Aga seniks unustage äriasjad ja rääkige mulle endast.”
Genevieve pani kausta käest ning hetke pärast lasi mees tema käest lahti. Ta oleks pidanud rahutust tundma, aga Harry oli nagu väike kutsikas, kes tahab, et keegi temaga mängiks, talle palli viskaks, ja nii ei saanud ta end närvilisena tunda. Mees oli kahjutu ja ta võis natuke aega ju kaasa mängida. Peaasi, et Harry tema jala otsas kargama ei hakka.
“Mida iganes teie kokk teha tahab,” sõnas ta.
“Ja mida te joote? Õunamartiinit, eks?”
Igasugune martiini ajas Genevieve’il südame pahaks, kuigi ta oli neid omajagu kummutanud, et vajalikesse Roperi sponsoreeritud seltskonnaüritustesse sulanduda. Cosmopolitanid olid kõige hullemad ning kõik arvasid, et ta armastab neid. Tema katse jätta endast ühe “Seksi ja linna” tegelase mulje oli vist õnnestunud.
Aga Harry oli üks kümnest läänemaailma rikkaimast mehest ja ta võis nõuda mida tahes. “Tabi,” sõnas ta.
Tal oli õnnestunud mees üle kavaldada. “Mis see Tab on?”
“Raskesti kättesaadav dieetkarastusjook. Ja mitte see vastik energiajoogi variant. Vahet pole, ma tegin ainult nalja. Mida iganes teie joote.”
“Rumalus. Peter!” Harry pidi vaid õige pisut häält tõstma. Tema abiline sisenes ruumi nii vaikselt, et see vaid suurendas Genevieve’is rahutustunnet. “Ma tahan, et tooksid mingit karastusjooki nimega Tab. Tuleb välja, et preili Spenser joob just seda.”
Jenseni ilmetud silmad takseerisid naist. “Muidugi, härra. Selleks võib kuluda umbes tund, aga ma olen kindel, et leiame selle.”
“Siis on hästi. Originaali, palun – mitte mingit uut segu. Preili Spenser jääb loomulikult ka õhtusöögile. Ütle kokale, et tahan tema parimat tööd näha.”
“Härra, ma kardan, et kokk lahkus.”
Sellest piisas, et võluv naeratus Harry kenalt näolapilt kaoks. “Ära räägi rumalusi. Ta on minu juures aastaid töötanud! Ta ei lahkuks ette hoiatamata.”
“Mul on kahju, härra. Mul pole aimugi, kas tema põhjused olid ametialased või isiklikud, ma tean vaid seda, et ta lahkus.”
Harry vangutas pead. “Uskumatu! See on juba viies pikaajaline töötaja, kes on ette hoiatamata lahkunud.”
“Kuues, härra, kui ka minu eelkäijat lugeda,” pomises Jensen.
“Ma tahan, et sa asja uuriksid, Jensen,” sõnas Harry süngel toonil. Aga siis ilmus taas välja tema päikeseline naeratus. “Seniks aga suudad sa kindlasti leida kellegi Olafi asemele ning mulle ja mu külalisele midagi imelist valmistada.”
“Otse loomulikult.”
“Ma ei tahaks teile sellise majapidamiskriisi ajal tüli valmistada,” sekkus Genevieve. “Tõesti, te võite lihtsalt paberitele all kirjutada ja ma lähen…”
“Ma ei taha sellest kuuldagi,” lausus Harry suurejooneliselt. “Te sõitsite nii kaugelt ainult minu pärast siia – ma pean teile vähemalt korralikult süüa pakkuma. Hoolitse selle eest, Peter.”
Genevieve jälgis Harry assistendi lahkumist kerge kahetsustundega. Sellest pole pääsu. Kuid vähemalt ei olnud tal kahtlustki, et mehel õnnestub leida nii Tab kui ka esmaklassiline kokk – ta tundus olevat säärane masinlikult tõhus tegelane. Ja Van Dorn kasutas oma texaslase sarmi – paari minuti pärast räägib ta kindlasti oma vanast kallist papast –, nii et ta võis sama hästi end mugavalt sisse seada ja aega võimalikult meeldivalt veeta. Kõige hullemal juhul sureb ta igavusse, aga õhtu veetmiseks oli palju hullemaidki viise.
Peter Jensen suutis hirmutavalt tõhusalt tegutseda, isegi täiuslikku assistenti mängides. Olafist lahti saamiseks oli tal kulunud aega kauem kui teistest ning ta kartis juba, et peab jõudu kasutama, aga lõpuks oli ta tööga hakkama saanud ja kokk oli õiglase vihaga jalga lasknud.
Mitte et Peteril oleks midagi jõu kasutamise vastu olnud. Ta tegi, mida pidi, ja ta oli väga hästi koolitatud. Kuid ta eelistas vaoshoitust ning jõhker jõukasutamine tekitas sinikaid, laipu ja liiga palju küsimusi. Lõpuks oli Olaf lahkunud, Hans valmis mängu tulema ning nad olid oma hoolikalt planeeritud sammu astumas.
Kuid naine oli probleem. Peter oleks pidanud teadma, et Harry advokaadibüroo saadab tema rõõmuks kellegi noore ja ilusa. Nad ei teadnud piisavalt Harry keeruliste soovide kohta, mõistmaks, et talle sobiks ükskõik kes.
Dokumendid, mis naine oli kaasa toonud, püstitasid järjekordse küsimuse – kas need olid lihtsalt ettekäändeks või vihjasid millelegi tähtsamale? Harry ei paistnud neist kübetki huvitatud olevat, aga samas oli see nii temalik.
Peter pidi naise kiiresti jahilt ära saama, enne kui nad saavad oma plaaniga edasi minna. Nad pidid rohelise tule saama lähipäevadel ning ta ei tahtnud, et mingi eraisik tee peale ette jääb ja asjad keeruliseks muudab. Ülesanne oli üsna lihtne – ei midagi sellist, mida ta poleks varem teinud, ja ta oli oma töös väga osav, aga ajastus oli nagu alati kõige alus.
Preili Spenser jäi ette ning mida kiiremini ta naisest lahti saab, seda parem. Peter oli mees, kes vältis lisakahjusid ja ta ei kavatsenud nüüdki oma vaateid selle suhtes muuta, ükskõik, kui tähtis see missioon ka pole. Ja kuigi ta teadis vaid osa Harry Van Dorni maniakaalsest Seitsme Reeglist, oli ta kindel, et Van Dorni peatamine on tõepoolest väga tähtis ülesanne.
Peter teadis, kelleks teda tagaselja kutsuti. Jäämees. Nii tema jääkülma enesekontrolli kui ka spetsialiseerumise pärast. Ta ei hoolinud sellest, kelleks teda kutsuti, peaasi, et ta saab töö tehtud.
Preili Spenser peab ära minema, enne kui on liiga hilja. Enne kui ta on sunnitud naise tapma.
Talle meenusid naise tumedad silmad, kui nende pilk oli temast läbi puurinud. Ta poleks pidanud ristsõna mainima – see võib naisele meenuda, kui keegi hakkab talle pärast ülesande täitmist küsimusi esitama. Aga ei, ta oli oma osa piisavalt hästi mänginud. Naine oli talle otsa vaadanud ega teda näinud, ja selline omadus kellegi mälust haihtuda oli tema leivanumber.
Naine ei ohusta nende missiooni kuidagi. Ta on särav, ilus ja teadmatuses ning peab naasma oma väiksesse turvalisse maailma enne, kui midagi halba jõuab juhtuda.
Ja ta ei saa kunagi teada, kui lähedal ta surmale oli.
Madame Lambert vaatas läbi raagus okste oma mittemidagiütleva kabineti akna taga, mittemidagiütlevas hoones Londonis Kensington Gardensi lähedal. Ta oli sale, elegantne ja halastamatult šikk, kreemika noorusliku naha ning jahedate nooruslike silmadega. Ta vahtis puid, otsides mingisugust elumärki. Oli ju aprill, kõik pidi jälle ellu ärkama.
Aga selleks kulus alati kauem aega linnas, kus saastatus loomulikku evolutsiooni pidurdas. Ja mingil põhjusel kippusid Spence-Pierce’i Finantskonsultantide ASi lähedal puud ja pargid välja surema. Kui madame Lambert oleks fantaasiarikkam inimene, arvanuks ta, et see oli kaastundlik reaktsioon sellele tööle, mida nad tegelikult tegid. Spence-Pierce polnud midagi muud kui üks tosinatest katetest salajase töö jaoks, mida tegi Komitee, nii sügavale saladuste võrku mässitud grupp, et Isobel Lambert sai siiani teada üksnes selle keerulistest pisiasjadest, kuigi ta oli seda juba üle aasta juhtinud.
Oli aprill ja aeg hakkas otsa lõppema. Seitsme Reegel oli jõus, saades jõudu Harry Van Dorni teravast mõistusest ning näiliselt piiritutest võimalustest, ja nemad ei teadnud ikka veel piisavalt selle kohta, mis see endast kujutab. Seitse Harry Van Dorni korraldatud katastroofi, et luua maailmas kaos, mis saab kuidagi Van Dornile kasuks tulla. Aga see, millal, kus ja kuidas, oli ikka veel vihale ajavalt ebaselge. Rääkimata siis küsimusest, kes – Harry ei saanud seda abilisteta teha.
Mis iganes see ka polnud, see oli surmav.
Ning Komitee ülesanne oli surmavate asjade toimumist takistada. Ükskõik kui palju laipu sellega kaasas käis.
Ta ei tundnud end selle pärast hästi ja ta oli õppinud oma instinkte usaldama. Peter oli nende parim inimene, erakordne töötaja, kellel polnud ükski ülesanne kunagi täitmata jäänud.
Kuid