s
Iga mehe unistus
1. peatükk
“Ma ei sõida Savannah’sse. Ja, palun, ei maksa mulle nii visalt peale käia. Jätke järele, te mõlemad! Kas teis siis tõesti pole kübetki osavõtlikkust? Kuidas te ei mõista, et ma ei saa sõita sellesse neetud linna? Lihtsalt ei saa ja kõik!”
Põrutanud jõuetust raevust jalaga vastu maad, pööras Viola vanematele selja. Ta õlad vappusid ja silmad täitusid pisaraist. Üksnes suure tahtejõu abil hoidis ta end vaos, et mitte paisata isale ja emale näkku õiglasi etteheiteid. Kuigi Viola mõistis, et see ei muuda olukorda. Esiteks olid ta vanemad taoliste etteheidetega ammu harjunud, aga teiseks suhtusid nad ellu liiga pragmaatiliselt, et muretseda mingite kuue aasta taguste sündmuste pärast. Kui tütar poleks seda aeg-ajalt meelde tuletanud, oleksid Robert ja Sheridan Parker juba ammu tolle kahetsusväärse loo unustanud. Nad lihtsalt ei mõistnud, miks Viola ei suuda seda kuidagi peast välja heita.
“Kuule, väikseke,” hakkas Robert Parker lipitsevalt rääkima, vahetades naisega pilgu, “palun sind, rahune. Tõepoolest, sa võtad kõike kuidagi liiga emotsionaalselt. Istume nüüd kenasti maha ja arutame veel kord rahulikult kogu olukorda.”
“Mida siin veel, tont võtaks, arutada?” lajatas Viola südametäiega. “Ma vist juba ütlesin, et ei kavatse Savannah’sse sõita! Ja sellega paneme kogu loole punkti.”
“No mis punkti me saame panna, kui sul tuleb pärand vastu võtta ja kõik tähtajad hakkavad juba lõppema?” segas end vestlusesse Sheridan Parker. “Lõppude lõpuks, kes meist kolmest on see, kellele vanaema Cynthia jättis oma maja ja säästud? See oled sina. Ta pärandas kõik sulle, mu armas! Seepärast tuleb just sinul tegeleda paberite vormistamise ja kinnisvara müügiga. Ja pealegi,” laskis missis Parker käiku kõige kaalukama argumendi, “sina ju oled jurist, mitte mina ega su isa. Või sa tahad öelda, et oleme asjata kulutanud raha sinu haridusele?”
“Isa pangateenistujana taipab neid asju sama hästi kui mina. Ja sina, ema, kes sa kogu elu oled töötanud sekretärina, orienteerud ka väga hästi ametlikes paberites.”
“Mida sa siis välja pakud? Et me jätaksime töö ja hakkaksime tegelema sinu pärandusasjadega?”
“Oled väga taibukas, emme. Jah, just seda ma tahangi.”
“No, mu kallis, see on võimatu!” protesteeris Robert. “Maja müük võib pikale venida, sa ei taha ometi, et meid emaga töölt vallandatakse? Siis läheb meil kõigil halvasti.”
“Aga kui mina sõidan Savannah’sse, läheb halvasti minul.”
“Milline egoist sa oled!” hüüatas Sheridan etteheitvalt. “Sa mõtled alati, absoluutselt alati ainult endale! Ah, tegelikult… mis me üldse raiskame siin aega keelitamisele, Robert? Kui talle vanaema pärandust vaja ei ole, ärgu sõitku kuskile. Mis meil sellega pistmist!”
“Jah, tõepoolest,” toetas Robert teda. “Kui Viola ei vaja raha, jäägu siis Philadelphiasse. Lõppude lõpuks, me elame vabal maal…”
“Jumala pärast, isa!” Viola krimpsutas nägu. “Niisiis, nagu ma aru saan, te keeldute kategooriliselt mind aitamast? Mis siis ikka, tore. Lihtsalt suurepärane! Midagi muud ma teilt ei oodanudki.”
Sheridan tõi kuuldavale piinarikka ohke.
“Siin see siis on, tütre tänu! Tead, mu kallis, võib-olla mu sõnad kõlavad kohutavalt, sest eks meile, põhjaameeriklastele, heidetakse ju nii sageli ette jahedat suhtumist oma lastesse, kuid, ausalt öeldes, ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal sa mu ämma raha kätte oled saanud ja kolid meie juurest omaette korterisse.”
“Samad sõnad.” Viola muigas. “Ärge kahelge, mu kallid esivanemad, ka mina unistan ainult sellest, et saaks juba kiiremini omaette elama. Pealegi nüüd, kus mul õpingud läbi on ja suudan endale ise elatist teenima hakata.”
“Ja ongi tore!” haaras Sheridan rõõmsalt jutujärje üle. “Nii et ära asjatult aega raiska, vaid sõida sinna võimalikult kiiremini.”
“Eks ma siis sõidan, mis mul üle jääb!”
Vanematele pilku heitmata lahkus Viola võõrastetoast. Jõudnud oma tuppa, vajus ta jõuetult voodile. Ta lamas mõni hetk täiesti liikumatult, hingates katkendlikult ja võideldes sooviga otsekohe nutma puhkeda. Siis tõusis ta aeglaselt istuma.
Miks mulle on sattunud nii tundetud vanemad? lausus ta endamisi kibedalt. Siis ohkas sügavalt ja lisas: ainult vanaema mõistis mind alati.
Jah, vanaemaga oli Violal tõesti vedanud. Cynthia Parker oli oma ainukese poja täielik vastand. Ta oli heasüdamlik, peenetundeline, alati valmis ära kuulama, kaasa tundma ja jagama asjatundlikke nõuandeid. Häda oli vaid selles, et Viola vanemad kuulasid liiga vähe tema soovitusi. Erinevalt Violast endast, kellele vanaema oli juba lapsepõlvest peale vaieldamatu autoriteet. Kuid kahjuks ei olnud Viola oma kõige raskemal eluhetkel pöördunud abi saamiseks vanaema poole. Ja see läks lõppkokkuvõttes talle väga kalliks maksma.
Mitte praegu, tont võtaks, mitte praegu! Viola vehkis isegi käega, et rusuvaid mõtteid eemale peletada. Sul on piisavalt aega, et meenutada seda õudust, kui ükskord Savannah’sse oled jõudnud, praegu aga… säästa end ja püüa tegutsemisega oma mõtteid eemale peletada, kinnitas Viola endale.
Ta tegi end korda, tellis telefoni teel pileti Savan-nah’sse ja takso. Rong, millega ta otsustas sõita, pidi väljuma järgmise päeva õhtul kell kuus. See võimaldas tal asuda viivitamatult asju ajama. Õhtuks püüab ta end võimalikult palju ära väsitada, et kohe uinuda… ja enam mitte meenutada seda, mida oleks tahtnud igaveseks unustada.
Saabunud Savannah’sse, võttis Viola kohe ühendust vanaema advokaadiga, mister Alan Dempsey’ga. Selgus, et too polnud parajasti tööasjadega eriti hõivatud ja nad asusid Violaga viivitamatult pärandit vormistama. Päev möödus asjatoimetustes ja õhtuks suutis Viola väsimusest suuri vaevu jalgel püsida. Nii kestis see ka järgmise päeva ja kogu nädala. Siis lõpuks oli Viola Savannah’ äärelinna kahekorruselise telliskivimaja täieõiguslik omanik, peale selle kuulus talle saja tuhande dollariline pangaarve ja väike maavaldus Atlandi ookeani rannikul.
Rahaga oli kõik selge. Selle summa kavatses Viola kanda oma arvele Philadelphias ja osta selle eest endale korteri. Aga mida teha maja ja maatükiga? Loomulikult tuleb need maha müüa, otsustas Viola kõhklemata. Sel eesmärgil pöördus ta kohaliku kinnisvarafirma poole. Kuid siin ootasid teda ees mitmed üllatused.
Kõigepealt selgus, et vaevalt leiab ta ostja nii kiiresti, nagu soovib. Piirkond, kus maja asus, polnud kohalike elanike seas eriti populaarne. Põhjuseks oli ookeani lähedus, samuti puudusid vajalikud kindlustused, mis oleksid kaitsnud maja võimalike üleujutuste eest. Teine üllatus aga seisnes selles, et rannikuäärne maavaldus oli täiesti hooldamata ja mahajäetud seisundis. See kujutas endast apelsiniistandust, mida ei oldud juba aastaid korralikult haritud. Pealegi polnud maavalduse dokumendid korras, kõik oli vaja uuesti vormistada ja registreerida. See oli põhjus, miks Viola ei saanud Savannah’st ära sõita ega jätta asjaajamist advokaadi hooleks. Volitusest antud juhul ei piisanud, vajalik oli tema isiklik kohalviibimine. See asjaolu kurvastas teda väga. Tal ei olnud mingit tahtmist jääda Savannah’sse, rääkimata juba sellest, et tal polnud seal absoluutselt mitte millegi muuga tegeleda.
“Kas tõesti ei saa midagi teha, et ma võiksin ära sõita?” küsis ta mister Dempsey’lt meelehärmi varjamata. “Mõelge midagi välja, härra advokaat! Ma olen valmis alla kirjutama ükskõik millisele volitusele, isegi kui see kätkeb endas teatud riski. Peaasi, et ma saaksin kiiremini Philadelphiasse tagasi pöörduda.”
“Mul on kahju, miss Parker, kuid see pole siiski võimalik,” lausus mister Dempsey käsi laiutades. “Te peate jääma Savannah’sse vähemalt kuuks ajaks, kuni ma parandan vead maavalduse dokumentides. Seda on aga võimalik teha üksnes kohtukorras.”
“Miks te varem seda ei teinud, tont võtaks?” põrutas Viola südametäiega. “Need õnnetud paberid oleks võinud ju korda teha juba vanaema eluajal!”
“Jah, siis küll, kui missis Parker oleks pöördunud minu poole õigel ajal,” oli advokaat pisut solvunud. “Kuna ta seda ei teinud, siis tuleb sellega praegu tegeleda.”
“Vabandust,” turtsatas Viola kohmetult. “Arvatavasti käitusin ebaviisakalt. Aga ma tahan võimalikult ruttu koju tagasi pöörduda ja sellised viivitused viivad mind lausa meeleheitele.”
Mister