Märgitud mees. Stella Cameron

poiss oli suureks kasvanud ja ta avatud nägu vaid võimendas Annie šokki ja hirmu temaga kohtuda.

      „Ma pole tagasi,“ ütles ta ja värises oma jõuetut häält kuuldes.

      Bobby naeratas. „Ma mõtlen sinust sageli, cher4. Kuidas sul läheb? Kuidas kõik…?“ Ta kiikas Annie keha uurides allapoole.

      Annie avas auto, laskus sisse ja lukustas ukse. Alles siis, kui ta nägi meest eemale kargamas, taipas ta, et oleks tagurdades peaaegu Bobby Colberti alla ajanud.

      Bobby võib hävitada kõik, mille nimel ta on vaeva näinud.

      KUUES PEATÜKK

      Maxi kingad libisesid märgadel lehtedel ja mudas.

      Bayou’lt kandusid helid, kuid veel polnud midagi märgata. Ta kuulis, kuidas hääled ühest paadist teise hõikasid. Paadid suundusid randa ja andsid kokkupõrke vältimiseks üksteisele hõigetega märku. Isegi udu oli tajutav, just nagu oleks see ikka ja jälle korranud: „Kuss.“

      Ta teadis täpselt, kus on, ja liikus kiirustades, oleks korra peaaegu tasakaalu kaotanud ja läks kiirel sammul edasi. Umbes miili kaugusel eespool paksude puude taga oli suur maatükk. Ta oli tahtnud kliiniku siia ehitada, kuid teised olid eelistanud olemasoleva hoone ümberehitust. Täna oli ta veendunud, et oleks pidanud endale kindlaks jääma ja Green Veilile seda maad eelistama. Lihtsustatud reaktsioon, mis oli pealegi pinge tulemus, kuid mis siis? Kui ta vaid saaks, teeks ta teisiti kõik, mis oli siia tulekust saadik teinud. Kõik peale Anniega kohtumise, kuid ta oli ka Annie ära hirmutanud.

      Lehtede all oli auklik, pragudega ja kõva parandustööd vajav betoontee. Kui ta oleks selle maa ostnud ja siia ehitanud, oleks siia korralik tee ehitatud. Ta oli mõelnud aia ja terrasside peale, kus patsiendid saaksid ringi käia ja tervenedes väljas istuda.

      Kohas, kus ta teadis, et pääseb suurema vaevata puude vahelt läbi, ronis ta tee pealt kõrvale minnes kallakust üles, astus üle lontis traataia ja lõi edasi minnes näo eest eemale väätide ja põõsaokste tihnikut.

      Ta tundis oma auto hääle ära. Annie oli talle järgnenud. See polnud hea, ta peab hoidma Anniest eemale, kuni on saanud teada, kas on juhtunud mõeldamatu, kas Michele on viga saanud või… Max ei suutnud end sundida seda teist sõna lausuma.

      Madalate okste all kummardudes läks ta edasi ja lootis, et Annie polnud näinud, kuhu ta läks.

      Automürin lähenes.

      Ta ees avanes lagendik ja ta astus ebaühtlasele maapinnale, kus ümbritsevate puude varjud olid hävitanud viimasegi rohu ja kus valitses vaid sammal ning vintske umbrohi.

      Auto möödus. Max ohkas. Ta sisetunne ütles, et järgmised uudised Michele’ist ei pruugi talle meeldida. Ja kas selline hoop peab ta taas mõistusele tooma? Anniest tuli eemale hoida, kuna ta tahtis naist liialt ja valed inimesed võiksid ta tõelistele tunnetele jälile saada.

      Kui mõni naine Max Savage’i elus liiga tähtis oli, suurendas see tõenäosust, et see naine võib enneaegselt surma saada.

      Kui Max ta seltsi tahtis, siis poleks ta niimoodi jalga lasknud.

      Annie pidurdas ettevaatlikult ja vaatas tahavaatepeeglisse. Max oli umbes miili kaugusel tee pealt kõrvale läinud.

      Annie näris küünt ja tõmbas selle kohe endamisi pomisedes suust.

      Ta pani autole tagurpidikäigu sisse, hoidis jalga vaid väga õrnalt piduril ja liikus tahapoole, peatudes enne, kui jõudis just selle kohani, kuhu Max tema arust läinud oli.

      Andmata endale võimalust taganemiseks, väljus ta autost ja ronis nõlvast üles. Max oli kergelt üle traadi astunud; Anniel kulus selleks kauem, kuna ta pidi ühe jalaga lahtise ülemise traadi maha suruma.