viibida,” vastab Jonathan vaevaga loomulikku hääletooni säilitades. „Kes seda tegi? Mis siin juhtus?”
Inspektor kehitab venitades ja ükskõikselt õlgu. Egiptuse võimud teda ei puuduta. Ta annab altkäemaksu ja nad hoiavad eemale.
„Kas teie seksisite selle naisterahvaga?” usutleb inspektor.
Kas nad nägid, kui me lennukile läksime?
Jälitasid meid Chicago Majani?
Kuulasid külaliskorterit pealt?
Jonathan on külma vere tagasi saanud. Ta saab hakkama. Mida koledam olukord, seda enam võib arvestada tema külmaverelisusega. Ta teeskleb väikest ärritust: „Juhul, kui te nimetate mõnd kohvijoomist seksiks. Tal on ihukaitsja. Kelle palkas härra Hamid. Kus ta on? Kadunud? Võib-olla ihukaitsja on süüdi.”
Inspektorile ei paista see mõju avaldavat. „Hamid? Kes on Hamid, palun?”
„Freddie Hamid. Noorim vendadest Hamididest.”
Inspektor kortsutab nime peale kulmu, otsekui see talle ei meeldiks või ei puutuks asjasse või oleks üldse teadmata. Üks ta abiline on kiilas, teine punapea. Nad kannavad teksaseid ja nahkjoppe, nende näod on karvased ning nad kuulavad tähelepanelikult.
„Mis teie kõnelesite selle naisega? Olite temaga poliitiline?”
„Tühjast-tähjast.”
„Tühjast?”
„Restoranid. Seltskonnaklatš. Mood. Härra Hamid võttis ta mõnikord jahtklubisse kaasa, nii siin kui Aleksandrias. Naeratasime teineteisele. Ütlesime tere hommikust.”
„Teie selle naise tapja?”
Jah, vastab ta mõttes. Mitte nii, nagu teie arvate, aga jah, ma päris kindlasti tapsin ta.
„Ei,” vastab ta.
Inspektor kergitab mõlema pöidlaga oma musta vööd. Ta püksid on samuti mustad, nööbid ja ametimärk kuldsed. Talle meeldib tema vorm väga. Abiline püüab talle midagi öelda, kuid inspektor ei pööra talle tähelepanu.
„Kas ta rääkis teile kunagi, et keegi tahab teda tappa?” pärib inspektor Jonathanilt.
”Muidugi mitte.”
„Miks muidugi?”
„Kui ta oleks seda teinud, oleksin ma teile teatanud.”
„Okei. Teie nüüd vaba.”
„Kas te härra Hamidiga olete ühendust võtnud? Mida te teha kavatsete?”
Inspektor puudutab musta mütsi nokka, et oma teooriale autoriteetsust lisada. „Murdvaras oli. Hull murdvaras, naise tapja. Võib-olla narkomaan.”
Ilmuvad tuhmi pilguga meedikud rohelistes tunkedes ja tennistes, kaasas kanderaam ja laibakott. Nende pealik kannab musti prille. Inspektor sõtkub suitsukoni vaiba sisse ja läidab uue. Kummikinnastega mees sähvib fotoaparaadiga. Kõik on oma rõivakirstu läbi tuhlanud, et midagi erilist selga panna. Kui surnut kanderaamile tõstetakse, libiseb rebitud pluusi alt välja tunduvalt kokku tõmbunud valge rind. Jonathan märkab ta nägu. See on sama hästi kui minema pühitud, võib-olla jalahoopidega, võib-olla püstolipäraga.
„Tal oli koer,” ütleb ta. „Pekingi tõugu.”
Kuid juba seda öeldes näeb ta koera läbi avatud ukse köögipõrandal. See lamab küljel ja on sirgem kui iial varem. Kõri juurest tagajalgadeni sirutub noalõige nagu tõmblukk. Kaks meest, mõtleb Jonathan masinlikult: üks hoiab kinni, teine lõikab; üks hoiab kinni, teine peksab.
„Ta oli Briti alam,” ütleb Jonathan, kasutades minevikku, et ennast karistada. „Peaksite saatkonda helistama.”
Kuid inspektor ei kuula teda enam. Kiilaspäine assistent võtab tal käsivarre alt ja saadab uksele. Hetkeks, mis siiski on piisavalt pikk, tunneb Jonathan võitluspalavikku õlgadest käsivartesse ja rusikatesse surisevat. Assistent tajub seda samuti ja astub sammu tagasi, nagu oleks särtsu saanud. Siis naeratab ta Jonathanile ohtlikult nagu omasugusele. Seda nähes haarab Jonathani paanika. Mitte hirmust, vaid teadmisest, et teda on tabanud korvamatu ja kustumatu kaotus. Ma armastasin sind. Ja isegi ei tunnistanud seda – ei sulle ega endale.
Proua Merthan tukastas oma puldi taga. Mõnikord helistas ta hilisel kellaajal oma armukeseplikale ja rääkis talle nilbusi, kuid mitte täna. Alusel ootas hommikut kuus sissetulnud faksi Tornisviiti, samas lebasid ka õhtu jooksul välja saadetud fakside originaalid. Jonathan piilus neid, kuid ei puudutanud. Ta kuulas proua Merthani hingamist. Siis viipas käega ettevaatlikult tema suletud silmade ees. Proua lasi kuuldavale põrsanorske. Nagu laps, kes ema ostukotist vilunult maiustusi näppab, meelitas Jonathan faksid alustelt enda kätte. Kas koopiamasin on alles soe? Kas lift tuli ülevalt tühjalt alla? Teie selle naise tapja? Ta puudutas proua Merthani arvuti klaviatuuril üht klahvi, siis teist, siis kolmandat. Te olete osav. Arvuti piiksatas ja Jonathanile kangastus häiriv visioon Tornisviidist mööda treppi alla tulevast Roperi tüdrukust. Kes need Brüsseli poisid olid? Kes oli Maitseelamused Miamis? Kes oli Sõjamees Boriss? Proua Merthan pööras pead ja urises. Jonathan hakkas tema norina saatel telefoninumbreid üles kirjutama.
Endine noorteüksuse kasvandik, seersandi peres sündinud Jonathan Pine, keda oli õpetatud sõdima iga ilmaga, sammus lume krudinal mööda teerada, mis läbi metsa vuliseva kobrutava mägioja kõrval allamäge lookles. Ta oli õhtupintsaku peale tõmmanud tormijaki ja pistnud õhtuste tumesiniste sokkide otsa kerged matkasaapad. Kallid pidulikud nahkkingad kõlkusid kilekotis ta vasakul küljel. Kogu tema ümbrus – puud, aiad, ojakallas – sätendas härmatisepitsis pilvitu sinise taeva all. Kuid praegu oli Jonathan selle ilu vastu ükskõikne. Ta oli teel oma ametikorterisse Klosbachstrassel ja kell oli kakskümmend minutit kaheksa läbi hommikul. Söön kõva hommikueine, otsustas ta: keedetud munad, röstsai, kohv. Vahel oli lausa nauding endale süüa teha. Võib-olla kõigepealt vann, mis eluvaimu tagasi annaks. Ja hommikust süües, kui mõistus jälle töötab, langetab ta otsuse. Ta pistis käe tormijaki põue. Ümbrik oli alles. Kuhu ma lähen? Rumal on see, kes kogemusest ei õpi. Miks ma tunnen lahinguärevust?
Lähenedes majale, kus asus tema korter, avastas Jonathan, et ta on sisse võtnud marsisammu. See samm ei raugenud, vaid kandis ta hoopis Römerhofi, kus teda ootas tramm, uksed kurjakuulutavalt lahti. Jonathan astus täiesti masinlikult sisse, võõras pruun ümbrik rinda torkimas. Ta väljus peavaksali juures ja lasi endise passiivsusega ennast jalgadel ühe Bleicherwegil asuva sünge hoone juurde kanda, kus asusid mitme riigi, kaasa arvatud tema oma, konsulaar- ja kaubandusesindused.
„Ma sooviksin kõnelda kolonelleitnant Quayle’iga,” ütles Jonathan kuulikindla klaasi taga istuvale tugevate lõuapäradega inglannale. Ta võttis ümbriku ja pistis selle klaasi alt läbi. „Tegemist on eraviisilise küsimusega. Ehk ütlete, et olen Mark Ogilvey sõber Kairost. Me käisime koos purjetamas.”
Kas juhtum härra Meisteri veinikeldriga võis olla üks põhjus, miks Jonathan otsustas nii-öelda hääletada jalgadega? Veidi enne Roperi saabumist oli Jonathan sinna kuueteistkümneks tunniks kinni jäänud ja ta meenutas seda kogemust kui sissejuhatavat kursust suremisse.
Herr Meisteri poolt Jonathanile usaldatud lisakohustuste hulka kuulus maja vanima osa alla, sügavale sinkjasse kaljusse raiutud peenveinikeldri igakuise inventuuri ettevalmistamine. Tavaliselt tegi Jonathan selle ära iga kuu esimesel esmaspäeval, enne kuuepäevast puhkust, mis oli tal lepinguga ette nähtud nädalavahetuste asemel. Kõnealusel esmaspäeval toimus kõik sama rutiini järgi.
Keldris hoitavate veinide kindlustusväärtus oli hiljaaegu hinnatud kuuele ja poolele miljonile Šveitsi frangile. Keldri turvaseadmete keerukus oli sellele vastav. Kõigepealt tuli avada üks koodlukk ja kaks inertslukku ning alles siis pääses neljanda, vedruluku juurde. Kõiki sisenejaid jälgis kurjakuulutav videokaamera. Olles lukkudega edukalt hakkama saanud, asus Jonathan rituaalse loenduse juurde, alustades nagu tavaliselt 1961. aasta Château Pétrusest, mida tänavu pakuti hinnaga neli tuhat viissada franki pudel, ja liikudes sealt järk-järgult kuni suurte kümne tuhande frangiste 1945. aasta Mouton Rothschildideni. Ta oli loendusega poole peal,