.

nagu politseinik magamapanemisele määratud kurja koera.

      “Mida sa kuradi voodoo-papp ärritad mu rasedat lemmikut?”

      Esko ehmatas mu reaktsiooni peale.

      “Ma ei tahtnud solvata,” piiksatas ta piinlikkust tundes.

      “Esko, mine kööki sööma,” käsutas Raija.

      Kottis kolledžipüksid sahisesid, kui Esko eralõunale siirdus.

      “Esko on vahel nii fanaatiline maailmaparandaja. Oota veel, kui tilga viina saab, siis on hoopis teine minek sees,” ütles Raija kavalal ilmel.

      Sel hetkel teadsin, mis külakosti ma edaspidi ämma juurde kaasa viin.

      Üldise surve tulemusena võtsin lõpuks õhtuseks lugemiseks Gina Cerminara raamatu “Mitu elupaika”. Selle eest suudles Sirpa kohvilauas mu kõrva ja mul seisis nagu Pisa torn. See kuradi voodoo-papp nägi mu aurast kindlasti megaseisu, sest ta näol oli huvitatud ilme. Õnneks ei ole ta miski ametlik äiapapa, vaid kalli ämma ajutine kepp. Tõsi, üsna eriline kepp.

      Sirvisin õhtul kodutööks saadud raamatut. See oli korraga huvitav ja hirmus. Selle järgi vastutab inimene oma tegude eest ka pärast surma. Kõige halvemad ja paremad teod järgnevad ka järgmistesse eludesse. Hakkasin järgmist elu kartma – sitaks. Otsustasin alustada uut, head elu järgmisest päevast ja lõpetada tulevastesse eludesse halbade juhtumiste jahtimine. Sirpa vaatas mind heal pilgul.

      “Kuidas tundub?”

      “Päris raju on.”

      “Kuidas nii?”

      “Kui ma näiteks enda ära tapaksin, läheks mu areng mitu tuhat aastat tagasi. Ma võin siis olla kõigest mingi kuradi banaan puu otsas.”

      Sirpa naeratas.

      “Oled mõelnud end ära tappa?”

      “Ei, aga eks see ole ju ka enesetapmine, kui elad sihilikult ebatervislikult.”

      Sirpa ei öelnud enam midagi, vaid pööras end mu peale ja sulges mu suu enda omaga. Mulle tundus, nagu oleks ta suutnud soovitud sõnumi pärale toimetada. Olgu siis või raamatu kaudu.

      11. NÄDAL

      Sirpa arvates oli mul aeg hakata kodutöid õppima. Alustasin vanade kardinate triikimisest. Olin triikraua ühtlasele liigutamisele kangal nii keskendunud, et kui telefon helises, tõstsin triikraua laualt ja vastasin sellele. Pead läbis lühikese aja jooksul mitu mõtet: miks toru nii kuum on, miks keegi ei vasta, miks tunnen meeletut valu? Õnneks ei läinud kolu põlema. Raud lendas vandumise saatel uhkes kaares sohvale, mis hakkas kohe kärssama. Mis kuradi plastmassiseguga see kaetud oli? Haarasin sisiseva raua sohvalt ja panin imeks, miks see siis põlema polnud läinud, kui ma sellel tulikuumade persetega naisi nikkusin.

      Lõpuks leidsin telefonitoru. Kristian sõimas mind maailma kõige hullemaks valetajaks ja inimeste tillist tõmbajaks. Kuulasin natuke plikalikku irisemist ja ütlesin lõpuks:

      “Ütle, kui oled lõpetanud. Mu kõrv on niigi jube kuum.”

      “Mille lõpetanud?” küsis Kristian imestades.

      “Selle kuradi kriiskamise.”

      Toru löödi hargile. Läksin vetsu ja püüdsin leida oma paremale põsele põletushaavasalvi. Leidsin Sirpa meigikotist tuubi, mis pidi asja ära ajama. Määrisin kallerdavat salvi põsele ja läksin triikimisharjutusi jätkama.

      Triikraud jäi kardinasse kinni. Kas sellele olid pandud mingid ABS-pidurid või? Keerasin asjanduse teistpidi. Sohvast oli mingit paska talla külge põlenud. See nägi välja nagu kummimummudega töökinnas. Läksin majahoidjalt traatharja laenama, millega triikraud puhtaks kraapida.

      Viiekümnene kõhukas majahoidja uuris triikraua põhja, reklaamsärk mööda punnkõhtu üles rullunud. Tema meelest ei tasunud triikraua talda nühkida mitte traatharja, vaid peene liivapaberiga. Istusin trepimademele ja nühkisin triikrauda, nii et sõrmed punased. Naabri-munn juhtus just sinna ja leidis mu süles triikrauda nühkimast.

      “Kas nüüd käid juba trepikojas ka pihku löömas?”

      Vaatasin kärssa uurivalt. Langetasin pea ja ütlesin hooletult:

      “Mis teha, ma nikkusin kõigepealt poolteist tundi su naist, aga kuna ei saanud kuidagi pauku lahti, tulin siia trepikotta triikrauda panema. See erutab kuidagi rohkem.”

      Vana lõi mind poekotiga. Ma ei tõmbunud ka kõrvale, sest nägin kotis munakarpi. Kui triikrauaga lööki tõrjusin, kostis kotist mõnus raksatus. Töll ei märganud midagi, vaid marssis solvunult ülakorrusele. Ma ei hakanud talle trepile jäänud munavalgerida mainima. Alles siis, kui ta oli ukse kinni pannud, ronisin uksekella helistama. Hämmastunud, endiselt vihast punetav töll tuli ust avama.

      “Noh?”

      Võtsin vanal tukast kinni ja tirisin trepikotta.

      “Kuule, äkki vaatad seda treppi? Meie kallis majahoidjaproua pesi seda eile ja sina tegid nüüd selliseks.”

      Tüüp vaatas imestades oma ukse alla viivat munarida.

      “Ah sa kurat…” mõmises vana ja hoidis peast kinni.

      Tüübi naine tuli koidest söödud roosimustrilises hommikumantlis uksele, suits suus ja rohelised papiljotid peas.

      “Mis siin toimub?” küsis eit.

      “Su vanamehest valgus trepile sellist lima,” näitasin rajale.

      Tulehark andis mehele kõrvakiilu ja käratas:

      “Nüüd tood lapi ja poleerid viimase kui astme läikima. Maire pesi eile trepi puhtaks ja sina lagastad selle niimoodi ära. Õnneks on meil korralikke terava silmaga naabreid nagu Juha,” kähvas naine ja vaatas uhkelt minu poole.

      Tüübi nägu läks ploomikarva. Ta pea oli nüüd hell nii eest kui tagant.

      Läksin, hiilgavpuhta tallaga triikmasin käes, koju ja kuulasin rahulolevalt ülekaalulise sitapea ähkimist, kui ta nõudepesulapiga munalima trepilt koristas. Töötegemise hääl on imeline – kui seda tekitab keegi teine peale minu.

      Põsk oli endiselt hell, aga ma otsustasin kodutööde õppimist jätkata. Olin ära triikinud peaaegu kõik kardinad, kui helises uksekell. Mõtlesin, kas äkki on alumise korruse trepipesija tulnud mulle rusikaga tänu avaldama. Oli hoopis Kristian, kelle kõrvadest tõusis nähtamatut suitsu. Kriiskavalt kollane dressipluus lendas vihase kaarega nagisse, misjärel tormikuulutaja rühkis, ajaleht kaenla all, elutuppa.

      “Kus su tulevase lapse ema on?”

      “Sundisin ta pubisse end keset päeva täis jooma.”

      Kristian vaatas mind mõrvarliku pilguga.

      “Sirpa on mingil juhtimiskoolitusel,” ütlesin rahulikult.

      Kristiani vihane ilme muutus hetkega tuttavalt mõistmatuks.

      “Oi? Kas mingitel kursustel õpetatakse ka juhtimist?”

      “Jep. Aga sul oli miskit valetamisega seotud kurtmist.”

      “Ah jaa,” meenus Kristianile ja ta näole tuli jälle vihane ilme. Ta lõi Helsingin Sanomate kuulisa mu ette. “Siin!”

      “Nii…”

      “Tee viimane lehekülg lahti.”

      Seal oli rubriik “Kus ta nüüd on”, mille artikli pealkiri oli “29-aastane pensionär”. Kõrvaloleval leheküljel oli koomiks.

      “Kumba ma lugema pean?”

      “Vaata, mis selle hobuse nimi on!”

      Pildi all seisis, et Charme Asserdal on läinud halliks, aga tal on endiselt tuttav täht otsaees. Panin lehe käest ja vaatasin raevunud Kristiani.

      “Kas sa pole varem hobuse pilti näinud?”

      “Sina väitsid, et Charme Asserdal on juba vorstiks tehtud!” karjus Kristian. “Vaata, millal see leht ilmunud on.”

      Võtsin