Pendenning hellalt. „Ma olin teie emaga aastaid kirjavahetuses ja usun, et võin täie kindlusega pakkuda teile nõuannet, mida temagi oleks andnud. Peale seda, kui ta tervis hakkas halvenema ja ta leppis valusa tõsiasjaga, et ilmselt ta teie isast kauem ei ela, sai tema ainsaks eesmärgiks korraldada asjad nii, et kui teie kord vaba olete, oleks teil vahendeid, et teha mida iganes soovite. Ja kuigi ma ei ole veel teie isa volinikelt vastavaid andmeid kätte saanud, olete te nüüd nii tema kui ka oma ema ainupärijana erakordselt rikas noor naine.”
Helena oli siiani advokaadi monoloogi loiult kuulanud, kuid selle lause peale nõksatas ta pea taas üles. „Ma ei taha millegagi, mis mu isale kuulus, tegemist teha.”
Advokaat lasi kaastundlikul pilgul üle ta kõhna keha libiseda. „Kuigi te polnud temasse kiindunud, ei muuda see fakti, et olete ikkagi tema seaduslik pärija. Lisaks sularaha varudele on veel…”
„Ei!” Helena segas niivõrd ägedalt vahele, et advokaat vakatas. „Ma ei taha midagi, mis temale kuulus. Mitte ühtegi peotäit mulda üheltki temale kuulunud maavalduselt. Mitte ühtegi penni tema varandusest. Ma elan ennem tänavatel.”
Advokaat naeratas. „Pole vähimatki riski, et te seda tegema peaks. Te peate ka arvestama, et osa teie isa varast sisaldab maad ja kapitali, mis teie ema kaasavaraks oli. Ülejäänud tema varast võite siis ehk maha müüa ja tulud investeerida.”
„Emale kuuluva jätan ma alles,” vastas Helena. „Kuid mitte midagi isa pärandusest. Mitte midagi. Kas saate aru?”
Ehkki ta Helenale esmalt kõhkleva pilgu heitis, noogutas advokaat siiski. „Kuidas soovite. Kuid mis saab Lambarthi lossist? See oli teie ja teie ema kodu. Kui te ei soovi seal elada, kaugel nagu see valdus on, eeldan ma, et on võimalik ostja leida.”
„Ma soovin, et raamatukogust toimetataks raamatud siia. Mis aga lossi endasse puutub,” ütles Helena, pöörates oma tumedasilmse pilgu tungivalt advokaadile, „ soovin ma, et see lammutataks maha, kivi kivi ja tala tala haaval, ning killustik heidetaks merre.”
Advokaat kahvatas ja neelatas raskelt. „Ma… ma mõistan. Ja teenijad?”
„Selleks ajaks, kui isa suri, olid alles jäänud ainult Holmes ja tema naine.” Helena meenutas jälestusega, kuidas need kaks olid naudinguga isa julmusi täide viinud. „ Ma oletan, et ei saa tühistada midagi, mis neile minu isa testamendis ette on nähtud? Sel juhul võivad nad saada, mis isa neile jättis, ja mitte pennigi rohkem. Ma olen nüüd rikas naine, jah?”
„Erakordselt rikas.”
„Ja ma võin seda rikkust kulutada, kuidas ise tahan?”
„Teie ema nimetas mind teie varade haldajaks, et teile nõu anda, kuid muidu võite kulutada enda tahte järgi.”
„Sel juhul ma soovin teha veel ühte asja Lambarthi lossis. Püstitage surnuaeda marmorist hauasammas.”
„Märkimaks teie isa hauda, ma oletan?”
Helena naeris karedalt. „Kindlasti mitte. Temale on varesed teretulnud. Ei, sammas on vanale naisele Sallyle – ma ei tea tema perekonnanime. Ta oli ravitseja ja minu… minu sõber,” lõpetas Helena murduval häälel.
Advokaadi nägu leebus. „Ma tean, et see võis teile kohutavaks šokiks olla, et pidite lahkuma ainsast kohast, mida üldse tundsite, ja rändama nii kaugele ainult selleks, et teada saada, et see, keda otsite, on teie jaoks igaveseks lahkunud. Me oleme rääkinud rahaasjadest, kuid ei midagi konkreetset sellest, mida te täna, homme ja tulevatel nädalatel tegema hakkate. Kas lubate mul teha mõned ettepanekud?”
Korraga hakkas reisi pikkade tundide magamatus ja vähene toit Helenale tunda andma. Nõtkudes asetas ta käe advokaadi lauale, et tasakaalu hoida. „Ma… ma oleksin tänulik,” pomises ta.
Härra Pendenning kallas laual olevast kristallkarahvinist klaasi veini välja. „Näete, rüübake siit sõõmuke. Ma puudutan veel lühidalt seda, mida te minu arvates edasi peaksite tegema ja siis tuleb teil puhata.”
Helena võttis klaasi värisevatesse kätesse. „Aitäh. Ma hea meelega puhkaks pisut.”
„Teie ema jättis üsna konkreetsed juhised, juhul kui kõik isikud, keda ta nimetas, elus ja tema soove valmis täitma on. Nii palju aastaid isa vangistuses olnud, tahtis ta, et teil oleks võimalus reisida. Õppida parimatelt õpetajatelt mis iganes te soovite – muusikat, tantsu, kunsti, kirjandust. Kuid kõige enam soovis ta, et jõuaksite seltskonda armastava perekonna liikmena, millist ta oma lapsepõlvest mäletas.”
Helenale tõusis klomp kurku. „Kui ema oli minuga, olime me armastav perekond.”
Advokaat naeratas. „ Kõigest sellest, mis teie ema mulle kirjutas ja hellast suhtumisest teisse kõigi nende aastate jooksul järeldan ma, et te seda kahtlemata olite. Ta tahtis, et tunneksite taas taolist lähedust. Ja nii ta sooviski, et läheksite elama ema nõo ja lapsepõlvesõbra Lillian Foresteri juurde.”
Helena silmad lõid särama. „Nõbu Lillian! Ema rääkis temast, kui väike tüdruk olin.”
„Ta tundis, et võib oma nõbu usaldada – muuseas, ta on nüüdseks leedi Darnell –, et ta annaks teile nõu sobiva garderoobi soetamisel, leiaks õpetajad mis tahes valdkonnas ja üldse lihtsustaks teie sulandumist seltskonda haritud iseseisva naisena, kelleks ta teadis teid saavat.”
Omada kodu… naise seltsis, kes oli ta emale kallis, oli tundnud teda kogu elu… Helena pilgutas silmi, et äkki silmi valgunud tuliseid pisaraid peatada. See ei täidaks iialgi ema kaotamisest tingitud tühjust, kuid kohutav üksindustunne, mis oli teda laastanud ema surmast saadik, vähenes veidi.
„Ma arvan, et mulle meeldiks see. Aga siiski, kui… kui leedi Darnell ei soovi mind enda juurde võtta või me leiame, et me teineteisega ei sobi?” Ta naeratas advokaadile nõrgalt. „Ma olen nii kaua üksi olnud, et ma ei pruugi olla… mugav külaline. Kas mul sellisel juhul on piisavalt rahalisi vahendeid, et oma majapidamist rajada?”
„Kui peaks nii minema, siis on teil piisavalt raha, et sisse seada majapidamine igas Inglismaa linnas! Kuid ma ei usu, et see vajalikuks osutub. Ma võtsin endale vabaduse teatada leedi Darnellile, et olite teel Londonisse. Kui oleme jutuajamise lõpetanud, saadan ma talle teise kirja, andes teada, et olete kohale jõudnud. Ma eeldan, et ta saadab kohe oma kasupoja lord Darnelli teid perekonna rüppe viima.”
Helena kangestus. „Lord Darnell? Miks nõbu Lillian ise ei tule?”
Advokaat heitis talle ettevaatliku pilgu. „Ma oletan, et peale teie läbielamisi ei pruugi see teile meeldida, aga Inglismaa seadus ja tava näeb ette, et peaaegu kõik vara ja perega seotud asjad on meessoost perekonnapea korraldada jäetud. Leedi Darnelli puhul on selleks lord Darnell, tema kadunud abikaasa vanem poeg. Nad elavad koos.”
Helena roosiline nägemus meelepärasest perekonnast tuhmus. „Sellisel juhul ma sooviks teilt nõu oma majapidamise rajamiseks. Ma ei soovi enam iial kuuluda ühegi mehe majapidamisse.”
Advokaat noogutas kaastundlikult. „Kuigi ma hindan teie ettevaatlikkust, kinnitan teile, et lord Darnell on suurepärane noor mees – kõrgelt hinnatud endine armeeohvitser, kes teenis Hispaania Iseseisvussõjas ja Waterloo all, kus näitas üles suurt vaprust. Te peaksite vähemalt temaga tutvuma, enne kui keeldute võimalusest elada koos oma nõoga. Just seda teie ema tahtis.”
Kui poleks seda asjaolu, oleks Helena ettepanekust ilma pikemalt arutamata keeldunud. Ta istus veidi aega vaikselt, kulm kipras, ja heitles igatseva soovi – saada tagasi midagi oma emast – ja ränga vaevaga teenitud hirmu – olla mingi mehe kontrolli all – vahel.
„Kui ma temaga kohtun, isegi kui nõustun tema katuse all elama ja hiljem meelt muudan, kas mul on siis iga kell vabadus sealt lahkuda?”
„Loomulikult. Nüüd olete te ise oma elu perenaine.”
Hetk hiljem noogutas Helena vastumeelselt. „Ma arvan, et võin temaga vähemalt tutvuda, kuna see ema soov oli.”
„Suurepärane!” härra Pendenning noogutas heakskiitvalt. „Nüüd aga kõige erilisem osa, mille ma olen hoidnud meie jutu lõpetuseks. Kõigi nende