Minu Tšehhi. Parajad Švejkid. Kristel Halman

paatidega. Kesklinna saab minu kodukandist nüüd vaid trammiga ja õhtusel tipptunnil tagasi koju minnes suudan end ülerahvastatuse tõttu alles kolmanda trammi peale pressida, sest minust tugevama ja rusikatega teed rajava ärritatud seltskonnaga ma võidelda ei soovi. Närvid on kõigil pingul ja tülid kerged tekkima.

      Uudised uputusest on jõudnud ka Eestisse. Ema helistab ja muretseb, kuid õnneks ei erine elu meie hubases ja jõest kaugel asuvas Hirmula kandis eriti tavapärasest. Et midagi on juhtunud, saab aru vaid pidevast sireenide kajast kuskil kaugemal linna kohal. Suur vesi – velká voda, nagu tšehhid seda kutsuvad – on kohal ja teeb oma edukat hävitustööd.

      „Ära enam kesklinna mine. See võib olla ohtlik,“ hoiatab Milan mind hommikul tööle minnes.

      Hoolimata manitsustest lähen sinna siiski. Jälle see uudishimu! Vanalinna platsile – Staroměstské náměstíle – on kogutud hunnik liivakotte ja tänavaotsad nendega blokeeritud. Poed ja kohvikud on suletud, keldriakende ja uste vahed ehitusvahuga täidetud. Kui platsi taga asuvat võimsat gooti stiilis kahe torniga Týni kirikut vaatan, meenub mulle äkki lühike jutustus, mille kunagi keskkoolis emakeeletunni tarbeks kirjutasin. Loo lõpus oli veeuputus ja peategelaseks olnud tüdruk varjus linnakese kirikutorni, kust ta ülevalt ümberringi toimuvat jälgis. See väike tüdruk tahaks praegust ohtu haistes mind kiriku lähedusse hoiduma sundida. Lähen aga edasi Vltava poole.

      Sillad ja paljud jõe äärde viivad tänavad on suletud, kuid leian ühe vabaks jäänud teejupi sinna pääsemiseks. Veetase on tõusnud kõikide sillakaarte ülemiste otsteni. Jõeäärsed terrassid ja restoranidena tegutsevad laevukesed on vee all, paistmas vaid katused.

      Enam kui kuuesaja-aastane Karli sild peab õnneks veel vastu, kuigi kardetakse hullemat. Eks näis, kas tšehhide 14. sajandi ühe võimsama kuninga ja hilisema Püha Rooma riigi keisri Karl IV nime kandev rajatis ning sellele pandud numbrimaagia kaitse ka tänapäeva uputuste vastu saab. Nimelt räägib legend, et kuningas Karli korraldusel alustati silla ehitust 1357. aasta 9. juulil kell 5.31 ehk siis maagilisel ajahetkel numbrikombinatsiooniga 135797531. Teine legend räägib, et ehitusmeistri juhtnööride järgi lisati kivide vahele pandava segu sisse tugevduseks ka muna ja piima. Kuna Praha munadest ei piisanud, olevat Karl käskinud kõikidel Tšehhi linnadel oma munalaadung silla hüvanguks Prahasse saata. Üks linnake sai käsust valesti aru ja kartes, et toored munad tee peal katki lähevad, saatis Prahasse keedetud munad, jäädes seetõttu pikaks ajaks teiste riigialamate naerualuseks. Hiljem loen kuskilt, et tänapäevase keemia-tehnoloogia kõrgkooli teadlased otsustasid legendi väiteid kontrollida ning avastasid muna ja piima asemel segu seest hoopis veini ja piima jälgi. Et see koogelmoogel ongi silla tugevuse saladus, arvavad nii mõnedki ajalugu ja legende armastavad kohalikud.