Kahe näoga jumal. Eia Uus

aastat romaani kirjutamisele ning kui see ilmub, teatab keegi kriitik, et üritasid mõne Hesse vähetuntud teose uusversiooni kirjutada, kuid ei saanud hakkama. Kõik, kes loevad, loevad palju erinevaid sõnu ja raamatuid ning sa ei saa olla lugenud kõike, mida su lugejad kokku. Muidugi hoiab see tagasi, tõukab hirmu sisse.

      Tõusen laua tagant, panen õueriided selga, võtan pange ja kõnnin kaevule. Võtan vett, toon tuppa ja panen pliidile soojenema. Riietun lahti, pesen põranda ära. Panen riidesse ja viskan musta vee õue. Tulen tuppa, riietun lahti, joon vett, istun laua taha.

      Sellest ei piisa, et on tegelane ja tema elu. Midagi peab juhtuma. Alati peab midagi juhtuma. Keegi ei taha lugeda raamatut, kus peategelane tõuseb, mõtleb, et täna tuleb kaunis päev, peseb end, kammib juuksed, sööb hommikust, läheb tööle, sööb lõunat, tuleb koju, vahetab riided, läheb trenni, käib pesemas, tuleb koju, vaatab telekat, läheb magama. Ja järgmisel päeval jälle. Nii mitukümmend korda järjest. Mind ei huvitaks see raamat, kedagi ei huvitaks, „meie kultuuril ei oleks sellest kasu“. Kellelgi ei oleks sellest kasu. Midagi peab juhtuma. Meenub üks vestlus Miikaeliga.

      Võtan lonksu veini ja vaidlen: „Aga mulle meeldivadki raamatud, kus midagi ei juhtu. Sündmused on nii ülehinnatud. Vahel leiame paariminutilisest vestlusest palju rohkem kui paarinädalasest reisist või vallandamisest või petmisest või välgulöögist. Sest tegelikult – mida see sulle annab, kui sa loed, kuidas peategelane maffia eest põgeneb, narkodiileriks saab, teda mõrvas kahtlustama hakatakse ja nii edasi.

      No hästi, see töötab eskapismi tasandil – lugu on nii kaasakiskuv, et sa unustad mõneks tunniks, kui igav või mõttetu või keeruline või milline tahes on su oma elu, ja sa elad kaasa kellegi teise loole. Aga sa lõpetad raamatu ära, mõtled „päris hea oli, sest mõtted ei läinud eriti mujale rändama“, ja loodetavasti aitas see lugemine sind kuidagi läbi või välja puhata. Aga pikas plaanis – mis sa sellest said? Mõne sisustatud tunni, mõne ärahoidmatu tunni teel surmani raisatud.

      Ma tahan, et raamat raputaks mind, mu mõttemaailma, mu arusaamu kas või õige pisut. Et ma pean pärast raamatu lõpetamist mõned päevad end uuesti oma ellu sobitama, sest sain vähemalt ühe uue idee, olgu see või, et ma peaksin töökohta vahetama, või et nüüd ma lõpuks mõistan enesetaputerroriste, või oh, ma tean – mul on vaja aknalauale potilille, mille eest hoolitseda.

      See ei pea isegi nii palju olema. See võib ka olla lihtsalt midagi, millest saan midagi uut teada. Kas või autodest või kangastest. Uued teadmised on huvitavamad kui lihtsalt mõni lugu, kus inimesed tunnevad ja oma tunnetesse eksivad.

      Ja veel palju parem on, kui pean lugemise ajal raamatu käest ära panema, et mõelda, mida kirjeldatud stseen või vestlus tähendab mulle, siin ja praegu. Mõelda, kas ma alahindan vanemate mõju oma elus või jään mõttesse, et kas mu unenäod on värvilised või mustvalged? Või mida ma saan õppida Guatemala põlluharijate igapäevaprobleemide lahendamisest, kuidas see minu elusse puutub, sest kõik on millegi analoog, alati.

      Ma vajan midagi. Kas või midagi väikest. Ja need „midagid“ ei tule tihtipeale kellegi põgenemisloost või vaesuse-rikkuse saagast.“

      „Jah, see on kõik väga tore,“ ütleb Miikael, „aga sihtgrupp, su keskmine, harilik lugeja vajab stiimulit, et edasi lugeda. Ta tahab teada, mis edasi juhtub. Kas lõpp on õnnelik, õnnetu, kas su tegelane saab oma õppetunni, kohtub oma kunagi ära antud lapsega, kaotab jala, saab kuulsaks või mis…“

      Segan vahele ja vahetan pisut teemat:

      „Lugeja tahab teada, kuidas lugu lõpeb? Sellist asja ei ole. Kunagi ei saa olla lõpp. Raamatul võib olla lõpp, aga tegelane sellega ei lõpe. Raamatu lõpus kohtuvad juhuslikult näiteks viis aastat tülis olnud inimesed, lugeja teab juba kogu nende lugu, sest sellest teos koosnes, ning nüüd saavad tegelased aru, et armastavad ainult teineteist ja jäävad kokku. See peaks olema niiöelda õnnelik lõpp.

      Aga sellega ei lõpe ükski armastuslugu päriselt. See on ju algus, mitte lõpp! Nad kas saavad hiljem aru, et nad ei sobi kokku, või nad vajavad elult erinevaid asju või tekivad abielumured või on probleemid lastega, mis iganes, aga see ei ole lõpp. On raamatu lõpp, aga mitte loo lõpp.

      Ja üldsegi! Miks peab igas loos olema armastus? Ükskõik, millest lugu räägib – sõjast, ülestõusust, tulevikust, minevikust, utoopiast, paradiisist, mõrvast, hirmust, kohtusüsteemist – alati on armastus. Miks?“

      „Sest armastus paneb maailma pöörlema,“ ironiseerib Miikael. „Ma usun, et tegelikult on kõigi elus mingit sorti armastuse emotsioon, isegi kui ta suhteks nimetatud koosluses ei ole. See võib olla minevikus, lootus tulevikuks, kättesaamatu olevikus. Näiteks on ihaldatul teine seksuaalne orientatsioon. Igal inimesel on midagi. Võib-olla ta isegi ei tea, et ta kedagi armastab, et keegi talle elu annab. Ka ühepoolne armastus on armastus.“

      „Ma vihkan seda sõna.“

      „Need on sünonüümid.“

      „Jajah, ning elu on nälg.“

      Mis puutub lõppudesse, siis mulle ei meeldi lõpetavad lõpud. Kus kõik otsad on kokku sõlmitud. Elus ei ole kunagi nii, et mitte midagi pole laiali. Kõik ei ole kunagi lahendatud. Mulle meeldivad raamatud, mis lõpevad nii, et olen sunnitud edasi mõtlema ja loetust saadud emotsioon on tugevam, kui pean ise analüüsima loo kõiki tahke ja nüansse, et leida vihjeid, mis võiks edasi juhtuda. Lood, mis lõpevad silmitsi seismise või semikooloniga.

      Näiteks kardab keegi üle kõige maailmas oma poja surma. Tal on haige kinnisidee, et poeg sureb, sest paljud lähedased on surnud. Poeg satub autõnnetusse, langeb koomasse, lõpp.

      Mõni lugeja arvab, et poeg ärkab üles, kõik on hästi. Mõni, et poeg ärkab üles, ent on üleni halvatud. Mõni, et poeg sureb. Mõni, et poeg jääb kümneteks aastateks koomasse. Iga lugeja saab oma optimismis või pessimismis edasi mõelda. Sest see on lugeja lugu, temal on õigus seda luua, sest tema on sellele oma aega pühendanud.

      Ma ei taha teada, kuidas midagi lõpeb, sest elus ei lõpe miski punktiga. Alati on koma või mõttekriips või…

      Üks raamat oli piisavalt hea. Lõpus oli kolm valget lehte. Vajusin mõttesse nagu ikka pärast vaimustava asja lugemist, silmad raamatul, sest ringivaatamine ei lase loole ja saadu otsimisele keskenduda. Keerasin mõtiskledes neid valgeid lehti edasi-tagasi, kuni ühel hetkel nägin keskmisel lehel varju – sinna oli surutrükis midagi kirjutatud, justkui tahmata kirjutusmasinal. Lugesin selle läbi ja olin vapustatud. See peidetud lause raamatu lõpus muutis ära terve loo ja kõik selle aspektid. Ja see lause muutis tol hetkel ka kogu mu maailma.

      Andsin laenatud raamatu omanikule tagasi ja kavatsesin esimesel võimalusel ka endale selle muretseda. Järgneval kümnel aastal olen vaadanud paljusid sama raamatu erinevaid trükke ega ole leidnud selle lausega eksemplari. Originaalkeeles on antud raamatut trükitud ilmselt poolsada korda ning võib-olla oli lause just esimeses? Või väga väikeses tiraažis. Tol hetkel ma ei aimanud, et seda ei ole igas trükis ning kõigis tõlgetes. Olen rääkinud kirjandusõpetajate ja teose fanaatiliste austajatega, aga keegi ei oska midagi öelda ega pole midagi kuulnud. Siiski olen jätkuvalt veendunud, et ma ei kujutanud seda ette ning kunagi taasleian kaotatud lause. Mida ma ka natukene kardan. Äkki see on halb? Ja miks see seal üldse oli? Miks seda teistes ei olnud? Võib-olla paigaldas selle sinna mõni trükikoja töötaja ja Salinger isegi ei tea selle olemasolust midagi.