võidakse inimröövi eest kinni võtta, kas sa selle peale oled mõelnud?”
Ma ei olnud selle peale mõelnud, kuid ütlesin:
„Miski ütleb mulle, et need, kes teda taga ajavad, ei ole kuigivõrd huvitatud selle loo avalikuks tulekust. Inimröövi pärast ma igatahes ei muretse.”
Seevastu tegi mulle muret hoopis teine asi.
Arne tõstis vorstid ja muna taldrikule, pani leivakorvi lauale ja hüüdis tüdrukut. „Sa tahad vist ka kohvi, eks ju?”
Ma ei tahtnud juhtunust rääkida, kui tüdruk laua ääres istub, niisiis rääkisime arvutitest, Spotifyst ja Skype’ist, sellest, et tänapäeval võib seda, kellega telefonis räägid, ka ekraanil näha, Arne jutu järgi oli see olnud täiesti uskumatu ajal, mil telekast „Jetsonite” sarja vaadati. Muidugi rääkisime ka sellest, kuidas uus tehnika paberlehed surmab, see on nii vanadel kui noortel, nii aktiivsetel kui ka endistel ajakirjanikel alati jututeemaks, kuulub nüüdisaja ametirolli juurde.
„Kuidas Hjördisel läheb?” küsisin ma.
„Nagu tavaliselt.”
„Lähen ajan temaga juttu.”
Pöördusin tüdruku poole ja ütlesin:
„Sa võid Arnega siia jääda, tulen kohe tagasi.”
Hjördis Jansson oli Arne naaber. Tema nahk oli kriitvalge ja paberõhuke, ent ta oli terava pilguga ja tähelepanelik. Ta kannatab defineerimatu häda käes, mida vanemad inimesed nimetavad valudeks, see võib tähendada mida tahes. Hjördisele tegi kõige rohkem valu istumine, niisiis veetis ta suure osa ööpäevast akna all valge õhukese kardina taga seistes. Mõnikord oli raske aru saada, kus lõpeb kardin ja kust algab Hjördis.
Mul oli ka eelmisel suvel Hjördisega üsnagi palju kokkupuuteid, ajasin meelsasti temaga juttu. Tal oli hea meel mind näha, ta patsutas mind koguni põsele. Mul oli külaskäiguga oma tagamõte, tahtsin segamatult helistada, ilma tüdrukut sellega hirmutamata, aga ma ütlesin:
„Arnel mängib ju muusika nüüd nii kõvasti.”
„Selle aparaadi muretsemisest saadik on ta puhta lolliks läinud,” ütles Hjördis.
Kui Arne maja täitis vanade estraadilauljate hääl, siis Hjördise juures valitses vaikus. Märkmikku lehitsedes mõtlesin endamisi, kes küll on Hjördise vaibanarmad kõik ühes suunas kamminud.
Helistasin kriminaalinspektor Eva Månssonile.
Ehkki tüdruk ei tahtnud, et ma politseiga ühendust võtan, mõtlesin ometi Eva Månssonilt nõu küsida. Ma ei pea talle ju kogu tõde rääkima. Seda ei teinud ma ka siis, kui me eelmisel suvel ühe ja sama kriminaalasjaga tegelesime, ja kui ma ennast õigesti tunnen, ei räägiks ma kogu tõde mitte iialgi mitte kellelegi.
Eva ei vastanud.
Automaatvastajas arvas ta, et talle võiks hoopis SMS-i saata.
Saatsin SMS-i.
Helistasin mõnele tuttavale krimireporterile ja püüdsin nende käest infot õngitseda.
Nad küsisid, mida mul neile pakkuda on.
Vähe, õigupoolest mitte midagi.
Helistasin Simon Penderile, jätsin teate, et sõitsin Arne juurde, sest tundsin end haiglase ja üksikuna, ütlesin, et ma ei tea, millal tagasi jõuan.
Helistasin Malmö politsei üldnumbrile ja küsisin kriminaalinspektor Eva Månssonit.
Mulle öeldi, et ta tuleb politseimajja järgmisel päeval, täna olevat ta mingil kursusel.
„Ahah, kus siis?” küsisin ma.
„Stockholmis.”
Sellest ei saanud ma palju targemaks.
Tänasin Hjördist, et sain tema köögilaua ääres rahus helistada, ja lubasin, et tulen teda sagedamini vaatama. Ma pole kunagi ühtegi lumehelvest peos hoidnud, aga ma kujutan ette, et Arne naabri käepigistus on sellele üsna lähedal.
Ta vihkas Skånet.
Ei, see pole tõsi, „vihkama” on liiga tugev sõna.
Ütleme siis nii: talle ei meeldinud Skåne.
Võib-olla sellepärast, et ta on siin liiga vähe olnud, aga ta pole iialgi tundnud vähimatki igatsust Österleni, Falsterbo, Båstadi või Torekovi järele, kuhu kõik ülejäänud stockholmlased karjakaupa kokku sõidavad.
Ent nüüd istus ta siin, ühes Skåne sadamas.
Ta silmitses põlgusega tüüpilisi matkaselle, kes juba sihitult ringi sebisid, vihmariided üll, sest kui oled telkimas, siis tuleb alati välja minna, nende jaoks pole olemas kehva ilma, on vaid kehv rõivastus.
Ta teadis seda, ta oli isegi telkimas käinud.
Ta vihkas seda kogu südamest.
Tema vanemad olid veendunud matkasellid ja ta meenutas õlgu võdistades külmi suveöid, mil vihm telgi katuse ja seinte vastu trummeldas ja kõik oli märg või vähemalt niiske, kui sääsed ründasid, ämblikud öösiti mööda telgiseinu ronisid, ujuma minnes olid vees alati millimallikad ja autoga kärutati ringi nagu fucking luuserid.
Ta oli korduvalt vandunud, et täiskasvanuna ei hakka ta iialgi telkima. Ta ei sunniks iialgi oma lapsi seda tegema.
Maailmas on olemas hotellid.
Hotellid on olemas teatud põhjusel.
On koguni ujumisbasseiniga hotelle. Rootsis.
Ühel suvel õnnestus tal allergiline lööve saada ja üks Smålandi EMO arst oli öelnud, et ta ei tohi mingil tingimusel telgis magada. Tookord elasid nad suvel ühe nädala hotellis, ta võis hommikusöögi ajal valida Rootsi laualt seda, mis talle meeldis, ja lamada päevitustoolis, ent lõpuks leidis isa, et see läheb liiga kalliks, ja nad sõitsid koju. Tal polnud midagi ka lihtsalt kodusolemise vastu, mitte millegi tegemise vastu, või siis sõitis ta linna ja tegi näo, et tunneb end seal koduselt, ehkki see oli raske: eeslinnast pärit laps jääb alati eeslinnalapseks.
Ent sel väikesel osa Skånest, mis ta pilgule nüüd avanes, polnud väga vigagi, üsna kena, ehkki vihma sadas.
Ta istus muuli peal ja vaatas teisel pool sadamat järsule kaldale ehitatud maju, teisele poole pöördudes nägi ta merd. Ilusa ilmaga, kui päike merd hellitab, paistab sealt Taani, aga nüüd võis seda vaid ette kujutada.
Sadam oli täis paate, enamik neist Taanist, ent ühtegi purjetajat polnud näha. Tavaliselt istuvad inimesed paaditekil päevitustoolides ja joovad, söövad või lasevad lihtsalt päikesel end kõrvetada. Kas taanlased pole mitte omamoodi tagavaraskånelased, või oli see asi vastupidi? Talle torkas pähe, et ka Taani ei meeldi talle, nende jutust ei saa keegi aru, kui nad Kopenhaagenis käivad, räägib ta alati inglise keelt.
Ta tõusis ja lonkis piki muuli tagasi. Ehkki sadas vihma, oli ebatavaliselt soe, tal olid madala säärega moekad kummikud ja hea suur vihmavari.
Peale selle, et talle ei meeldinud telkida, oli tal peaaegu sama hea meel, et ta ei ole purjetaja naine. Tõsi, ta oli Floridas jahtlaevadel olnud, aga see oli midagi hoopis muud, täiesti teistsugused purjekad, kus teised hoolitsesid purjede eest ja tema võis rahulikult päevitamisele keskenduda.
Solvikenisse tagasi sõitsin mööda Höganäsi teed. Pärast juhtunut ei tundnud ma just lausa paanikat, küll aga ebameeldivat närivat tunnet, kui autosse istusin ja … ma ei teadnud, miks ma Höganäsi kaudu sõitsin, ma ei teadnud isegi, miks ma Solvikenisse tagasi lähen, aga miski ütles mulle, et mida rohkem ma näen, seda rohkem teada saan.
Olin söönud Arne juures vaid praemuna, niisiis tegin vana apteegi vastas vorstiputka juures peatuse ja ostsin eripakkumise, kaks vorsti saia ja kartulipudruga.
Sellest saadik, kui ma väike olin, on Höganäs muutunud.
See on vana tööstusasula, aga täpselt samuti nagu mujal tööstuspiirkondades kadus siit elu pärast tehase sulgemist, ja mõnikord tundub see niisama välja surnud nagu ajalehetoimetus.
Ent