Rosa. Knut Hamsun

määral temaga nõustuda, lisab ta: „Aga ma võin vabalt öelda, et Bergenis on umbkaudu mitu tuhat meest nagu mina.”

      „Mis te nüüd,” väidab rannakülamees talle vastu ega näe Hartvigseni naljatlustel lõppu tulevatki.

      Rosa seisab toas. Lähen tema juurde ja pööran ta tähelepanu tema punaveini pokaalile, mille ta on enda käest lauale pannud. Tuba on väga avar, tagumises otsas seisab see pokaal üksi, see on nii tumepunane ja mahajäetud, see on nii hõõguv.

      „Jah,” vastab Rosa mulle ainult ja on oma mõtetes kusagil mujal. Küllap on armukade parunessi, oma sõbranna peale ja mõtleb tõsiselt Hartvigseni majapidamist juhtima asuda. Ta tiirutas verandal kohvilaua ümber ja eemaldus jälle, leidmata kusagilt rahu.

      Hartvigsen ütles talle omase heatahtlikkusega:

      „Istuge ometi, Rosa, palun. Me võime ju seni veiniklaasi taga aega veeta.”

      Rosa naeratas ja see andis märku, et temaga on ime juhtunud, et ta on Hartvigsenisse armunud. Ta võttis istet.

      Ja mina läksin välja verandale, verandalt õue. Ka õues oli palju vaatamist. Mõne aja pärast läksin tuppa tagasi; lauale oli ilmunud todi. Mack ei joonud peaaegu midagi, ka Hartvigsen vaevu mekkis, aga mõlemad lõid külalistega hoolega klaase kokku. Meeleolu oli teine. Üks rannakülamees küsis teiselt, mis ta kell näitab; kui küsitu ei pannud seda keset lobisemist tähele, ütles Mack taktitundeliselt: „Kell on alles kolm päeval!” Natukese aja pärast küsis rannakülamees jälle oma kolleegilt: „Kui palju sinu kell näitab?” Küsitu istus nagu nõeltel, ta oli ju vanem mees, aga läks näost piinlikult punaseks. Missugused lapsed on inimesed siin põhjas! See rannaküla kaupmees käis uhkeldades ringi oma toretseva juusketiga, mille küljes oli kullast lukk, aga uuri tal taskus ei olnud. Ja tema kolleeg tahtis teda selle eest häbistada.