hetke vaikides, võttis Erna jutu üles ja päris kodukandi uudiseid.
„Mis meil? Ei meil pole muid uudiseid, kui seitungis kirjutatakse,” kõneles Valter murelikuks muutudes. „Linnast need uudised tulevadki, aga sina vist ei teagi.”
„Mina tean seda, et Eedik tuli koju,” rääkis Erna õhetama hakates. „Ta käis minu juures, aga nüüd on ta vast juba sinu pool. Pidime laulatuseks aja kinni panema, kuid ma pole teda juba mitu päeva näinud.”
„Minu pool, jah,” ohkas Valter ning lisas veidi aja pärast. „Temast pole enam laulatusele tulijat. Tal oli sinelitaskus dokument ja nii nad mu üles leidsid. Panin ta vana tare rehetoas laudile ja seal ta nüüd lamab – näost täitsa valge ja silme vahel sinine muhk. Surnud mis surnud.”
„Mismoodi surnud?” ei saanud Erna aru.
„Vabriku juures oli suur kaklus olnud ja seal ta pihta saigi. Mitu meest oli hukka saanud ja hulga rahvast arestimajja viidud. Lehes ju kirjutati. Isegi üks hobune oli pihta saanud. See vast viidi vorstivabrikusse. Miks need mehed nii vihased olid või kes seal kelle maha nottis – kes toda enam teab. Aga Eedik sai kõvasti pihta. Ehk oli mõnel mehel vana Juuraku vastu vimm kanda ja virutas selle poja pihta…”
„Mida sa räägid? Me ju alles olime koos… ei! See ei saanud Eedik olla,” pomises Erna vahele, uskumata seda, mida kuulis.
„Nii on!” kinnitas Valter. „Sa ju Eediku pruudina maha kuulutatud, sellepärast ma linna sõitsin, et saaksid matusele tulla ja peigmehe inimese kombel maamulda sängitada. Ega tal neid leinajaid teisi olegi… sina oled.”
Voorimehe hobune alustas kesklinna jõudes kerget sörki. Oli augustikuu teine pool ja tänavad lõhnasid hommikuse vihma ning märgade puulehtede järele. Linna kohal räuskasid hakiparved ja tiirutasid pääsukesed. See, mis veel mõne aja eest oli olnud nii oluline, ostus juba järgmisel hetkel tühiseks. Erna istus troskas ja vaatas mittemidaginägeval pilgul enda ette, aga oma sisimas tundis ta, nagu istuks kinosaali viimases reas, Eediku käsi tema käel, ning vaataks kurva lõpuga filmi.
Saanud pagariäri peremehelt päeva vabaks, sõitis Erna koos Valteriga turule. Sealt ostsid nad peielauale karbi heeringaid ja kirstu peale panemiseks elupuuokstest pärja. Kui lillemüüja oli pärjale sobiva lindi letile laotanud, küsis ta, kelle nime sinna kirjutama peaks.
„Eevald Juurak 1894–1918,” lausus Erna.
Kui üks päev lõppes, algas kohe järgmine. Kas tõesti kestis see nõnda kuni elupäevade lõpuni, mõtles Konstantin Martinson ning silmitses tühja nari enda kõrval. Kaaslane, kellega koos ta Petrogradi hospidalist oli kodumaale naasnud, polnud terve kuu end näole andnud, ometi oli ta lubanud, et aitab. See mees oli kinnitanud, et sokutab ta oma sugulase tallu sulaseks. See tähendas tööd, leiba ja ulualust kogu talveks. Juba üksnes mõte sellest, et lõpuks saab ta oma harjumuspärases keskkonnas edasi elada, kosutas ta keha ja vaimu.
Konstantin, keda juba lapsest peale Kostaks kutsuti, oli sündinud talu saunas, nagu paljud toonased lapsed ning see oli märk kogu eluks. Tema oli läbinisti Läänemaa popsitalu poiss, kes juba maast madalast oli harjunud kõrkjasse kasvanud luhtade ja karjaseeluga. Kui Vene tsaaririik ta kroonuväkke võttis ja sõdima saatis, arvas noormees esiti, et see on seiklus ning tal avaneb võimalus näha maailma, millest karjapoisi põlves vaid kuulnud oli. Kui mürsukild talle aga rindu lendas ning ta Petrogradi hospidali viidi, kus ta poolest kopsust ilma jäi, hakkas ta tagasi kodumaale ja tallu igatsema.
Siis juhtuski see, et ühel päeval paigutati ta kõrvale tühjaks jäänud voodisse Eesti kubermangust pärit mees, kes oli pähe haavata saanud ning lamas mitu päeva meelemärkuseta. Kui ta teadvusele tuli ning kõnevõime tagasi sai, selgus, et neil oli peale rahvuse veel palju muudki ühist. Meenutustes jutuks tulnud karjasepõli jõeluhal oli neil nii sarnane, et sellest sõprus sündis ning kui Kosta hospidalist välja kirjutati ja demobiliseeriti, ootas ta mitu nädalat, et oma uue sõbra Eedikuga koos koju sõita.
Eedikut oodates elas Kosta kus juhtus ja kord magas ta isegi Neeva kaldal ühe silla all. Kahjuks oli see vale koht ööbimiseks, sest hommikuks oli tal seljakott pea alt ja saapad jalast läinud. Jäänud ilma oma maise vara viimsetestki riismetest, aga mis veel hullem, paberitest, mis talle hospidalist oli kirjutatud, lonkis ta paljajalu tagasi hospidali juurde, kust leidis eest vaid osavõtmatust oma saatuse suhtes. Sõber Eedik, keda ta oodanud oli, osutus siiski tõeliseks ning juba päev hiljem trügisid nad vaksalis rongi peale ning alustasid teekonda Eestisse.
Vagunis liitus nendega veel kolmaski mees, keda Eedik oma seltsimeheks nimetas, aga too mees ei kõnelnud eriti midagi, ainult noogutas või raputas pead, kui tema poole pöörduti. Kosta muretses oma paberite kadumise pärast ja kartis, et teda võidakse desertööriks arvata, kuid Eedik rahustas teda, lausudes, et Viktori seltsis ei pea keegi teda desertööriks ega marodööriks. Naljakas, mõtles Kosta tookord, sest saapad, mis talt ära varastati, oli ta tõesti ühe surnud sõduri jalast tõmmanud ning ta oli kogunisti mitut paari proovinud, enne kui sobiva suuruse leidis. Seda ta muidugi ei tunnistanud, aga varastamise üle kurtis küll.
Narvas seisis rong mitu tundi, enne kui jälle liikuma hakkas. Kosta oli kogu selle aja vagunis püsinud, sest kartis väljudes oma suure kasvu ja kõhna väljanägemise tõttu tähelepanu tõmmata, aga tegelikult muretses ta ikka selle pärast, et oli olulised paberid kaotanud ning seetõttu lindprii. Kui rong uuesti tasakesi liikuma hakkas, oli see peagi tamburist tamburini rahvast nii täis, et kaaslastele koha hoidmine nõudis füüsilist pingutamist. Kui Eedik ja Viktor tagasi oma istekohtadele trügisid, pani viimane Kostale sülle paari päris korralikke käimasid. Kostal vajus üllatusest suu lahti, sest kingi polnud ta veel eluski kandnud.
Kuu aega hiljem istus Kosta Tartus Sõbra tänava kiriku taha ehitatud varjupaigas, vaatas kingi oma jalas ja ootas Eedikut, kes ei tulnud ega tulnud. Nõnda istus ta seal päevast päeva. Videviku saabudes tõusis ta üles ja läks appi Isa Nikoolale, kes igal õhtul kirikus palveid luges ja teenistust pidas. Usk polnud Kostale võõras, sest tema ema oli olnud väga jumalakartlik naine ning teda ennast oli samuti ristitud õigeusku. Poisipõlves polnud ta tihti kirikus käinud, seega võttis ta seal ootamist kui patukahetsust.
Augustikuu lõpus muutus ootamine väljakannatamatuks, ning Kosta otsustas asja isa Nikoolaga arutada. Preester kutsus ta peale teenistust oma kambrisse, kuulas ära patukahetsuse ja seejärel ka tema ilmamure.
„Issand annab sulle sinu eksimised, mida sa tema vastu oled teinud, andeks,” lausus preester ja õnnistas teda nagu siiralt kahetsenut.
„Aga inimeste asjad pead sa ise joonde ajama,” lisas ta, kui oli teekannu priimuse peale seadnud. „Sa mine õige hingamispäeva varahommikul turuplatsile või siis hobujaama juurde. Seal käivad lähikonna taluperemehed päevilisi palkamas. Ehk mõni võtab su ja saad talveks koha peale, kuigi… kuigi ega mul ka midagi selle vastu ole, kui sa kiriklas abiks oled. Niipalju toidupalukesi altarile ikka pudeneb, et saan neid sinuga jagada.”
„Aga kui keegi paberit küsib?” küsis Kosta. „Mis ma siis ütlen?”
„Ei need talupojad paberit küsi,” ühmas isa Nikoola. „Nemad küsivad hobujõudu, vaatavad konti ja mõõdavad kaalu. Viimast vast mitte nii väga, aga sa peaksid küll kuuele vativammuse ka alla panema, muidu puhub tuulaja su aganikku.”
Kosta tööd ei kartnud, küll aga hirmutasid teda igasugu kroonumehed ja linnas oli neid üksjagu liikvel, sellele vaatamata astus ta järgmisel hommikul piki tänavat sinna poole, kus arvas linnas turu olevat. Tegelikult ei pööranud keegi ta ülearu suurele kehakujule tähelepanu, sest kõigil hommikustel linnasaabujatel oli oma koorem kanda.
Mõne aja möödudes suutis Kosta end sagiva rahva hulka sobitada ja uuris turumüüjatelt võimalusi tööpakkumiste kohta. Mitmete juhatuste järel jõudis ta lõpuks lasilaplatsile, kus taluperemehed oma hobuseid hoidsid. Sõelunud mõnda aega vammustes meeste, põhukottide ja vankrite vahel, pidas üks pikemat kasvu mees ta kinni ning küsis:
„Ega sa meremees ole?”
„Ei… ei ole, aga ma olen mere ääres kasvanud,” vastas Kosta ning silmitses meest, kes oli teda kõnetanud.
„Rannakalur