häirekell. Millest saavad haigused alguse?
Poeletid on söökidest-jookidest tulvil, aga inimesed vaevlevad energiakriisis, rakud nälgivad.
SISSEJUHATUS
Ligi 40 aastat aktiivset tegevust meditsiini erinevates valdkondades (kirurgia, anestesioloogia, kardioloogia, töötervishoid) ja töö perearstina on viinud mind samm-sammult lähemale inimese kui terviku mõistmisele.
Pühendan oma viienda raamatu inimestele, kes otsustavad olla TERVED, ja ametivendadele-õdedele, kes teevad kõik selleks, et nende patsiendid oleksid õnnelikud ja hea tervisega.
Oleme unustamas lihtsat tõde, et terve saab olla ka ilma ravimiteta.
See raamat on kokkuvõte minus kujunenud arusaamadest n-ö Lääne meditsiini, alternatiivravi ja loomuliku tervenemise vahel. Ka ravijuhendid, millega arstid peaksid igapäevatöös arvestama, algavad soovitusega kõigepealt elustiil üle vaadata …
Meditsiinitehnika meeletult kiire areng ning arstide teadmiste-oskuste kasv on suurendanud inimestes turvatunnet. Oma tervisemured on paljud inimesed usaldanud arstide hooleks ning loodetakse, et küll arstid ja meditsiin nad terveks ravivad. Kroonilisi haigusi põdevate inimeste hulk aga aina kasvab ja nooreneb. Statistiliste andmete kohaselt on eluiga küll pikenenud tänu meditsiini saavutustele, kuid tablettide hunnikute kaupa neelamine pole ju märk heast tervisest.
Usun siiralt, et tänaseks on väga paljud inimesed mõistnud, et arst kellelegi tervist ei anna, aga arsti esimene nõuanne oma patsientidele peaks olema õpetus, kuidas ravimiteta terve olla.
1953. aastal tegid molekulaarbioloogid Francis Crick ja James D.Watson kindlaks DNA struktuuri, millest tulenevaid teadmisi hakati peagi edukalt rakendama ka teaduses ja kriminalistikas. Tekkis teaduslik teooria, geneetiline determinism, mille järgi inimene ise oma elu ja tervist justkui ei kujundavat, seda tegevat geenid. Sellest ajast algas geenide kaardistamise aeg ning loodeti, et edasised uuringud võimaldavad edukalt ennetada ja ravida haigusi. Kuid elu nii ei läinud ja inimgenoomi uuringute käigus koorus välja uus teadusharu – epigeneetika, mis selgitas teaduslike uuringute alusel keskkonna signaalide kontrollivat mõju rakumembraanidele ja ka geenide aktiivsusele.
„Me pole geenide ohvrid, vaid nende isandad. Geenid kannavad informatsiooni, aga nad ei juhi meie elu, ei valitse organismi. Organism kasutab neid, kuid me pole oma pärilikkuse ohvrid.” Bruce Lipton
INIMENE JA ENERGIA
INIMENE on energeetiline olevus, kes sööb ja joob selleks, et elus ja terve olemiseks energiat toota ning keharakke uuendada – end pidevalt taastoota. Iga rakk kehas on elektrienergia tootja ja energiatootmise katkemisel saabub surm. Energia on väli ja inimenegi on väli. Albert Einstein on öelnud, et „väli on ainus reaalsus”. Seetõttu tuleks inimese terviseprobleeme hakata lahendama energiaga seostatult, keha terviklikkuse printsiibil.
ENERGIA on müstilise tähendusega sõna, mille olemust alati ei tajutagi. Pole energiat, pole elu. Energiast räägitakse igas vallas, eriti siis, kui selle varud lõppema hakkavad, kui on oodata katastroofi või on see juba juhtunud. Vast igaüks on kuulnud spordivõistluste lõppedes kommentaatorite või treenerite selgitusi, et sportlasel ei jätkunud eduka soorituse jaoks lõpuni energiat. Arutatakse, miks see nii võis olla, kuidas edaspidi organismi paremini ette valmistada, et energiat säästa, oskuslikumalt kasutada või eelnevalt paremini talletada.
Kõik meie ümber vajab eluks energiat. Taimed kasutavad eksistentsiks süsihappegaasi ja eritavad keskkonda hapnikku, mida omakorda kasutab loomariik energia tootmiseks. Mida rohkem puid, põõsaid ja rohelisi taimi meie ümber, seda paremini saavad loomad kätte eluks vajaliku energia. Kui hapnikukraane, taimi, poleks, sureks ka inimloom. Seetõttu on vaja rohkem rohelust, vähem asfalteerimata teid, vähem heitgaase. Kuid tegelikult toimub meid ümbritsevas maailmas kõik vastupidi. Armastus mugava elu vastu on meid lõplikult võrgutanud ning viimas hävingu äärele.
Energiakriisist haigusteni viib liigne söömine ja järjest vähenev energia kulutamine istuva eluviisi tõttu ning puudulik toitainete omastamine, millel on omakorda palju põhjusi.
Immuunsüsteem
Immuunsüsteem on rakkude, signaalainete ja kudede kompleks, millel on võime ära tunda organismile võõras ärritaja. Immuunsüsteem ründab ja tekitab antikehi organismi kaitseks, et lõppeesmärgina tasakaalu saavutada.
Nüüdisaja uuringud näitavad, et immuunsüsteemi ei anta inimesele pärandina kaasa, see areneb elu jooksul. Iga haiguse läbipõdemine loomulikul teel tugevdab ja täiustab seda.
Vastsündinu immuunsüsteem on veel nõrk ja algeline. Ema esimene piim ehk ternespiim on immuunsüsteemi tugevdaja. Arvatakse, et lapsed, kes emapiima üldse ei saa, võivad olla haigemad kogu ülejäänud elu jooksul.
Tähtsaim kude immuunsüsteemis on luuüdi: siin valmivad tüvirakkudena nii valge- kui punavererakud. Organism saab pidevalt informatsiooni, milliseid rakke on vaja ning toodab neid.
Adenoidid ja kurgumandlid arenevad lapsel üheksandaks elukuuks. Viimastel aastakümnetel on mõistetud ka ussripiku (pimesoole) tähtsust, mida aastasadu peeti lihtsalt mingiks jäänukiks. Pimesooles olevat lümfoidset kude peetakse jämesoole immuunrakkude taastajaks.
Tähtis on põrn, kus lagundatakse vanu rakke.
Lümfiringe teekonnal on palju lümfoidse koe kogumikke, lümfisõlmi, mis teevad kahjutuks organismile võõrad sissetungijad. Lümfisõlmede palpeerimisel saavad arstid informatsiooni immuunsüsteemi rünnakute tagajärjel tekkinud põletikulistest protsessidest ja piirkondadest.
Kubeme lümfisõlmede suurenemise kaudu saadakse aimu jalas või vaagnapiirkonnas toimuvast probleemist kudedes. Nina, kõrva, kurgu ja hammaste põletikuliste haiguste puhul suurenevad lümfisõlmed lõuaaluses ja kaelapiirkonnas. Kaenla all on kollektorlümfisõlmed, mis annavad märku rindkere ja rinna piirkonna põletikulistest protsessidest, ka rinnavähist, rangluu piirkonnas võib leida seedetraktist, maksast tuleva põletikulise haiguse info. Suurenenud lümfisõlmede kirurgiline eemaldamine pole otstarbekas – nad on kaitseseisundis, mitte haiguse põhjustajad, nad annavad märku immuunatakist organismis, võitlevad, et keha uuesti tasakaalu viia.
Kui lümfotsüüdid ei suuda esmases võitluses stressoriga ülesannet täita, hakkab organism koondama valkudest ja ensüümidest koosnevat kolonni, kus juhtivat rolli mängivad tsütokiinid (polüpeptiidid, mida keha vabastab erinevate stressorite vastu). Immuunrakud väljutavad neid kudedesse ja tekitavad seal põletikulise protsessi – turse, punetuse ja valu. Interferoon on tsütokiinide alatüüp viiruste kaitseks. Interleukiine on 17 erinevat tüüpi, mida organism haiguse alguses intensiivselt sünteesib ning kõikjale organismi paiskab. Palavik soodustab tsütokiinide paiskamist verre ja seega kaitseb organismi.
Energiakriisi peamised põhjused on teadvusliku või alateadvusliku meele ülekoormatus: stress (mõtted ja kogemused), ebapiisav vee joomine, valed toitumisharjumused ja vähene füüsiline aktiivsus.
STRESSORID
Stress on organismile iga uus olukord nii välis- kui sisekeskkonnast. Olukord, millega inimene pole varem kokku puutunud või kui kokkupuude venib liiga pikaks ning organism ei suuda tasakaalu taastada: teadlikud või alateadlikud pinged, ebatervislik toitumine, vähene vee joomine ja liikumine, ravimid, kiirgus, vähene või ebakvaliteetne uni, menopaus, andropaus, liialdamine magusaga, alkoholiga, rasedus, õhutemperatuur, liigne desinfitseerimine, pestitsiidid ja muidugi ka massiliselt keskkonda sattunud viirused, bakterid, seened.
PÕLETIK
STRESSORID käivitavad neurokeemiliste protsesside kaudu organismi psühhosomaatilise võrgustiku. Esimene kaitsetormaja absoluutselt IGA STRESSORI puhul on immuunsüsteem, mis vabastab organismi põletikumarkereid: erinevaid valgevererakke, C-reaktiivset valku, prostaglandiine