mille siluetid meenutavad külmunud purskkaeve. Ma kuulen sahinat ja oksa murdumist.
„Mis see oli?” sosistan ma. Pööran palavikuliselt telefoni paremale ja vasakule, otsides ema helesinist dressipluusi, tema lillemustriga kleiti, ta silmi.
„Orav,” ütleb Jay mu selja taga. „Ei midagi hirmsat.”
Mu närvid on pingul, aga ma keeran pilgu tagasi teerajale. „Vabandust! Öised surnuaiad. Vastik.”
Kui me ema madala marmorist hauakivi juurde jõuame, on mul sama tunne, mis alati: et ta on olnud kadunud ja ma olen äkitselt leidnud temast esimese märgi, esimese tõelise jälje, midagi konkreetset, mis meenutab mulle, et ta oli päriselt olemas ja see, et mul oli ema, polnud lihtsalt mingi jõhker kauge unenägu. Ma langen põlvili ja hõõrun kivil seisvaid tähti.
Jay on rohkem kui paar korda siin minuga kaasas käinud ja näinud mind seda tegemas. Nagu alati paisub mu rind valust, mis on nii tugev, et toob mulle pisarad silma – nii tugev, et tekib vajadus nutta, aga pisaraid ei tule. Ma ei nuta kunagi. Mitte pärast tema matuseid. Ma lihtsalt… ei suuda.
Ema, kus sa oled? Ma nägin sind. Ma tean seda. Palun tule tagasi. Ainult korrakski. Ma tahan sind veel ühe korra näha.
Ma ootan. Ootan, et kuulda rohus tema samme, tema valju ja rõõmsameelset naeru männipuude vahel kajamas, et näha mõne hauakivi tagant tema kleidi välgatust. Ma hingan sügavalt sisse, üritades tabada tema lõhnaõli lavendli hõngu. Ma ei tea, kui kaua ma seal niimoodi istun, aga see tundub terve igavikuna. Ma lihtsalt ootan, kuulatan, vaatan. Eelkõige loodan. Kuid midagi ei juhtu. Teda ei ole siin.
„Räägi minuga,” ütleb Jay kätt mulle õlale asetades.
„Anna andeks… pole vist midagi,” ütlen ma, üritades ennast veenda. Pööran ringi, et talle otsa vaadata. „Midagi muud ei olegi – ma igatsen teda. Ma tõesti väga igatsen teda.”
Ta naeratab mulle nukralt vastu. „Miks sa siis vabandust palud?”
SÕIT TAGASI Jay majja kulgeb vaikuses. Ebamugavas vaikuses – vähemalt minu jaoks. Ma olen täiesti liimist lahti. Ma ei suuda uskuda, et vedasin ta endaga nii hilja õhtul ema hauale kaasa. Üheksandas klassis oleksin ma seda veel kuidagi selgitada suutnud. Aga nüüd? Ta peab mind ilmselt hulluks, igavesti murtud inimeseks. Võib-olla ma olengi. Vaikust lõhestab sõnumi zen-helina gong ja lainemüha. Ma olen vahelesegamise eest vist tänulik, kuid kergitan uuesti küsivalt kulmu.
„Okei, okei,” ütleb ta. „See on Sarah Larsen.”
Seksikas Sarah? Populaarne Sarah? Nagu umbes kolmeteistaastaselt süütuse kaotanud Sarah? Ma põrnitsen tuimalt maanteed. Sarah’ ümber on koondunud meie kooli kõige jubedam tüdrukutekamp. Need tüdrukud kehastavad kõike, mis on Brecksville’i-suguses peamiselt valgetest inimestest koosnevas Kesklääne eeslinnas halvasti. Need tüdrukud peavad Clevelandi kõige hirmsaks paigaks maamunal; Akroni linna nimetavad nad Kräkkroniks. Muidugi, pärast Goodyeari rehvitehase sulgemist on Akron kindlasti alla käinud, aga ikkagi – pole vaja selline sitapea olla. „Ära ütle, et sa kavatsed teda välja kutsuda. Ta on üks vastik tuim tükk, kellel puudub täiega oma arvamus. Kuidas võib sulle meeldida temasugune tüdruk, kes…”
„Tegelikult on ta päris vaimukas,” segab Jay vahele.
Vähemalt ei vasta ta sõnumile. Tähendab, me käisime just mu ema haual – kui ta nüüd minu kõrval istuks ja sõnumeid saadaks, siis oleks see ikka ilgelt nõme. Ta pistab käe tasku ja paneb telefoni hääletu peale.
Ma tean, et see Sarah’ asi ei tohiks mind väga üllatada. Jayd tõmbavad alati valed tüdrukud. Nagu tookord, kui ta armus õpilasesinduse presidenti, kes ei teadnud sedagi, et Pink Floyd on bänd. Kui Jay mängis talle kitarril ühte nende kurvavõitu pala, puhkes tüdruk naerma. Või tookord, kui Jay jahtis ülisportlikku tüdrukut, kes oli üks parimaid W. H. Beesi võrkpallinaiskonna liikmeid. Tüdruk pakkus, et nad võiksid esimesel kohtingul koos jooksma minna. Kuidas ma ka üritasin, ei suutnud ma naeratust tagasi hoida, kui Jay rääkis, et tal tuli juba poole kilomeetri järel õhust puudus. Pole vist vaja lisada, et kummastki suhtest ei saanud asja. Kate ütleb alati: Jay radar on katki.
„Mul on temaga palju ühist,” lisab ta.
Nagu see, et te mõlemad vajate hingamiseks hapnikku?
„Nonoh, milleks selline nägu?” küsib ta. „Vaata ette, või see jääbki sul selliseks.” Ta ütleb seda ettevaatlikult, nagu küsivalt: kas nüüd tohib juba nalja teha?
Ma kingin talle sunnitud naeratuse, mis peaks tähendama, et kõik on korras, ja me keerame tema maja ette. „Aitäh, et sa minuga kaasa tulid. Mul oli lihtsalt… vaja minna.”
Ta vaatab mulle korraks otsa, uurivalt, justkui püüaks otsustada, kas see on tõesti okei, kui ta laseb mul koju sõita.
„Kõik on korras,” ütlen. „Ma pean lihtsalt magama heitma. Puhkama. Homme kukun ma läbi nii ajaloo kui ka füüsika kontrolltöös.”
See veenab teda ning ta avab autoukse.
„Head ööd!” ütleb ta ja tema pruunides silmades välgatab pea kohal rippuva tänavalambi valgus. Ta tõstab käe, et minuga rusikaid kokku lüüa.
„Head ööd!” vastan, meie käed puutuvad korraks kokku. Küsi temalt. Nüüd kohe. „Kuule, Jay?” Ma ütlen seda enne, kui ta jõuab autoukse kinni lüüa. „Mul on sulle üks veider küsimus.”
„Okei. Lase tulla.”
„Tead seda ristiga kaelakeed, mille su isa leidis?”
Ta noogutab.
„Noh…” Ma jään toppama, mõistes, kui arulagedalt mu jutt kohe kõlab. „Kas sa vahel seda kannad ka?”
„Sul on õigus, see küsimus on tõesti täiega veider. Sa ju tead, et sellega tegeles alati mu isa. Ta ähvardas meid maha lüüa, kui me seda puudutame. See on ju umbes miljon aastat vana. Miks sa küsid?”
„Kas tema pani selle kunagi kaela?”
„Mul pole aimugi. Ta hoidis seda kogu aeg luku taga. Aga tegelikult ka, miks sa seda küsid?”
Nüüd vaatab ta mulle otsa, nagu oleks ma mingi täielik friik, ja ma tean, et pean lagedale tulema mingi põhjusega, miks ma nagu muuseas just sellest juttu tegin.
„Ma nägin History Channeli pealt ühte antiigiteemalist saadet,” luiskan, kuigi ma ei tea isegi, miks. Ma oleks saanud asja selgitada ka risti mainides. Ma oleks võinud küsida, kas Jay on kunagi oma isast teravalt puudust tundnud, kummalistel kellaaegadel, nagu mina täna ema igatsesin. Ja kas see tunne on tema jaoks kunagi nii tugev olnud, et ta on sellepärast veidraid asju teinud – näiteks seda risti kaela proovinud. Lõppude lõpuks suri tema isa selle kee pärast. Jay ütles, et inimesed suhtusid selle avastuse järel isa joomisesse palju andestavamalt. Aga see Sarah Larseni asi lööb mind verest välja. „Tead küll neid saateid, kus inimesed viivad kõik oma vanemate pärandatud perekonnareliikviad pandimajja. See pani mind lihtsalt kaelakee peale mõtlema.”
Jay vaikib hetke ja kehitab siis õlgu. „Nojah, oleks ikka sitaks nõme see pandimajja viia. Ma räägin emale kogu aeg, et selle koht on muuseumis.” Ta vaatab mind leebemalt, kuid ei näi ikkagi veel veendunud, et tal pole vaja muretseda. „Oled sa kindel, et kõik on okei?”
Ma noogutan. Ta vaatab mulle uurival pilgul otse silma sisse.
„Okei siis,” ütleb ta. „Head ööd!”
„Head ööd!”
Ta astub mõne sammu maja poole, kuid jääb siis seisma ja õngitseb mobiili tagataskust välja. Ta vastab Sarah’le. Ta ei või isegi oodata, kuni ta tuppa jõuab?
Sirvin mõttes oma telefoni kurbade emotikonide rivi. Ma mõtlen nutvatele nägudele ja