head,“ ütleb minu kõrval istuv mees.
„Hmm,“ ühman mittemidagiütlevalt. Jätkan ajalehe sirvimist, aga spordiuudised mind ei huvita ning jõuan kuulutuste ja teatrietenduste arvustuste juurde. Sellise tempo juures ei jõua ma koju enne seitset: tee kõrvale tuleb seega süüa midagi kergemat, mitte ahjukana, nagu olin plaaninud. Simon teeb süüa nädala sees ning mina reedeõhtuti ja nädalavahetustel. Simon hoolitseks ka siis söögipoolise eest – kui teda paluksin, aga ma ei saanud seda lubada. Ma ei saanud lubada, et ta meile – minu lastele – igal õhtul süüa teeb. Tuleb midagi tee pealt kaasa võtta.
Jätan töökuulutuste osa vahele ja vaatan ristsõna, kuid mul pole pastakat kaasas. Sellepärast loengi kuulutusi lootuses näha mõnd tööpakkumist Katiele – või miks mitte ka minu jaoks, kuigi tean, et ma ei tule Hallow & Reedist kunagi ära. Palk on hea ja ma tean nüüd, mida teen. Ning kui ülemus välja arvata, oleks kõik täiuslik. Kliendid on suuremalt jaolt meeldivad. Üldjuhul on tegemist kontoriruume otsivate idufirmadega, või ettevõtetega, kes on edukad olnud ja otsivad nüüd suuremat pinda. Eluruumidega me eriti palju ei tegele, kuid kaupluste kohal asuvad korterid sobivad esmakordsetele ostjatele ja neile, kes soovivad säästlikult elada. Tööl kohtun päris paljude äsja lahku läinud paaridega. Mõnikord – kui tunnen, et sobib – ütlen neile, et tean, mida nad üle elavad.
„Kas millalgi hakkas ka paremini minema?“ küsivad naised alati.
„Lahutus oli mu elu kõige õigem tegu,“ ütlen veendunult. Seda nad ju kuulda soovivad.
Mulle ei jää silma ühtegi töökuulutust, mis sobiks 19aastasele näitlejannaks saada soovivale tüdrukule, kuid voldin topelt selle lehekülje nurga, kus on kuulutus kontorijuhi kohale. Poleks paha selle kohta rohkem teada saada. Hetkeks ilmub mu silme ette kujutluspilt sellest, kuidas astun Graham Hallow’ kabinetti ja ulatan talle oma lahkumisavalduse, öeldes, et ma ei suvatse enam välja kannatada, kuidas ta mind jalamatina kohtleb. Siis aga vaatan büroojuhi ametinimetuse alla trükitud palganumbrit ja meenutan, kui kaua on mul kulunud aega, et end küünte ja hammaste abil elamisväärsele tasemele upitada. Parem varblane pihus kui tuvi katusel, on vist nii?
Gazette’i viimastel lehekülgedel on hüvitisnõuded ja äriteated. Väldin teadlikult laenupakkumiste reklaame – selliste intressimäärade juures peaks laenuvõtja olema kas püsti hull või täiesti meeleheitel – ja heidan pilgu lehekülje alumisse serva, kus on tutvumiskuulutused.
Abielus naine otsib kaaslast salasuhteks. Piltide saamiseks saada SMS numbrile 69998 tekstiga „ANGEL“.
Kirtsutan nina pigem SMSi mõõdutundetu hinna, mitte niivõrd pakutava teenuse peale. Mis õigust on minul arvustada teiste inimeste tegemisi? Ma ei viitsi lugeda eilsetest jalgpallimatšidest ja hakkan juba lehekülge pöörama, kui märkan „Angeli“ all üht teist kuulutust.
Hetkeks arvan, et mu silmad on väsinud: pilgutan ägedalt silmi, aga see ei muuda midagi.
Olen nii süvenenud, et ei märkagi, kui rong uuesti liikuma hakkab, ja nõksatan ühele küljele. Toetuse otsimiseks toetan kogemata käe kõrvalistmel oleva mehe reiele.
„Vabandust!“
„Pole midagi, ärge muretsege.“ Mees naeratab ja sunnin end vastu naeratama. Ent mu süda peksab ja ma vahin ainiti kuulutust. Selle juures on teiste kuulutustega sarnane märkus kõrge kõnetariifi kohta ja kuulutuse ülemises ääres on numbrid 0809. Veebiaadress on www.leiakaaslane.com. Kuid mitte selles pole asi, vaid fotos. See pole küll suur, kuid selgesti on näha heledad juuksed ja mustade õlapaeltega topp. Fotol olev naine on teistest oma võlusid pakkuvatest naistest vanem, kuid pildi kvaliteedi tõttu on keeruline määrata tema tegelikku vanust.
Ainult et mina tean, kui vana ta on. Mina tean, et ta on neljakümnene.
Sest naine kuulutuse fotol olen mina.
2
Kelly Swift seisis metroovaguni keskel ja kui rong kurvi võttis, kallutas end ühele küljele, et tasakaalu säilitada. Bond Streeti peatusest tuli rüminal peale kamp noorukeid – mitte üle 14–15aastased –, kes ropendasid võidu, keskklassile iseloomulikult vokaale käristades. Liiga hiline aeg huviringideks ja väljas oli juba pime; Kelly lootis, et lapsed on teel koju, mitte hulkuma. Hiliseks ajaveetmiseks olid nad liiga noored.
„Sitaks idikas!“ Poiss tõstis pilgu ja Kellyt seismas nähes asendus tema ülbus iseteadlikkusega. Kelly manas näole sellise ilme, nagu ta oli oma ema näol mitu korda näinud, ning teismelised jäid vait, punastasid ägedalt ja pöördusid näoga ukse poole. Vanuse poolest võiks ta nende ema olla, mõtles Kelly nukralt aastaid tagasi kerides ja end 14aastasena silme ette manades. Mitmel tema koolikaaslasel olid peaaegu sama vanad lapsed; Kelly Facebooki ilmusid alatasa fotod uhketest perekondadest ja mõni sõprade lastest oli talle isegi sõbrakutse saatnud. Neil kordadel tundis ta end vanana.
Vaguni vastasseina ääres istus punases mantlis naine; Kelly tabas endal tema pilgu. Naine noogutas talle tunnustavalt noorukite korralekutsumise eest.
Kelly vastas naise pilgule naeratusega: „Kas oli tore päev?“
„Toredam nüüd, kui õhtu on käes,“ ütles naine. „Tuleks nädalavahetus juba rutem, eks?“
„Mina olen tööl ega saa puhata enne teisipäeva.“ Ja siis on ka vaid üks puhkepäev, millele järgnevad ühes rodus jälle kuus tööpäeva, mõtles Kelly endamisi ja oigas selle mõtte peale. Punases mantlis naine vaatas teda kaastundlikult. Kelly kehitas õlgu: „Keegi peab ju tööd tegema, eks ole?“
„Küllap vist.“ Rong hakkas pidurdama, et Oxford Circuse peatuses seisma jääda, ja naine hakkas ukse poole minema. „Loodan, et teil tulevad vaiksed päevad.“
Ei tohi ära sõnuda, mõtles Kelly. Ta vaatas kella. Üheksa peatust Stratfordini: ta viskab oma asjad ära ja siis kohe tagasi. Kella kaheksaks kodus, võibolla poole üheksaks. Kell seitse hommikul jälle üles. Ta haigutas pikalt, viitsimata kätt suu ette tõsta, ja püüdis mõistatada, kas kodus on midagi süüa. Ta elas Elephant and Castle’i2 lähedal, kus jagas maja veel kolme üürnikuga, kelle täisnimesid teadis ta ainult tänu üüriarvetele, mis kord kuus korralikult nööpnõeltega kinnitatult koridori seinatahvlile ilmusid. Omanik, kes soovis kangesti oma sissetulekuid suurendada, oli muutnud elutoa veel üheks magamistoaks, nii et ainsaks ühiskasutatavaks ruumiks jäi tilluke köök, kus oli ruumi vaid kahele toolile. Kelly kaasüürnike vahetustega töö ja suvalise pikkusega tööpäevad tähendasid seda, et mõnikord ei näinud ta päevade kaupa mitte hingelistki. Kõige suuremas toas elav üürnik Dawn oli meditsiiniõde. Ta oli Kellyst noorem, kuid hoopis kodulembesem ja jättis nii mõnigi kord ka Kelly jaoks mikrolaineahju kõrvale portsu toitu koos roosale märkmepaberile jäetud sõnumiga „Ole lahke!“. Kelly kõht hakkas korisema, kui ta toidule mõtles. Õhtupoolik oli olnud oodatust kiirem; järgmisel nädalal on ta sunnitud tegema ületunde, muidu ei saa ta sugugi valmis.
Banki peatuses sisenes rühm ärimehi ja Kelly heitis neile kogenud pilgu. Esimese hooga paistsid nad oma lühikeste juuste, tumedate ülikondade ja portfellidega äravahetamiseni sarnased. Määravaks muutuvad pisiasjad, mõtles Kelly. Tema silm haaras ülikonna kanga tekstuuri; hooletult kotti surutud raamatu pealkirja; prille, mille metallraamide ühel sangal oli kaunistus; valge triiksärgi varruka alt paistvat pruunist nahast kellarihma. Isikupära ja välimuse detailid olid need, mis panid nad teiste peaaegu identsete meeste hulgast silma paistma. Kelly vaatas mehi varjamatult, kiretult. Ta lihtsalt harjutab, ütles ta endale ega teinud väljagi, et üks meestest vaatas tema poole ja tabas endal naise külma pilgu. Kelly arvas, et mees pöörab pilgu ära, ent selle asemel pilgutas mees hoopis silma ja manas näole enesekindla naeratuse. Kelly pilk vilksas mehe vasakule käele. Abielus. Valgenahaline, hea kehaehitusega, umbes saja kaheksakümne sentimeetri pikkune, lõuga katmas tumedam vari, mida mõned tunnid tagasi seal ilmselt polnud. Mantlihõlma siseküljel oli näha keemilisest puhastusest külge ununenud kollast paberilipakat. Mees seisis nii sirgelt, et Kelly oleks võinud raha peale kihla vedada, et tegemist on endise sõjaväelasega. Mittemidagiütleva välimusega, nii et kui Kelly peaks teda veel kunagi kohtama, ei tunneks ta meest ära.
Rahulolevana