toimub pettus. Ma ei saa firma nime enne avaldada, kui sa jah ütled, aga see kõlab kui Põmm & Perekonnanimi.” Ta naeratas taas ja pilgutas Rongale silma, et näha, kas too on aru saanud.
„Lohman, mind ei huvita enam selline töö. Siiani on kõik kena olnud, aga… ma ei taha enam selles suunas liikuda.”
„Kas see on selle väikese vigastuse pärast, mille sa said?” Ta näitas Ronga sideme poole.
„Usu mind, ma olen hullematki proovinud.”
„Nojah, aga mida sa siis kardad?” Kõlas, nagu oleks küsimus suurim väljakutse, mille peale Lohman tuli, et Ronk lõksu püüda.
Ronk naeratas. „Ma ei karda. See töö siin pole lihtsalt minu jaoks.”
„See ei ole ju nii erinev sellest, mida sa politseis tegid, kui välja arvata see, et siin saad sa väärilist palka.”
„Paljuski, jah. Järeluurimine on üks asi, nuhkimine teine. Ja ma ei viitsi enam nuhk olla.”
„Aga sa oskad seda nii hästi. Paremini kui ükski teine uurija, kes mul on olnud. Mul olid omad kahtlused, kui Johnson sind soovitas. Ma loodan, et sa ei solvu, kui ma seda ütlen?”
„Üldse mitte. Ka mina ei võtaks Johnsoni soovitatud inimest kulla pähe. Eriti mitte mind ennast.”
Lohman tõstis klaasi Ronga terviseks.
„Aga ükskõik mis, Lohman, vastus on eitav.” Ronk tõusis ja Møffe järgis ta eeskuju.
„Mõtle nüüd selle peale. Te, noored, olete nii kannatamatud.”
„Nii noor ma nüüd ka pole, ja ma olen mõelnud. Kõike head, Lohman,” ütles ta ja suundus ukse poole.
„Siis ei jää mul muud üle, kui klient paljastada, et sa mõistaks, millisest eksklusiivsusest sa ilma jääd.” Ta tegi kunstliku pausi, samal ajal šerriklaasi käes keerutades. „Sa ütled ära juhtumist ei kellegi muu kui Bang & Olufseni heaks.”
„Selle oleks ma ise ka ära arvanud, ja küll nad ilma minuta hakkama saavad.” Ronk jättis hüvasti ja kadus uksest välja.
4
Läbi Café Havoddereni paljude külaliste lärmi kostis Joe Cockeri kähe hääl, mis laulis vanast Wurlitzeri plaadimasinast „Unchain My Hearti”. Baarileti ümber oli moodustunud ring noortest inimestest, kes seal aega veetsid, samal ajal kui vanemad püsikunded laudade ümber istusid ja õlut kulistasid, enamik pahvimas oma sigarette, mis lisasid mahtu pubis heljuvale gaasisinisele suitsupilvele.
Ronk oli varakult Havoddereni sattunud ja tal oli õnnestunud leida vaba koht baari tagaotsas. Lisaks tähendas see, et ta oli jõudnud ülejäänud külastajatest rohkem juua ja oli lõpuks üpris purju jäänud, isegi rohkem, kui ta plaaninud oli.
Ronk libistas pilgu üle baarileti ja märkas, et neil kahel noorel, kelle Johnson asendajateks oli palganud, oli raskusi külastajate hulga tellimustega sammu pidada.
„Kas kõik baarid streigivad, et rahvas siia viitsib tulla?” küsis Ronk ja pööras pilgu Johnsonile.
Johnson, kellel oli rohkem tegemist õlleklaaside kuivatamise kui klientide teenindamisega, vastas Ronga pilgule. „Küll sa oled täna õhtul humoorikas, Ronk. Kas sa siis ei tea, et me oleme niinimetatud pruun kuld. Kas sa siis kohalikku lehte ei loe?” Ta pani rätiku käest ja võttis oma hiiglaslike näppudega kohvitassist kinni.
Ronk raputas pead. „Møffe jõuab selle ära hekseldada, enne kui ma lugeda saan.”
Johnson tühjendas tassi ja kallas endale selja tagant kannust uue kohvi. „Christianshavnerenis oli muidu pikk artikkel kogu pubimiljööst. Meiesugused väikesed, kahtlased kohad on jälle moodi läinud.”
„Havodderen pole kunagi olnud ei kahtlane ega ka moodne.”
Johnson kortsutas kulmu. „Kui mina siin krediiti tahaksin saada, siis hakkaksin vähe paremaid nalju välja mõtlema.”
Ronk tühjendas õlle ja pani tühja pudeli nende vahele letile. „Nojah, ava mulle siis uus.”
Johnson otsis kastist pudeli Hofi ja noppis selle lahti.
„Lohman rääkis, et sa lõpetasid tema juures?”
„Kuulujutt jookseb kiiremini kui vesi selles kanalis.”
„See usaldati mulle. Ta käis siin Victoriaga karambooli mängimas, nagu tavaliselt.”
„Kas ta ei võinud siis sädistamise asemel mängimisega tegeleda?” Ronk võttis õllepudelist lonksu. „Ega ma ei olnud ka kunagi tema juures tööl. Ma lahendasin vaid mõned ülesanded, muud seal polnud.”
„Niimoodi ikkagi minema ei joosta.”
„Kas ta seda ütleski?” küsis Ronk ja laiutas käsi. „Ma säästsin just ta kliendile oma elu hinnaga mõned miljonid.” Ta näitas oma sidet.
„Ei, ei, Lohmanil oli hea meel, et sa seal olid.” Johnson nõjatus oma raske kehaga üle baarileti Ronga poole. „See oli ju ka sinu jaoks üks kena väike tehing. Lohman ütles veel, et sa olid selles hea.”
Ronk kehitas õlgu. „See oli suvevaheaja töö, ja suvi saab peagi läbi.”
„Kas sul on midagi paremat teha?”
Ronk raputas pead.
„Seda ma silmas peangi. Sa oleksid võinud sinna veidi kauemaks jääda, õppinud vähe.”
„Seal polnud palju õppida. See oli nuhiamet. Suvaline ahv kaameraga oleks võinud sama teha.”
Johnson kehitas õlgu. „Tundub, nagu poleks sul just kuradi palju teisi võimalusi?”
„Ma saan hakkama.” Ronk ei saanud aru, kas Johnson muretses tema või Lohmani pärast või kas see käis Johnsoni enda au pihta. See oli ju siiski tema, kes nad omavahel kokku viis. Ronk ei teadnud nende kahe vana peeru suhetest, peale selle, et Lohman lisaks oma iganädalasele külastusele oli aegade alguses Johnsonit nii majanduslikult kui ka juriidiliselt Havoddereni ülevõtmisel aidanud. Lohmanil oli pubis tagasihoidlik osalus ja vanade christianshavnerite seas tähendas see, et tema ja Johnson olid verevennad.
Samal hetkel surus üks noor valges topis neiu end Ronga kõrvale leti äärde. Ta naeratas laialt Johnsonile, et tolle tähelepanu saada, ja tellis raundi õlut. Neiu prunnitas alahuult ja puhus jahutuseks üles tuka poole, mis seepeale lehvis. Ronk püüdis ta valges topis esile tungivaid trimmis rindu mitte jõllitada, aga neiu jõudis ta paljastada enne, kui ta pilgu eemale sai.
„Camilla,” tervitas neiu ja ulatas käe.
Ronk võttis käe vastu ja pani järsku tähele, kui noor neiu oli.
„Kas sa tahad alla tulla ja Meyerit mängida?”
„Meyerit? Ei, tänan, Carina, aga selleks olen ma liiga purjus.”
„Camilla,” ütles tüdruk ja patsutas teda õlale.
„Vabandust, aga see oli päris lähedal.”
„Kas sa kardad kaotada?” küsis neiu flirtivalt ja maksis õllede eest, mille Johnson letile oli pannud.
„Ei, pigem midagi väga rumalat teha.”
Neiu naeratas ja haaras kahe käega kõik viis õllepudelit kaasa.
„Tule meie juurde alla, kui ümber mõtled.” Silmapilk hiljem kadus ta inimmerre, aga ilmus siis taas nähtavale plaadimängija lähedal laua juures.
„Nagu ma juba enne ütlesin, siis pruun kuld on hinda läinud. Isegi sul hakkab vastassoo hulgas õhkõrn võimalus tekkima,” ütles Johnson. „Ta oli päris armsake.”
„Sa pead silmas noor. Kas sa üritad nüüd mind ka müüa?”
„Ei, sellega pead sa küll ise hakkama saama.” Johnson leidis uue klaasi, mida poleerida, ja ignoreeris täielikult enda ees seisvaid januseid kliente, kes vilkalt tema tähelepanu saada proovisid. „Kas sa muidu Robertit tead?”
Ronk