebamugava nurga all. Ta kandis suitsusiniseid armee stiilis