ütle ära ükski lõvi. Nõrga olemasolul õigustust ei ole ja ta peab surema. Kas tahad või mitte, sellest tuleb lähtuda.
„Aga vaata, et saad korraliku asja,” lisab ta.
Suboxone’i ja metadooni jagamine võõrutusprogrammi raames sunnib osa diilereid oma kraami niisama ära andma, et ainult uusi kliente saada, ja kulude vähendamise pärast segavad nad narkotsi millega iganes. Suhkru, hiniini ja kasvõi eluohtlike südamerohtudega.
Ta keerab lahti kummuti ülemise sahtli. Seal on neli sularahakotti, ta avab ühe ja annab Øysteinile kaks viiesajast.
„Kurat, kus sul on ikka raha.”
Simoni isa maksab talle kümme tuhat kuus, see peaks katma üüri ja elamiskulud. Vastutasuks peab Simon lihtsalt eemale hoidma ja selles pole midagi rasket. Pigem tunneb ta kergendust.
Øystein võtab raha ja nad lepivad kokku, et näevad hiljem.
Kui Øystein on läinud, astub Simon kööki. Põrandal magab erinevas korratuseastmes kolm kutti. Ta lajatab ühele neist laksu vastu selga.
„Kurat, üles nüüd.”
Øysteini äraolekul on alfaisane Simon, kuigi ta on kõhn nagu piibuork.
Noormees keerab end selili ja ringutab.
„Sorry …” Siis naeratab. „Kurat, kui äge eile oli. Nälg oli ikka vägev …”
Simon turtsatab.
„Sel mehel on olnud paremaid kontserte.”
Noormees ajab end istuma ja hõõrub silmi.
„Mehel? Sama hästi võib ta ka tšikk olla. Keegi ei tea ju ikka veel, kes ta on.”
„Pole aimugi. Aga vahet pole. Aja oma sõpsid nüüd üles ja tõmmake uttu.”
Noormees haigutab ja paljastab kuldpruuni kuivanud keele. „Sina elad siin või?”
Simon silmitseb teda võrdselt vastikuse ja kaastundega.
„Ei,” vastab ta. „See, kes siin elab, on sama hästi kui surnud.”
Hurtig
Siber
Sada aastat tagasi oli Vasastani kirdeossa kolimine nagu küüditamine kaugesse töölaagrisse. Seda kanti kutsutakse siiamaani Siberiks.
Jens Hurtig üürib 57-ruutmeetrist kahetoalist korterit, kus on ühtaegu nii kitsas kui ka kõle.
Ta ärkab enne, kui kellraadio mängima hakkab, aga tunneb, et ei ole välja puhanud. Esimesel puhkusejärgsel päeval on tavaliselt ikka nii ja ta pikutab veel natuke, enne kui riidesse paneb ja elutuppa läheb. Eilne Runmarö jalutuskäik annab jalgades ikka veel tunda.
Diivanil magab kahe teki vahel täies riides Iisak. Võib-olla võttis külma suvilast linna kaasa. Kui nad kohale jõudsid, oli seal neli plusskraadi ja üle seitsmeteistkümne temperatuur ei tõusnudki.
Hurtig mõtleb oma vanematele Kvikkjokkis.
Nende jaoks on novembrikuus seitseteist kraadi majas sees täielik luksus. Kui nad külmetavad, siis on sel teised põhjused. Elu muudab külmaks enesetapu sooritanud tütar, isegi kui sellest on möödas juba viisteist aastat.
Hurtig läheb kööki, paneb kohvimasina töövalmis ja kui see podisema hakkab, siis on kuulda, kuidas Iisak haigutab. Veidi aega hiljem astub sõber kööki, kaenla all hommikune ajaleht.
Iisak otsib parasjagu korterit ja seni magab ta mõnikord Hurtigi diivanil. Stockholmi korteripuudus nõuab häid sõpru.
Hurtigi meelest näeb Iisak plass välja, peaaegu haige. Ei aita ka see, et sõber oli harjumusele truuks jäädes jõudnud juba nägu kreemitada ja pikad juuksed siledaks kammida. Õlavarrel vilksatab nikotiiniplaaster. Võib-olla näeb ta nii kehv välja sellepärast, et püüab suitsetamist maha jätta.
„Selline tunne, nagu oleks sisse maganud,” ütleb Iisak. „Mis kell on?”
„Alles veerand seitse. Rahulikult. Sa jõuad rongi peale ja minu juurde jäid sa ju sellepärast, et ei peaks seda pikka maad Västberga ateljeest rongijaama kihutama?”
„Asi pole selles …”
Iisak istub laua äärde ja paneb kohe raadio mängima. Nii tema moodi. Kogu aeg peab mingi heli ümber olema. Hurtigiga on vastupidi. Vaikuses tulevad paremad mõtted.
Raadios antakse teada, et Saltsjöbadenis tapeti lähirongis keegi noaga.
Hurtig keerab valjemaks. Huvitav, kes kolleegidest sai kahtlase au osaliseks koristada ära kaheteistkümne noahaava tagajärjed. Arvatavasti Schwarz või Åhlund.
Iisak paistab murelik.
„Mis on?”
Sõber niheleb.
„Ma hakkan mõtlema, et võib-olla ei ole Berliini minek praegu õige. Ma ei ole kaua aega midagi head teinud ja selline tunne on, et mu looming on säilivusaja ületanud.”
Hurtigil on kahju, et Iisakile teiste kunstnike tegemised nii palju korda lähevad.
„Mine ikka. Kõik läheb hästi. Võib-olla veab samamoodi nagu eelmine kord.”
Nelja aasta eest tutvus Iisak ühe ärimeeste seltskonnaga, veenis neid natuke ja nad toetasid tema tööd. Kinkisid talle suure rahasumma.
„Niimoodi veab ainult ühe korra,” vastab Iisak. „Alles alustasin uue tööga ja pealegi polnud neil aimugi, mille eest nad maksid. Praegu on pealegi teistmoodi. Vanad sõbrad on kõik läinud. Isegi Ingo, ja mina veel arvasin, et tema jääb küll eluks ajaks Berliini paigale. Tunnen end seal lihtsalt üksikuna.”
Iisak vaatab Hurtigile tõsiselt otsa. „Kas sina ei saaks kaasa tulla? Turvaline oleks olla, kui keegi päriselt tuttav inimene oleks ka seal. Võta paar päeva vabaks või jää haiguslehele. Sitta neist kohustustest.”
„Sa tead, et ma ei saa tulla,” sõnab Hurtig, kuigi tahaks, et võiks sõbraga ühineda.
Iisak ohkab, lappab ajalehte, Hurtig jälgib teda.
Iisakil on hea võime pääseda inimeste lähedale, äratada usaldust, ja Jens Hurtig hindab tema sotsiaalset andekust. Ei pea ise tuld üleval hoidma, kui pole häid puid, millega lõket toita.
Iisaki suu ümber oleks nagu paar kibestumisest tekkinud kortsualget, aga sõbra nägu tõmbub siledaks, kui ta üles vaatab. Tema meeleolu vaheldub kiiresti ja nüüd on ta uudishimulik, peaaegu lõbus.
„Täpselt,” ütleb ta, paneb ajalehe käest ja lehvitab postkontori teatist.
„Mis see on?”
„Arvutijubinad,” viskab Hurtig, teades, et need on tema oodatud telekamängu konsoolid. Iisak saaks naerukrambid, kui teada saaks, kui palju on Hurtig nõus välja käima väikese lihtsa nostalgia eest. Sada dollarit 1975. aasta Atari Telstar Pongi, seitsekümmend 1977. aasta Coleco Telstari eest. Mõlemad ostis netioksjonitelt.
„Sa oled peaaegu nelikümmend, minust kümme aastat vanem,” naerab Iisak. „Aga ühtedest ja nullidest oled ikka sõltuvuses. Tunnista üles, see on mingi telekamäng!”
Hurtig hakkab just väitma midagi selles laadis, et mäng on täieõiguslik, kuid kahjuks alahinnatud kultuurinähtus, kui raadiouudistes kõlab teade Liljeholmi silla Hornstulli poolel toimunud õnnetusest.
Veoauto sõitis otsa tundmatule mehele.
Aiman
Vägareni kvartal
Naise elutee algas Almatõs, jätkus Teheranis, Minskis ja Gävles, kuni ta lõpuks jõudis Stockholmi Folkungagatani korterisse.
Peagi sai temast raamatukoguhoidja, ta tegeles köitetööga ja arendas võimet siduda end pisiasjadega. Suurte plaanide vajadusest ütles ta ajapikku lahti ja lõpuks unustas oma unistused. Aeg möödus nii kiiresti ja kakskümmend aastat kulus ühe silmapilguga.
Maja, kus Aiman Chernikova Stockholmi tulekust saadik elab, on oranžist laineplekist