Priidu. Marliese Arold

p>

      Priidu

      Milline imeline päev. Päike paistis ja Priidul oli suurepärane tuju. Ta kõht oli täis vana Martini aiast näpatud värskeid porgandeid. Martin oli reisil Kanaari saartele ega saanud südil jänesel silma peal hoida.

      Priidu astus vaikselt vilistades üle põllu.

      Ta oskas imehästi vilistada. Tegelikult oligi ta kõige paremini vilistav jänes lähedal ja kaugel.

      Priidu vaatas taevas kogunevaid suuri pilvi. „Seal on pehmed ja nunnud kaisujänesed,” mõtles ta. „Või hoopis superkiire õhumusilaev?”

      Korraga hüüdis keegi: „Ettevaatust! Kus su silmad ometi on?”

      See oli siil, kellele Priidu oleks peaaegu peale astunud.

      „Vabandutt,” ütles Priidu.

      Siil hakkas itsitama. „On sul alles tobedad hambad.”

      „Ei ole midagi tobedad,” vastas Priidu. Ta suured varbad hakkasid tõmblema. Need tõmblesid alati, kui ta millegipärast erutus, ja erutus ta alati, kui keegi tema hammaste üle nalja heitis. Ta ei saanud midagi selle vastu, et need asusid üksteisest nii kaugel. Alati, kui ta tahtis öelda „s”, tuli välja hoopis „t”.