ning värskete bestsellerite kaanetekste. Nähtust ajendatult unistasin luksuslikest, kuid kahjuks teostamatutest raamatuhangetest ka meie linnaraamatukogule. Sellal kui me Judithiga olime end kõige ülemise korruse pehmetel tugitoolidel mugavalt sisse seadnud, kutsuti valjuhäälditest külastajaid majast lahkuma. Kindlasti oli see vaid eelhoiatus, mõtlesin mina ja võtsin kella vaatamata kätte järgmise köite. Kuid kümne minuti pärast hüppas Judith ehmunult püsti ja arvas, et peame kiiremas korras minema hakkama, muidu võime veel luku taha jääda. Meie ümber ei olnud näha enam ei personali ega külastajaid, ka kassa oli tühi. Ruttasime klaaslifti juurde, et laskuda väljapääsu juurde, vajutasime nupule 1, hakkasime sõitma ja saime kohutava ehmatuse osalisteks, kui korraga kõikjal valgus kustus. Me jäime kolmanda ja teise korruse vahele seisma.
„Oleksime pidanud eskalaatorit kasutama!” ütlesin kõheda tunde ja süümepiinaga. Lõppude lõpuks olin ikkagi mina see, kes kaupluses kohusetundetu kooliplikana ringi tuhlas. Judith ei teinud piuksugi, ega ka vähimaidki etteheiteid. Järsku käis mingi raksatus ja kabiin langes mõned sentimeetrid allapoole, jäi siis uuesti seisma ega liikunud paigast. Kabiini uks jäi kõvasti suletuks. Õnneks ei olnud kabiinis päris pime, klaasseintest tuli mingi kahvatu valguskuma siiski läbi. Otsisin ja leidsin üles hädakutse nupu ja lootsin, et kojamees on veel kohal ja peagi meid sealt ka vabastab. Judith oli oma mobiiltelefoni autosse jätnud, minul seda tollal veel ei olnudki. Olin ju kusagilt lugenud, kui kiiresti tuletõrje sellistel juhtudel kohale jõuab. Kannatlikult pidasime vastu, kuid aeg möödus ja mitte midagi ei juhtunud.
Meie ühine kong oli vaevalt kahe ruutmeetri suurune. Mõnevõrra murelikult kaalutlesin, kui kauaks võiks meile seal hapnikku jätkuda. Ikka ja jälle vajutasin vähimagi tulemuseta seda neetud avariinuppu. Judith oli juba põrandal kägarasse tõmbunud, ta värises kogu kehast ega lausunud sõnagi.
Minu tollast seisukorda võis kirjeldada difuusse ängistusena, tema seevastu sai hüsteerilise paanikahoo ja hakkas kriiskama nii, et minul kõrvad huugasid. Istusin Judithi kõrvale ja hakkasin temaga rahustavalt rääkima. Õnneks läks tal kusagil kümne minuti järel hääl kähedaks ja ta jäi vaikselt nuuksuma, aga siis hakkas üle kogu keha värisema ja ahmis õhku nagu kala kuival.
„On sul seda ka varem olnud?” küsisin. „Kuidas saaksin sind aidata?”
Ta tõmbles kogu kehast ja hingeldas edasi. „Jutusta mulle mõni lugu,” sai ta lõpuks suust. „Tähelepanu kõrvalejuhtimine aitab. Aga võib-olla suren niikuinii.”
„Jama,” ütlesin seepeale ja hakkasin kohe rääkima – aga ei hakanud Šeherezade moodi üksteise järel muinasjutte jutustama, vaid rääkisin talle omaenda eluloo. Rääkisin talle oma turvalisest lapsepõlvest Badeni mägiteel, lühikese abielu kurvast lõpust, praegusest tagasitõmbunud elust ja igapäevaelu pisikestest rõõmudest. Jah, nii ma siis vahutasin korraga välja kõik, mida senini ei olnud ühelegi hingele usaldanud. Oli peaaegu nii, nagu oleksin lamanud psühhoanalüütiku juures kušetil. Judith igatahes hingas nüüd rahulikumalt, aga niipea kui ma toppama jäin, sosistas ta mulle: „Ja edasi!”
Kusagil kahe tunni järel läks asi tõepoolest paremaks. Takerdudes rääkis ka tema nüüd lapsepõlves saadud traumaatilisest elamusest, kui oli kogemata põhikooli keldrisse tundideks kinni pandud. Siis tunnistas ta, et vajab hädasti tualetti ja me ajasime selle asja ära plastikkoti abil, mis mul õnneks juhtus käekotis olema. Seejärel ta veidi rahunes ja me veetsime ülejäänud aja klatšides ning teisi taga rääkides, tehes põhjaliku analüüsi kõigile meie kolleegidele, peatudes eriti pikalt ka meie tiimi ainsa meessoost liikme Hunter Kempneri juures.
Meil ei tulnudki pääsemist esmaspäeva hommikuni oodata, kokkuvõttes olime seal kinni vaid 5 tundi. Inimestel on tulnud liftides hirmsamatki üle elada, aga loomulikult tundus see võrdlemisi lühike ajavahemik meile lausa igavikuna. Sealt peale olime head sõbrannad. Parim seejuures oli, et Judith oma hoogsa vaimustumisega nakatas ikka ja jälle ka mind ning meie vanusevahel ei olnud seejuures mingit kaalu.
Judith oli sensatsioonihimuline naine, isegi kui ta seda ei tunnistanud. Ta lihtsalt olevat teadmishimuline ja tundvat paljude asjade vastu huvi, nagu ta ise väitis. Ja ma oskasingi oodata, et ta helistab mulle juba mõne tunni jooksul pärast keskpäevaeinet.
„Ja tegi ta siis sulle ka mingi ettepaneku?”
„Oled mul ikka tõeline nuuskur,” vastasin talle, „ja kuna me pole just kõige nooremad, siis toimuvad pulmad juba nelja nädala pärast. Kahjuks ei ole sina see, kes pruudikimbu kinni püüab, sest me lendame Las Vegasesse ja laseme endid Graceland Wedding Chapel’is1 paari panna!”
„Lollitada oskan ma ennast ka ise,” arvas seepeale Judith, „mida too tüüp sinust ikkagi tahtis?”
„Ma räägin sellest sulle vaid siis, kui sa suudad oma suumulgu kinni hoida. Kolleegidele mitte ainsamatki sõna!”
Muidugi olevat see täielik auasi, kinnitas ta. Aga kuna ma niigi poleks suutnud kõike vaid endale hoida, siis kirjeldasin talle detailselt meie déjeuner à deux’d2 koos kõige sellega, mis oli söögiks lauale pandud. Rääkida oma diilist haige võõrustajaga ma siiski veel ei söandanud. Judith küll ohkas: „Yummy!”, kui kuulis keedumunast klaasis, aga ei lasknud end põrmugi põhiküsimusest kõrvale juhtida. Ega ma kaua suutnudki teda pinevas ootuses hoida ja nii ma siis rääkisin ka meie tähelepanuväärivast lepingust.
„On see siis ka noobel kinnisvara?” päris Judith. „Kukub sellest midagi ka sulle eluaegse hauaplatsi hooldamise eest?”
„Midagi peaks see ikkagi väärt olema. Maja on Biberstraßel, üsna põhikooli lähedal, täitsa imposantne hoone 19. sajandi lõpu kiire majandusbuumi aastatest. Algselt mõeldud küll kahele või isegi kolmele leibkonnale, aga nüüd elab Hunter selles ihuüksi. Mina nägin küll vaid esikut ja elutuba, üsna sünged ja sisustus lausa õudne, kuid ikkagi iga vaba lapike raamatutega kinni müüritud.”
„Selline vana maja on ju lausa unelm! Sa olid erutusest lihtsalt pooleldi pime. Tead mis, ma tulen kohe ja võtan su peale ja me sõidame märkamatult sinu villast mööda!”
„Pea nüüd hoogu! Kas sul midagi paremat polegi teha? Esiteks ei kuulu see maja mulle ja teiseks on maja ees palju puid. Ja seal ringi hiilida ei taha ma mingil juhul, kujuta vaid, kui Hunter peaks järsku aknal seisma! Midagi piinlikumat ei saa üldse ollagi! Niisiis jää sinna, kus sa oled ja ära paigast liigu!”
Aga Judith oli parandamatult isepäine ja juba veerand tunni pärast oli ta mu ukse taga. Taevas olevat pilve tõmmanud – kui me nüüd lahtiste vihmavarjude all Hunteri maja ees ringi longime, ei tunne ta meid küll ära. Muidugi lasin ennast ära rääkida, kuid nõudsin tungivalt, et ta auto kaugemale pargiks. Juba poole tunni pärast jalutasime mööda Biberstraßet. Kuna oli puhkepäev, siis liiklust seal peaaegu polnudki, silma ei hakanud koolilapsi ega ka muid jalakäijaid.
„Ma väga loodan, et sa võtsid fotoaparaadi kaasa,” ütles Judith. Kuid mul ei olnud seda olemaski.
„Maja number on 19,” sosistasin kuuldavalt. Tema uurimisõhin oli nakatanud ka mind. Läbi metsistunud kuuserägastiku ja okaspuuheki eesaias piilusime märkamatult Hunteri maja, määrdunudkollast klinkertellistest kitsaste ja kõrgete, väikeste aknaruutudega, halli kiltkivikatusega ehitist, vintskapid katusekorrusel. Peaaegu pimedad aknaavad olid raamitud punaka liivakiviga. Fassaadilt lugesime süvistatud ehitusaasta ja see oli 1897. Sissepääsu kohal seisis SALVE.3 Madalal alusmüüril paiknev puittara oli täiesti luuderohu varju jäänud.
„Kurvas seisus aare!” arvas Judith. „Puud tuleks ära koristada ja siis tuleks see sara põhjalikult ära puhastada. Alumisele korrusele arstipraksis, üles suurepärane elukorrus, mansardkorrusele šikk stuudio. Mida sina sellest arvad?”
„Või siis kolm suurepärast korterit,” pakkusin. „Kindlasti tuleb sellele hulga raha alla panna. Siin ei ole ju aastakümneid mingit remonti tehtud. Pole aimugi, kas ehk selline hoone pole isegi ehitusmälestis. Aga mul on ka ükstapuha, mis sellest saada võib – mind huvitaks vaid sellise müügihind.