Isegi uss teab seda: ainult munadeta, testosteroonivaba tuuletasku võib…”
„Õnneks olen ma oma maskuliinsuses piisavalt kindel, nii et mind ei ähvarda…”
„Kuss!” ütles Cassie ja pööras mu näo tagasi monitori poole. „Tubli poiss! Ole nüüd ilusti ja mängi oma ussiga. Jumal teab, et keegi teine seda sinu eest ei tee.”
„Ma arvan, et lähen üle kuskile mõnusasse ja rahulikku paika, nagu ERU,”6 ütlesin ma.
„ERU vajab kiiret reageerimist, kullake,” lausus Cassie. „Kui sul kulub pool tundi aega, et otsustada, mida teha kujuteldava ussiga, ei taha sind keegi pantvange päästma.”
Samal hetkel tormas O’Kelly mõrvarühma ruumi ja nõudis: „Kus kõik on?” Cassie vajutas kõvasti Alti ja Tabi; ühe tema ussi nimi oli O’Smelly ja ta oli seda sihilikult lootusetutesse olukordadesse saatnud, et vaadata, kuidas ta koos plahvatavate lammastega õhku lendab.
„Kohvipausil,” vastasin ma.
„Arheoloogide rühm leidis laiba. Kes läheb?”
„Me võtame selle ise,” ütles Cassie, tõugates jalaga mu tooli, nii et ta sõitis enda toolil tagasi oma laua taha.
„Miks meie?” küsisin ma. „Kas patoloog ei saa sellega tegelda?”
Seaduse järgi peavad arheoloogid politseisse helistama, kui nad leiavad inimjäänuseid kuni kahe ja poole meetri sügavuselt maapinna alt. Juhuks kui mõnel geeniusel tuleb mõte varjata mõrva nii, et matab laiba XIV sajandi kalmistule ja loodab, et seda peetakse keskajast pärinevaks. Nad vist arvavad, et kõik, kellel on ettevõtmist kaevata sügavamale kui kaks ja pool meetrit, ilma et teda märgataks, väärib juba pühendumise eest vabadust. Politseinikke ja patolooge kutsutakse välja üsna sageli, kui vajumine ja erosioon on toonud skeleti pinna lähedale, kuid tavaliselt on see vaid formaalsus; nüüdse aja ja iidsete jäänuste vahel on suhteliselt lihtne vahet teha. Uurijad kutsutakse välja ainult erijuhtudel, tavaliselt kui turbasoo on säilitanud liha ja luud nii ideaalselt, et surnukehal on kõik värske laiba tunnused.
„Seekord mitte,” ütles O’Kelly. „See on hiljutine. Noor, naissoost, näib mõrva moodi. Politsei tahab meid. Nad on siinsamas Knocknarees, seega ei pea te ööseks sinna jääma.”
Mu hingamisega juhtus midagi veidrat. Cassie lõpetas oma asjade seljakotti loopimise ja ma tundsin, kuidas tema pilk lühikeseks hetkeks minule pidama jäi. „Söör, kahju küll, aga me ei saa praegu teist mõrvauurimist ette võtta. Me oleme McLoughlini juhtumiga kinni ja…”
„Maddox, siis see sind ei häirinud, kui arvasid, et saad lihtsalt vaba pärastlõuna,” ütles O’Kelly. Talle ei meeldinud Cassie mitmel arvataval, kuid nõmedal põhjusel – sugu, riietus, vanus, poolkangelase minevik – ja see häiris Cassiet rohkem kui asjaolu, et ta polnud meele järele. „Kui teil on aega päev otsa maal olla, on teil aega ka tõsiseks mõrvauurimiseks. Kriminalistikabüroo on juba teel.” Ja ta lahkus.
„Kurat küll!” ütles Cassie. „Kurat küll, see väike sitakott! Ryan, anna andeks! Ma ei osanud arvata…”
„Pole hullu, Cass,” ütlesin ma. Cassie üks parimaid omadusi on see, et ta teab, millal suu kinni panna ja sind rahule jätta. Tema kord oli autot juhtida, aga ta valis mu märgistamata lemmiku, 1998. aasta Saabi, mis töötab nagu unistus, ja viskas võtmed mulle. Autos tiris ta oma CD-hoidja kotist välja ja ulatas mulle; juht valis muusika, kuid mul läks tavaliselt meelest midagi kaasa võtta. Valisin esimese, millel näis kõva bassitümps taga olevat, ja panin selle valjult mängima.
Ma polnud tollest suvest saadik Knocknarees käinud. Olin läinud internaatkooli paar nädalat pärast seda, kui Jamie oleks pidanud minema – mitte samasse kooli, vaid ühte, mis asus Wiltshire’is, nii kaugel, kui mu vanematel oli võimalik endale lubada –, ja kui ma jõuluks koju sain, elasime juba Leixlipis, teisel pool Dublinit. Kui jõudsime neljarealisele maanteele, otsis Cassie kaardi välja ja leidis mahasõidu koha, juhatades meid edasi mööda auklikke teid, mille äärtes oli rohupuhmaid ja metsikuks kasvanud hekke, mis vastu aknaid kraapisid.
Ilmselt olen alati soovinud, et mäletaksin, mis tolles metsas juhtus. Need mõned üksikud inimesed, kes seda Knocknaree asja teavad, soovitavad varem või hiljem alati, et ma prooviksin hüpnootilist regressiooni, kuid mingil põhjusel on see mõte mulle vastumeelne. Mulle tunduvad kahtlased kõik asjad, millel on vähegi new age’i haisu juures, mitte selle praktiseerimise pärast, sest ohutust kaugusest vaadatuna on selles nii mõndagi head, vaid sellega tegelejate pärast, kuna näib, et nad suruvad su kuskil peol alati nurka ja seletavad, kuidas nad avastasid, et on ellujääjad ja väärivad õnne. Kardan, et tulen hüpnoosist välja enesele rahuldust pakkuva valgustatuse suhkruse glasuuriga nagu 17-aastane, kes on äsja Kerouaci avastanud, ja hakkan pubides võõraid oma usku pöörama.
Knocknaree väljakaevamisala oli ühe künka külje all madalal nõlval asuv suur väli. See oli mullani paljaks kraabitud ja segi paisatud, täis dešifreerimatut arheoloogilist tavaari – kraavid, tohutud mullahunnikud, soojakud, siin-seal konarliku kivimüüri fragmendid nagu mingi hullu labürindi piirjooned. Pilt oli sürreaalne, kustkui tuumasõjajärgne. Ühelt poolt piiras seda tihe puudesalu, teiselt poolt müür, korrapärased katusekelbid üle piilumas; see ulatus puude juurest maanteeni. Nõlva tipu lähedal müüri ääres olid kriminalistid kobaras millegi ümber, mis oli piiratud sinivalge politseilindiga. Ma ilmselt tundsin neid kõiki, kuid kontekst – valged kaitseülikonnad, tegusad kinnastatud käed, nimetud peened instrumendid – muutis nad võõraks ja võikaks ja ilmselt CIA-ga seotuks. Paar tuvastatavat objekti näisid kui pildiraamatust võetud ja rahustavad: madal valgeks lubjatud majake kohe tee kõrval, musta-valgekirju karjakoer selle ees end välja sirutanud, käpad unes siblimas; kivitorn, mida kattev luuderohi väreles nagu vesi tuule käes. Valgus võbeles jõe tumedal viilul, mis lõikas läbi väljakaevamisala ühe nurga.
kaldamudasse kaevunud tossutallad, lehtede varjud punasele T-särgile laike heitmas, okstest ja nöörist õngeridvad, sääskede eemalepeletamine: ole vait, sa hirmutad kalad ära!..
Selle välja asemel oli enne mets, kakskümmend aastat tagasi. Metsast oli järele jäänud ainult puudesalk. Mina olin elanud kunagi ühes neist müüritagustest majadest.
Ma ei olnud osanud seda oodata. Ma ei vaata Iiri uudiseid; need näitavad tavaliselt migreeniga kaasneva uduse, sotsiopaadi pilguga identseid poliitikuid, kes annavad edasi mõttetut valget müra, vidinat-vadinat, mis tekib, kui mängitad kümnetollist vinüülplaati 45 pöördega minutis. Jään välismaiste uudiste juurde, sest kauguse tõttu on lihtsam uskuda troostivat illusiooni, et sealsed tegijad on teistsugused. Ma küll teadsin ähmaselt, et kuskil Knocknaree kandis on arheoloogiline väljakaevamispaik ja et sellega on seotud mingi vaidlus, kuid ma polnud detailidesse ega täpsesse asukohta süvenenud. Seda pilti ma igatahes oodata ei osanud.
Parkisin auto soojakute kobarast teisele poole teed, kriminaalbüroo kaubiku ja suure pika mersu – Cooper, riiklik patoloog – vahele teetaskusse. Ronisime autost välja ja ma seisatasin, et relva kontrollida: puhas, laetud, kaitseriiv peal. Ma kannan õlakabuuri; silmatorkavamas kohas näiks see taktitu, nagu liputamise legaalne ekvivalent. Cassie ütleb, et kuradile taktitus, sest kui oled 167 sentimeetri pikkune noor naine, siis pole paha, kui sul on veidi ülbet ülemvõimu, mistõttu kannab tema relvavööd. Sageli töötab erinevus meie kasuks: ei teata, kumba karta, kas väikest relvaga tüdrukut või suurt relvata kutti, ja otsustamatus hoiab neid segaduses.
Cassie toetas end vastu autot ja koukis seljakotist sigaretid välja. „Tahad ka?”
„Ei, aitäh,” vastasin ma. Käisin turvistiku üle, pingutasin rihmasid, tegin kindlaks, et need pole keerdus. Sõrmed olid paksud ja kohmakad, justkui ei kuuluks need minule. Ma ei tahtnud, et Cassie mainiks, et kes iganes see tüdruk on ja mil iganes ta on tapetud, on ebatõenäoline, et mõrvar kuskil soojaku taga varitseb ja ootab, et ta sihikule võetaks. Cassie ajas pea kuklasse ja puhus suitsu pea kohale okstesse. See oli tavaline Iirimaa suvi, ärritavalt mõõdukas, päike ja taevas sõudvad pilved ja kõverasse ajav tuul. Iga hetk võis vabalt hakata paduvihma sadama või päike