.

vaikuses aga erutus vaibus ja mõtted selginesid.

      Ta oli just äsja kohtunud oma verivaenlasega. Inimesega, keda ta oli vihanud nii, et silme ees must. Ja siin polnud arvatavasti ka midagi imestada, et ta tundis end hirmus räbalasti. Kuid kas võis nimetada kohtumist Keviniga nii väga ootamatuks? Muidugi mitte. Viola oli arvestanud sellega, et võib Savannah’s mehega kokku põrgata. Kuid ta ei osanud ettegi kujutada, et see mees julgeb tulla temaga rääkima! Vastupidi, ta arvas, et Kevin püüab ta silme alla sattumist igati vältida. Aga ei, tema otsustas selle asemel teha talle hoopis “sõbraliku visiidi”! Sel inimesel puudub tõesti igasugune au ja südametunnistus. Ennasttäis tõbras, kes arvab, et talle on kõik lubatud.

      Jäi üle vaid loota, et pärast sellist vastulööki, mille ta talle täna andis, ei ilmu Kevin enam ta maja lähedalegi. Pole kahtlustki, et ta on harjunud kergete võitudega ega hakka jõudu raiskama ligipääsmatu kindluse vallutamisele. Ometi Viola kahtles, et tal õnnestub südamerahu tagasi saada. Sest juba ainuüksi see, et Kevin Guilford viibis Savannah’s ja veel nii lähedal, tegi ta pööraseks. Ja Viola ei teadnud esialgu veel, kuidas sellega võidelda. Arvatavasti peab ta leidma endale mingi tegevuse. Aga millega ta võiks siin tegeleda peale raamatute lugemise, televiisori vaatamise ja rannas lebamise?

      Ootamatult köitis Viola tähelepanu valjuhäälne vestlus. Ta vaatas autoaknast välja ja märkas päris lähedal kummalist paarikest. Umbes seitsmeteistaastane valges kleidis linalakk tütarlaps ja neljakümnendates aastates habetunud tüüp, lühikestes pükstes ja määrdunud maikasärgis. Algul tundus Violale, et nad vaidlevad millegi üle, kuid kuulatama jäädes taipas, et see lodeva hoiakuga tegelane tikub tütarlapsele ligi. Ta hoidis tüdrukul käest kinni ja käis peale, endal himur irve näol, et tütarlaps “kingiks talle kas või ühe suudluse”.

      “Noh, lase käia, pisike, justkui lunarahaks või nii,” kandus Violani tema järjekordne lause. “Aga muidu ma ei lase sind minema. Kõigest üksainuke suudlus ja sa võid kepsutada oma papakese ja mammakese juurde. Sest eks nad, vaesekesed, vist juba ootavad sind, ah?”

      “Laske mind lahti, palun teid!” anus tütarlaps, püüdes asjatult oma kätt lahti rebida. “Kuidas teil häbi ei ole, te olete täiskasvanud inimene!”

      “Ära karda, lapsuke, ma lasen sul minna… kohe, kui olen proovinud su magusate huulte maitset,” teatas häbematu tüüp küünilise muigega. “Aga kui sa nõus ei ole,” lisas ta ähvardavalt kulme kergitades, “tassin su oma autosse ja viin kaugele-kaugele, sinna, kust su papake ja mammake sind enam iialgi üles ei leia!”

      Hirmunult karjatades puhkes tütarlaps nutma. Vastuseks irvitas ligitükkija mõnitavalt ja püüdis suruda teda vastu lähima maja seina. Viola, kelle närvid olid niigi pingul, läks raevust keema. Tõmmanud kindalaekast välja gaasiballooni, hüppas ta autost välja ja tormas ballooniga vehkides lurjuse poole.

      “Oota sa, räpane tõbras, lase otsekohe mu sõbratari juurest jalga!” pistis ta röökima, pannes oma häälde kogu viha, mis oli temasse viimase tunni jooksul kogunenud. “Käi eemale, ütlen ma sulle, või ma löön su kohe siinsamas maha!”

      “Hei, rahu, kaunitar, rahu!” vigises mees, lastes ohvri käe lahti ja tammudes arglikult jalalt jalale. “Ma ei teinud sellele nutusele tobukesele ju midagi, kurat võtaks!”

      “Kao minema!” röökis Viola hüsteeriliselt. “Kao minema, koerapoeg, kuni ma pole sind maha löönud! Ja mis sina siin seisad nagu soolasammas?” pöördus ta vihase sosinaga tütarlapse poole. “Hüppa kähku autosse ja laseme siit jalga!”