voodikaaslase asemel huvi tundma maja liftišahtis ootava metallist puuri vastu.
Imesin klaasist suhu jääkuubiku ja kohendasin päikeseprille. Seejärel keskendusin taas probleemile ja pöörasin pilgu teisel pool terrassi seisva laua poole. Tüdrukutebändi Tres Birdies seltskonnale.
Näoga jõe poole istus Elsi Nieminen, keda tunti paremini nimega Polly Papegoja. Noorele eale vaatamata oli neiu Pollyl selja taga edukas solistikarjäär. Esimene album „Polly soovib seksi” müüs poole aastaga plaatina, tee tähtede poole oli sillutatud. Aga siis tekkisid pisikesed probleemid teatud kemikaalidega. Teadvuse avardamine läks kalliks. Polly oli läbipõlemisest meedia kaudu pikalt ja laialt vahutanud. „Ei saanud oma materjaliga miskitpidi ühele poole. Olin otsekui mingis pimedas äravoolutorus …” Uus tõus algas, kui Polly ootamatult avalikkusele teatas, et on „leidnud endale õed, hingesugulased”. Ja päevalgust nägi Tres Birdies.
Nii kõlas ametlik versioon, mida meedia kaudu laiale avalikkusele esitati. Mina juhtusin teadma, et tegelikult käis see asi pisut teistmoodi. Mänedžer Ernesto Vahanen oli noore kullatüki kiirest allakäigust raevunud. Murdis pead, mida ette võtta, kõrvetistevastaseid tablette läks nagu leiba. Kuni tuli hiilgav idee ja ta otsustas Polly ümber, tähekese toeks ja kaitseks, koguda tüdrukutekvarteti – või koguni kvinteti. Niisiis hakkas Ernesto staariks pürgijate posti läbi vaatama. Tihedate intervjuude ja prooviesinemiste järel tõdes mänedžer, et kolmest plikast piisab. Tres Birdies, siin see oli! Tegelikult ebales ta algul isegi. „Tead, Vares … mulle tuli see idee täitsa lambist pähe, see oli viimane võimalik variant, aga vaata nüüd!” Müstilised on menu teed, koguni Ernesto Vahaneni sugusele raudsele ametimehele. Süsteem oli otsekohe tööle hakanud. Reibastele tibidele tekkis austajaskond ja algas uskumatu tähelend. Renditud hitiautorid tegid tüdrukutetriole sobivaid palasid, kõik toimis. Ja mis narkotsi puutus, siis rahunes ka see probleem maha. Preili Polly Papegoja polnud juba mitu kuud mõnuaineid pruukinud. Siider ja vein olid lubatud, artistil pidi mõni pisike pahe ju olema.
Pollyst vasemal lösutas lõdvalt, päikeseprillid laubal, Mona Ström, kunstnikunimega Tiiti Tihane. Punajuukseline, prink Porvoo neiu oli Pollyst paar aastat vanem. Kui Polly roll oli olla bändi „kullake,” siis Tiiti ülesanne avalikkuse ees oli bitši mängida. Tema stiil olid nahast miniseelikud, meeletud kontsakingad ja sügav dekoltee. Seljaga rannapromenaadi poole istus Steffi Nikko ehk Wilma Wästrik. Wilma oli trio „piprake”. Plikal oli taeva poole tõusev juuksetups, mis tuletas meelde pigem kakaduud kui kodust västrikku. Randmetelt õlgadeni kaunistasid käsi tätoveeringud ja alahuult ilustas (või kolestas) kolm teravat terasest noolepead.
Spice Girlsi liikmeil olid omal ajal hüüdnimed Baby, Sporty, Posh. Nüüd võis ajakirjandus plikasid samamoodi kutsuda ja vahvaid pealkirju koostada, kui trio kohta iga nädal viidati nimedega kullake, bitš ja piprake. Trio Tres Birdies oli kuum, nad olid meedia märg unenägu. Ja suurepärasel mänedžeril Ernesto Vahanenil oli igavene jõul.
Kuulsusele lisas hoogu seegi, et tüdrukutetrio inimsuhteis oli keerdkäike rohkem kui küllalt. Üks avalikkust intrigeeriv ja elevile ajav fakt oli see, et Wilma Wästrik oli varem kurameerinud Tiiti Tihase praeguse kutiga. Ja et Tres Birdiesi mänedžer Erkki „Ernesto” Vahanen oli Turu ringkonnakohtus sellelesamale härrasmehele välja protsessinud lähenemiskeelu, põhjuseks jätkuvad ähvardused ja paar kallaletungi, millel oli ka tunnistajad.
Too tulipäine rusikakangelane oli Mikko-Oli Torola. Seega M. O. Torola. Mees, keda tunti Turu allilmas ja teatud ringkondades Salost Porisse viival rannikujoonel nimega Motorola. Tegu oli alla kolmekümneaastase Turust pärit mehega, gangsteriga, kes vaatamata noorele eale oli juba kogenud rets. Üks põhjus, miks ma istusin hetkel Aurajõe kaldal, hotell Marina terrassil, oligi see, et Ernesto Vahanen tahtis teada, kas härra Motorola üritab tema kullast kallimale investeeringule, tüdrukutebändile, enne tähtsat esinemist läheneda. Ernesto muretses, ja põhjusega. Minule aga tähendas tema mure tööd, teenistust, pisut piprasalaamit leivaviilule. Eraettevõtja elu oli selline. Pidi iga mahapudenenud saiatüki järele kummarduma. Seetõttu olin nüüd ohverdamas parimat osa oma festivalipäevast pealepassimisele.
Ma ei teinud seda esimest korda. Viimaste aastate jooksul olin Ernesto Vahaneni palvel preili Polly Papegojal mitmes kahtlases urkas silma peal hoidnud. Üks minu ülesandeist oli ka praegu jälgida, et äsja narkovõõrutusest saabunud täheke ainult siidriklaasi kummutaks. Aga kõige rohkem tekitas Ernestole peavalu siiski pätikuulsusega mister Motorola.
„See kuramuse kaabakas on minu projekti mürk. Seesamune sitapea tiirutab ringi just nimelt sellistes ringkondades, kus äritsetakse kõikvõimaliku sitaga, mis ajab inimese pea pöördesse. Tiiti on muidugi pätipoisist sillas. Säärane tätoveeritud jõmm on ilmselt parim, mida Porvoo tibi oma unistustes oskab ette kujutada. Olgu pealegi, aga mind jätku see gangster rahule. Ja Pollyl pole ka mingit narkodiilerit enda lähedusse vaja.”
Mõttelõnga katkestas liikumine objekti läheduses. Tom Hylsy võttis pükste tagataskust punase Northi sigaretipaki ja paremast küljetaskust välgumihkli. Välgumihkel oli tühi. Samal ajal hakkas Wilma Wästrik sigaretti süütama. Tom Hylsy tõusis, lähenes ettevaatlikul sammul ja kummardus miss Wilmalt tuld küsima. Asi sai toimetatud. Tom Hylsy tänas, tõstis parema käe mütsiserva äärde au andmiseks ja siirdus oma laua juurde tagasi.
Kibrutasin kulme. Mis praegu juhtus? Keegi sai tuld, tore, aga äkki vahetati seal veel midagi?
Ühtäkki polnud minu laud enam mõnusalt varjuline. Päikeseketas rühkis jõeveere kõrge lehtpuu tagant välja ja hakkas Marina terrassi seda osa kõrvetama. Nihutasin taas tooli, et päike otse silma ei paistaks. Jälgisin mingi aeg rannapromenaadil patseerivat, suviselt kirevas riides rahvamassi. Suurem osa jalakäijaist näis suunduvat Teatterisillale, kust sai otseteed lõigata Itäisele, Rantakatule püstitatud, võrkaiaga ümbritsetud festivali toitlustuspiirkonda, ja Samppalinnanvuori äärsesse parklasse, kuhu oli terveks nädalavahetuseks püstitatud üüratu kaetud püüne.
Mitmes DTBP see oli? Festival oli lükatud käima ammu, kaheksakümnendatel. Idee sündis Tinatoobi nurgalauas. Festivali nimetuse üle vaieldi pisut, aga jõuti kokkuleppele, et nimetuses ei tohi olla ühtegi ingliskeelset sõna ning kõik klišeed ja vihjed jõele on samuti kategooriliselt keelatud. Ja sedaviisi loomulikult valitigi siis linnafestivali nimeks Down By The Paadisild.
Telefon ärkas ellu. Kiikasin ekraani: Luusalmi. Puudutasin rohelist telefonitoru.
„Tere Luu! Kuidas käsi käib? Kuidas härra sõnakunstniku Tallinna-reis läks?”
„Vahva oli, tänan küsimast. Olen värske ja terve, allpool pole mingit leket ega kipitust tunda. Kõik on okei.”
„Rõõm kuulda. Muide, kuidas edeneb lühiprosaisti DBTP? Oled oma kalli musirulli Ursula seltsis liikvel?”
Hoomasin Luusalmi vastuses tillukest viivitust. Hääletooniski toimus pisuke muutus. Vastus oli napp:
„Noh … kõike juhtub … see suhe läks kuidagi läilaks.”
„Kuidas nii?”
„Selles on süüdi Ursula poeg, Kenneth.”
„Mis juhtus? Hakkas see topski sind taas ähvardama?”
„Ei … läks hoopis nii …” Luusalmi ohkas sügavalt. „Tähendab … noh, Ursula rääkis, et oli möödunud nädalal oma poolteist pudelit magusat veini nahka pannud. Ja siis hommikumantlis diivanile ära kustunud. Lõunauinakule. Kenneth tuli tuppa … vargile!”
„Kas too lurjus pani Ursula plasmateleri pihta? Samsung kadus koos poisiga pandimajja?”
„Oleks see ometi nii läinud. Aga too … kriminaal virutas hoopis magavalt Ursulalt teemantiga kliitorirõnga ära!”
Ahmisin õhku. Uudis lõi nii-öelda jalad alt. Polnud sõnu.
„Kui ma seda kuulsin, oli see kui hoop kõhtu,” oigas Luusalmi. „Tuimastussüst libiidosse, suts ja valmis. Ma olen ju nii tundeline mees. Kunstnikuhing. Sa tead ju küll …”
„Jaa, seda ma tõepoolest tean. Avaldan … kaastunnet. Tähendab, sul on nüüd DBTP-ga hoopis uued plaanid?”
„Nii