olete Põhja-Ameerika anglikaanid. On palju episkopaalidest pastoreid. Nad töötavad piiril. Kuivatavad illegaalide märga selga.”
„Huvitav. Meie pole lõunas elanud. Mul on seal küll üks sõber. Tema nimi on Toto. Võimalik, et ta tuleb mind vaatama … Igal juhul on seda rõõm kuulda.”
„Kas te olete ka praegu episkopaal?”
„Enam mitte. Me isegi ei abiellunud kirikus. Mitte üheski kirikus, ma mõtlen. Kuigi Pancho on paraguaylane, on ta protestant.”
„Põline sakslane, ma tean teda küll. Seega tõsiusklikud te ei ole.”
„Noh, tegelikult Amapola, Pancho õde, on minu meelest küll ehtne katoliiklane.”
„Ma tean.”
„Teie jutule tulek ei olnud Pancho, vaid minu idee. Mulle öeldi, et teil on suur mõjuvõim.”
„Mitte nii suur, kui ma tahaksin, proua Gunter,” naeratas piiskop kurvalt.
„Lühidalt öeldes tahaksin anda koolis inglise keele tunde. Saada tüdrukutega lähemalt tuttavaks. Raamatu pärast, mida ma kirjutan.”
„Loomulikult ei ole see võimatu. Kas soovite veel natuke teed?”
„Ei, tänan.”
„Kas teie isa suri juba ammu?”
„Oi, väga ammu. Enne meie Bukaresti-reisi.”
„Kas te olite tema kõrval?”
„Olin ja ei olnud. Isa elas Pittsburghis. Mitte eriti kaugel meie kodust. Vähk arenes kiiresti, ei läinud aastatki. Nägin isa paar korda. Aga viimasel päeval ei olnud ma tema kõrval.”
„Miks te ütlete, et just siis hakkas surmaküsimus teid vaevama?”
„Ta oli esimene lähedane pereliige, kelle kaotasin. Ma ei teagi … hakkasin mõtlema, et minuga läheb ühel päeval niisamuti.”
„Ja see muutis teie elu?”
„Mitte eriti. Kui, siis tegi see minu elu kurvemaks. Mõnikord ma mõtlen … et mis mõte sel elul üldse on, elul täis võimuvõitlust, tormamist, konverentse, akadeemilisi konkursse, publikatsioone, deadline’e5! Kas te teate, mis on deadline?”
„Te peate vist silmas tähtaegu.”
„See ajab mu frantiliseks”
„…?”
„Ma mõtlen, pööraseks, hulluks.”
„Te peaksite olema väga rahul, olete terve, kaunis, haritud, ja teie abikaasa on siitkandist pärit.”
„Selge see. Mõnikord inimene lihtsalt ei tea, kuhu tema tee viib. Kas pole?”
„Kas teil lapsi on?”
„Tundub …” pomises Eliza, „et ma ei saa lapsi.”
„Ja lapsendanud te ei ole?”
Eliza jäi vait. Cáceres tõusis ja lähenes paar sammu ärkliaknale. Pikk, tõmmu, suurte kämmaldega ligi kaheksakümneaastane hallipäine mees nägi välja nagu eluõhtul talupoeg: toosama ajatu elujõud, mida kiirgab nurgeliste õlgadega kuivetu maaharija. Ning tema päikesest pargitud sõrmes säras hiiglaslik rubiin. Eliza jäi istuma, mantel ümber õlgade. Mees pööras oma valgesse habemesse kasvanud näo tema poole.
„Kas teate, ka mina kardan surma.”
Mõnikord näis Elizale, et teatud olukorrad tema elus on justkui romaanidest maha kirjutatud. Nagu nüüdki, too ärev tülpimus, too unamunolik jutuajamine:
„Teie, monsenjöör? Teie lähete ju taevasse!”
„Kes teab. Igal juhul ei tahaks ma minna enneaegu.”
„Elu on ilus, eks ole?”
„Mitte tingimata. Mina kardan surma. Nagu teiegi.”
„Inimene …” Eliza püüdis kindaga haigutust varjata, „ei oska ravida vähki, kuid arvab end teadvat, kes on jumal.”
„Võib-olla ma räägin rumalusi.”
„Te ei räägi rumalusi … Mu isa kartis surma, ja tema oli sügavalt usklik. Tõsiusklik, nagu ütlete teie. Kas episkopaalid lähevad taevasse?”
„Loomulikult.”
„Probleemiks on niisiis aeg … Kirjanduse suur teema! Kas teate, ma õpetan kirjandust?”
„Lugesin seda ajalehest.”
„Ma pühendan oma raamatu teile. See on aja mõistest Antonio Machado loomingus.”
„Suur tänu.”
„Nüüd räägin mina rumalusi.”
„Ei, ma ei arva, et see on rumalus. Machado on tõeline luuletaja.”
„Ma ei saa aru, kuidas võib mõni teda argiseks pidada. Kas teie loete luulet?”
„Eks ole evangeeliumidki luule.”
„Ma pean silmas natuke … ilmalikumat luulet.”
„Ikka. Kui Neruda suri, pidasin siinsamas vastas leinamissa. Tšiili konsul, Allende hea sõber, palus. Ja Neruda oli minu meelest ateist.”
„Ma ei tea. Küllap vist. Samas, kuivõrd saab olla ateist keegi, kes suudab nii sügavalt armuda?”
„Teil on õigus. Sisimas pole meist keegi ateist.”
„Mina kindlasti mitte.”
„Selge see. Aga Gunter, teie abikaasa?”
„Tema on ökonomist.”
„Ja Soledad Sanabria, tema õetütar?”
„Ma ei tea. Igatahes õpib ta katoliku koolis. Ma tean küll, et valitsus peab teda kommunistiks, aga tema ema on tõsikatoliiklane. Küllap on seda ka tütar.”
„Milline võluv gringolik lihtsameelsus! Gunteri õetütar ja tema kooliõde Verónica Sarriá organiseerisid juunis president Reagani saadiku kindral Alexander Haig’i saabumise puhul protestimeeleavaldused. Kooliõpilastele ei meeldi, et Reagan toetab Falklandi saartel inglasi.”
„Jah, aga mina mõtlen katoliiklaseks olemist isa Cardenali vaimus. Või midagi sinna kanti. Kas te olete lugenud Cardenali luuletusi?”
„Jah.”
„Kas need meeldivad teile?”
„Kaunikesti, kuigi ta pole just minu lemmikluuletaja.”
„Monsenjöör, nüüd ma võtaksin küll veel ühe tassi teed.”
Cáceres sammus otsustavalt kirjutuslaua taga seisva riiuli juurde ning võttis välja tüseda helesinise nahkköite. Ta pööras paar lehte, uuris sisukorda ning asetas raamatu oma kohale tagasi.
„Otsisin üht luuletust …” ütles ta „et teile ette lugeda. Ärge muretsege, ma ei leidnud seda.”
„Mis luuletust?”
„Juan Ramón Jiménezi „Viimast teekonda”.”
„Oh sa poiss,” naeris Eliza, „see tähendab, monsenjöör, seda ma tean ju peast!”
Cáceres naeris samuti, pingevabamalt.
„Teid siis masendab mõte, et linnud jäävad laulma,” ütles Eliza endale ise teed valades.
„Hullem oleks, kui nad laulma ei jääks. Radioaktiivsuse pärast,” pomises ta, „teate ju küll. Kas teie ei ole kunagi olnud armunud?”
Eliza põsed lõid õhetama.
„No ikka … muidugi, loomulikult, ma olen siiamaani Gunterisse armunud.”
„Ja enam te ei nimetagi teda eesnime pidi?”
„Pancho või Gunter, mis vahet seal on.”
„Kas teil