Eesti veri. Anna-Maria Penu

pole olemas. On kehad ja energiad ja üks hõbedane lõng.

      Muidugi polnud ta esimene. Kui Tema sedasama soovi meie suhte esimestel aastatel väljendas, tundsin midagi sarnast. Bioloogiline triumf, seksuaalne võit. Kuid viimasel ajal paistis see tahtmine mulle pigem ähvardava ohuna, kuigi oli igati ootuspärane. Kõik abielud saavad lapsi ja kui ei saa, siis on ühel neist või mõlemal midagi viga. Viga oli ilmselgelt minus. Ma mõtlesin aina sagedamini – sest Tema võttis seda teemat üles aina sagedamini –, et lapse abil tahab Ta mind endaga igavesti siduda. Et ma ära ei läheks. Ta oli sama veendunud kui mina, et kui saan lapse, siis ongi kõik. Siis ma jään ja minust saab igavesest ajast igavesti meie. Ja olekski saanud.

      Franki soovi taga võis muidugi tuksuda midagi sama ratsionaalset. Sest kui ma rasestun, siis loomulikult vajub Tema, kes on mind tuhande nähtamatu niidiga enda külge sidunud, automaatselt kaugemale, vähemtähtsaks, teisejärguliseks. Ent mida Frank ei teadnud, oli see, et temal pole sama mõjuvõimu minu üle, mis oli Temal. Mõjuvõimu, mis oli seda tugevam, et olin selle ise, vabatahtlikult Talle andnud.

      Ma arvasin, et selline ongi armastus, kus sa annad ennast ära. Rohkem ma seda viga ei tee. See oleks esimene reegel mu vabadust õpetavas käsiraamatus: et olla oma otsustes vaba, ära anna ennast mitte kellelegi täielikult ära. Vastutus su elu eest peab jääma sulle. Kusjuures ma olen täiesti teadlik selle reegli täitmise raskusest. Aga vabadus ongi selline, raske, ja on naiivne eeldada midagi muud.

      Frank kallistas mind tugevasti, kogu oma alasti sooja keha minu keha vastu surudes, kontinente, planeete, universumeid ühendades, ning sosistas, et lapseunistus on tal olnud sellest hetkest peale, kui me tutvusime. Sellistest asjadest unistavad tänapäeval moodsad mehed. Nad ei häbene oma tundeid ega pisaraid, oma naiselikku poolt, sest nad käivad psühhoterapeudi juures. Ent kuna mina polnud oma naiselikus pooles kindel, kuna ma pole ka emaks saamise suhtes kindel, siis kadus see teema kõigi teiste oluliste teemade vahele ära. Ja olulisi teemasid on tuhandeid.

      Kuni tolle päevani, sellesama 21. jaanuari hommikuni, mil Frank mulle rongijaama vastu tuli ja me jalutasime käest kinni hoides lähimasse kohvikusse jooma taimeteed ning sööma vegansuupisteid, sest see on kehale hea. Ent ka seetõttu, mainisin täiesti tõsiselt, sest minu meelest räägitakse neist teemadest liiga vähe, et taimi eelistavate meeste sperma maitseb tunduvalt paremini kui lihasööjate oma.