ja on nüüd oma algsest värvist sõltumata piimjas sinine, mis on juhuslikult täpselt sama värvi tee kõrval lendlevate liblikatega.
Siis veel Tiffany nägu. Heleroosa, pruunide silmade ja pruunide juustega. Ei midagi erilist. Tema pea võiks tunduda teda uurivatele inimestele – näiteks musta veega täidetud alustassist uurijatele –ülejäänud keha kohta veidi liiga suur, aga võib-olla ta kasvab sellest välja.
Ja siis tõuske pilguga kõrgemale ja veel kõrgemale, kuni teerajast saab tühipaljas riba ning Tiffanyst ja tema vennast kaks väikest täppi ning seal ongi tema maa…
Seda nimetatakse Kriidimaaks. Roheline madalmaa rullub kuuma kesksuvise päikese all. Siit ülevalt vaadatuna triivivad aeglaselt liikuvad lambakarjad üle madalate rohuväljade nagu pilved rohelises taevas. Siin-seal kihutavad komeetidena üle karjamaade lambakoerad.
Ja siis, kui pilk veel kõrgemale tõuseb, on see vaid pikk roheline küngas, mis lebab nagu suur vaal keset maailma…
… mida ümbritseb sinakas alustassi täitev vihmavesi.
Preili Tick tõstis pilgu.
„See väike olend seal paadis oli Nac Mac Feegle!” ütles ta. „Kõige kardetum haldjarass! Isegi trollid põgenevad Tillude Vabameeste teelt! Ja üks neist hoiatas teda!”
„Ta on siis ju nõid?” ütles hääl.
„Sellises vanuses? Võimatu!” kostis preili Tick. „Teda pole keegi õpetanud! Kriidimaal ei ole ühtki nõida. Seal on liiga pehme. Ja ometi… ta ei kartnud…”
Sadu oli lõppenud. Preili Tick vaatas üles Kriidimaa poole, mis kõrgus madalate välja väänatud pilvede vahel. See asus umbes viie miili kaugusel.
„Sel lapsel tuleb silma peal hoida,” ütles ta. „Kuid kriit on liiga pehme, et nõida kasvatada…”
Vaid mäed olid veel kõrgemad kui Kriidimaa. Nad kõrgusid teravate, lillakate ja hallidena ning nende tippudelt sirutusid isegi suvel alla pikad lumetriibud. Vanaema Aching kutsus neid kord „Taeva pruutneitsiteks” ja kuna ta ütles midagi vaid väga harva, eriti veel midagi, mis polnud seotud lammastega, siis oli see Tiffanyle meelde jäänud. Pealegi oli see õige. Just sellised olidki mäed talvel, kui nad olid üleni valged ja lumeiilid lehvlesid nagu loorid.
Vanaema kasutas vanu sõnu ja paistis silma veidrate, iidsete ütlustega. Ta ei kutsunud madalmaad Kriidimaaks; tema kutsus seda „ mäginõmmeks”. Ülal mäginõmme peal, külm tuul on seal, oli Tiffany mõelnud, ja nii jäi sõna talle meelde.
Ta jõudis tallu.
Inimesed kippusid Tiffanyt omapäi jätma. Selles polnud midagi julma või ebameeldivat, lihtsalt talu oli suur ja kõigil olid oma tööd teha, ning kuna tema tegi oma tööd väga hästi, siis muutus ta otsekui nähtamatuks. Ta oli piimatüdruk ja seejuures väga tubli piimatüdruk. Ta tegi paremat võid kui tema ema ja paljud kiitsid tema oskust juustu valmistada. See oli tal tõeline anne. Mõnikord, kui külla saabusid rändõpetlased, läks ta nende juurde end veidi harima. Kuid enamjaolt töötas ta piimaköögis, kus oli hämar ja jahe. See meeldis talle. See tähendas, et ta teeb midagi talu heaks.
Tegelikult kutsuti seda Kodutaluks. Tema isa rentis seda Parunilt, kes oli maa omanik, kuid Achingud olid seda harinud juba sadu aastaid ja seega, nagu ütles tema isa (vaikselt ja vaid mõnikord, kui ta oli õhtul õlut joonud), arvas maa ise, et ta kuulub Achingutele. Tiffany ema sõitles teda, et ta ei räägiks niimoodi, kuigi Parun oli pärast vanaema surma kahe aasta eest teda väga viisakalt kohelnud ja kutsus teda nende mägede parimaks karjuseks ning polnudki viimasel ajal külaelanike seas enam kõige hullemas kirjas. Viisakus tasub ennast ära, ütles Tiffany ema, ja vaesel mehel oli niigi muresid.
Kuid mõnikord seletas isa ikkagi, et vanades sellest piirkonnast rääkivates ürikutes oli Achinguid (või Akineid, või Archeneid, või Akeneid, või Akenne – kirjakuju oli tihti meelevaldne) juba sadu ja sadu aastaid mainitud. Need mäed on neil lihas ja luus, ütles ta, ja nad on alati karjused olnud.
Tiffany tundis selle üle üsna suurt uhkust, mis oli imelik, sest sama hästi võiks uhkust tunda ka selle üle, et sinu esivanemad armastasid ringi kolada või proovisid aeg-ajalt midagi uut. Aga millegi üle peab ju uhke olema. Ja ta mäletas, kuidas ta oli kogu oma elu kuulanud, kuidas tema isa, muidu vaikne ja rahulik mees, jutustas Nalja, mida üks Aching oli teisele Achingule küllap juba sadu aastaid pärandanud.
Ta ütles: „Veel üks tööpäev ja ma olen ikka veel Aching3”, või „Ma ärkan Aching ja ma lähen magama Aching”, või isegi „Ma olen läbinisti Aching”. Pärast ligikaudu kolmandat korda polnud need küll enam eriti naljakad, aga ta oleks hakanud neist puudust tundma, kui isa poleks mõnda neist vähemalt korra nädalas esitanud. Need ei pidanudki naljakad olema, need oli isa naljad. Igatahes, ükskõik, kuidas nende nimesid ka ei kirjutatud, kõik tema esivanemad olid kibelenud jääma, mitte kibelenud lahkuma.
Köögis polnud kedagi. Ta ema oli vist läinud pügamistarandiku juurde viima söögipoolist meestele, kes seal sel nädalal lambaid pügasid. Ka tema õed Hannah ja Fastidia olid seal ning keerasid villa kokku ja pöörasid tähelepanu mõnele nooremale mehele. Iga kord, kui pügamiseks läks, tabas neid tööõhin.
Suure musta ahju kõrval oli riiul, mida tema ema kutsus ikka veel Vanaema Achingu Raamatukoguks, sest talle meeldis mõte sellest, et tal on raamatukogu. Kõik teised kutsusid seda Vanaema Riiuliks.
See oli väike riiul, kuna sellel olevad raamatud mahtusid purgitäie suhkrustatud ingveri ja portselanist karjapiiga vahele, mille ta kuueaastaselt oli laadal võitnud.
Riiulil oli vaid viis raamatut, kui mitte arvestada suurt talupäevikut, mis Tiffany arvates ei läinud õige raamatuna kirja, kuna seda pidi ise kirjutama. Seal oli sõnaraamat. Seal oli Almanahh, mida igal aastal muudeti. Ja selle kõrval oli „Lammaste ihuhädad”, mis oli paksult täis tema vanaema lisatud järjehoidjaid.
Vanaema Aching oli asjatundja lammaste alal, kuigi ta teatas, et nad on „ühed igavesed kontidest, ihusilmadest ja ‘ammastest pihkvel paunad, kes otsivad aina uusi võimalusi surma saada”. Karjused kõndisid maha palju miile, et ta tuleks nende lambaid tõbedest ravima. Nad ütlesid, et tal oli Puudutus, kuigi ta ise ütles, et parim ravim nii lambale kui inimesele on doos tärpentini, korralik sajatus ja jalahoop. Kõikjalt raamatu vahelt turritasid paberitükid Vanaema enda lambaravimite retseptidega. Paljude peamiseks koostisosaks oli tärpentin, kuid mõnes oli mainitud ka sajatust.
Lambaraamatu kõrval oli väike õhuke köide peakirjaga „Kriidimaa lilled”. Madalmaa pinnas oli kaetud väikeste peente lilledega nagu nurmenukud ja ümarlehised kellukad, ja mõned isegi veel väiksemad lilled, mis kõik suutsid kuidagi loomakarjad üle elada. Kriidimaal pidid lilled olema vastupidavad ja kavalad, et lammastest ja talvistest tormidest hoolimata elus püsida.
Keegi oli lillede pildid juba kunagi ammu ära värvinud. Raamatu eeslehele oli korralikus käekirjas maalitud „Sarah Grizzel”, mis oli olnud Vanaema nimi enne tema abiellumist. Küllap ta leidis, et Aching on vähemalt parem kui Grizzel.
Ja lõpuks oli seal „Hää lapse muenasjuturaamat”, mis oli nii vana, et kuulus ajastusse, mil maailmas oli veel palju rohkem ä-sid.
Tiffany astus toolile ja võttis selle alla. Ta pööras lehti, kuni leidis selle, mida oli otsinud, ning jäi seda mõneks ajaks põrnitsema. Siis pani ta raamatu tagasi, lükkas tooli oma kohale ja avas kööginõude kapi.
Ta leidis supitaldriku, läks riidekapi juurde, võttis sealt mõõdulindi, mida tema ema riideid õmmeldes kasutas ning mõõtis taldriku ära.
„Hmm,” ütles ta. „Kaheksa tolli. Miks nad siis nii ei öelnudki?”
Ta võttis konksu otsast kõige suurema praepanni, selle, milles tehti hommikusööki kõigile kuuele inimese korraga, urgitses siis riidekapil olevast purgist mõned kommid ja pani need vanasse paberkotti. Seejärel haaras ta Wentworthi morniks üllatuseks tema kleepuvast käest kinni ja võttis uuesti suuna jõe poole.
Jõe ääres paistis kõik väga tavalisena, kuid ta ei kavatsenud ennast sellest