section>
Minu vanematele
Kannatlikkusega ühendatud heatahtlikkuse eest, mis andis tunnistust nende hoolivusest.
Mõned ei lähe kunagi hulluks…
Nende elu peab küll hirmus igav olema.
See on minu tõeline lugu,
kohatiste valede ja liialdustega,
sest elu ongi tihtipeale niisugune.
1
Isa ütles mulle, et enne minu sündimist oli tema amet harpuuniga kärbeste jahtimine. Ta näitas mulle harpuuni ja lömastatud kärbest.
„Ma lõpetasin ära, kuna see oli väga raske ja väga viletsalt tasustatud,” ütles ta oma kunagist töövahendit lakitud kirstu pannes. „Nüüd asutan ma autotöökodasid, tuleb palju tööd teha, aga teenistus on väga hea.”
Kooliaasta alguses, kui esimestes tundides üksteisega tutvuti, rääkisin ma uhkusega oma isa ametitest, kuid mulle langes osaks leebeid noomitusi ja ohtralt pilkeid.
„Tõe eest tasutakse halvasti, eriti kui see tõde veidral kombel valega sarnaneb,” tõdesin ma kurvalt.
Tegelikult oli mu isa seadusemees.
„Seaduste tundmine toob toidu lauale!” pugistas ta piipu toppides naerda.
Ta polnud ei kohtunik, saadik, notar ega ka advokaat, ei midagi niisugust. Oma tegevust sai ta arendada tänu oma senaatorist sõbrale. Olles otseallika kaudu seadusandlike suundumustega kursis, sukeldus ta senaatori poolt inspireeritud uude ametisse. Uued normid, uus amet. Nii sai temast autotöökodade asutaja. Kindlustamaks, et autopark oleks turvaline ja töökorras, oli senaator otsustanud kõigile sisse seada kohustusliku tehnilise kontrolli. Nii pidid päevinäinud autode, limusiinide, eriotstarbeliste masinate ja igat sorti käulade omanikud õnnetuste vältimiseks oma sõidukiga meditsiinilise kontrolli läbima. Rikas või vaene, kõigil tuli sellele alluda. Ja kuna see oli kohustuslik, kirjutas mu isa loomulikult kopsakaid, väga kopsakaid arveid. Maksta tuli talle nii kohalemineku kui ka tagasituleku, ülevaatuse kui ka kordusülevaatuse eest, ning tema naerupahvakute järgi otsustades oli see väga hea.
„Ma säästan elusid, ma säästan elusid!” naeris ta, ise ninapidi pangaväljavõtetes.
Tollal tõi elude säästmine sisse palju raha. Pärast seda, kui ta oli avanud tohutu hulga töökodasid, müüs ta need konkurendile, ja see oli kergendus emale, kellele ei meeldinud eriti, et isa elusid säästab, kuna selle tõttu töötas ta palju ja me ei näinud teda peaaegu üldse.
„Ma töötan hiljani, selleks et võiksin varakult lõpetada,” vastas ta emale, ja mul oli raske sellest aru saada.
Tihtipeale ei mõistnud ma isa. Aastate jooksul hakkasin ma temast natuke paremini aru saama, ent mitte täiesti. Ja nii oligi hea.
Ta ütles mulle, et see on tal sünnist peale, kuid ma taipasin väga varakult, et kergelt punsunud tuhakarva täke tema paremal ülahuulel, mis muutis tema ilusa naeratuse pisut kõveraks, oli tingitud usinast piibupruukimisest. Tema soeng lahuga keskel ja lainekestega kahel pool seda viis mu mõtted Preisi rüütlile eeskoja maalil. Peale preislase ja tema polnud ma kunagi kellelgi säärast soengut näinud. Natuke lohkus silmakoopad ning veidi pungitavad sinised silmad andsid isale uudishimuliku ilme. Sügava ja elava. Tollal nägin teda alati õnnelikuna, pealegi korrutas ta sageli:
„Ma olen üks õnnelik tohman!”
Mille peale ema vastas:
„Me usume iga su sõna, Georges, me usume iga su sõna!”
Ta ümises kogu aeg, ja valesti. Vahel vilistas, samuti valesti, kuid nagu kõik, mis tuleb südamest, oli seegi talutav. Ta jutustas ilusaid lugusid ning neil harvadel kordadel, kui meil polnud külalisi, kummardus ta oma pika kuivetu kehaga minu voodi kohale, et mind magama uinutada. Ainsa silmapilguga ajas ta metsa, kitse, kodukäija või kirstuga mul une täiesti silmist. Enamasti lõpetasin ma lõbusana voodil hüpeldes või kivistununa kardinate taga peidus.
„Need on niisama lobajutud,” lausus isa enne mu toast lahkumist.
Ja selleski võis tema sõnu uskuda. Et peletada eemale kõik nädala mured, tegi ta pühapäeva õhtupoolikul jõuharjutusi. Seistes kullatud kaunistustega raamitud, ülal majesteetliku põiminguga suure peegli ees, ülakeha paljas ja piip suus, tõstis ta džässi kuulates tibatillukesi hantleid. Ta nimetas seda toniseerivaks võimlemiseks, aeg-ajalt tegi ta pausi, et juua suurte sõõmudega džinni toonikuga, ning teatas emale:
„Marguerite, te peaksite ka sporti proovima, uskuge, see on tore, ja pärast on palju parem enesetunne!”
Mille peale vastas ema, kes, keeleots hammaste vahel ja üks silm kinni, püüdis martiinist pisikese päevavarju abil oliivi kätte saada:
„Georges, te peaksite proovima apelsinimahla, ja uskuge mind, pärast seda ei tundu sport teile üldse nii lõbus! Ja olge nii kena, ärge kutsuge mind Marguerite’iks, valige mingi uus nimi, muidu hakkan möögima nagu mullikas!”
Ma ei saanud kunagi aru, mispärast, kuid mu isa ei kutsunud ema kunagi kaks päeva järjest ühe ja sama eesnimega. Kuigi mõnest nimest tüdis ema rutem kui teisest, meeldis see komme talle väga ning igal hommikul nägin teda köögis, ninapidi kausis või lõug kätele toetatud, naerusel pilgul isa piieldes otsust ootamas.
„Oi ei, te ei või minuga nii teha! Mitte Renée, mitte täna! Täna tulevad meile õhtusöögiks külalised!” hüüatas ema, pööras siis pilgu peeglisse ning tervitas grimassitades vastset Renéed või vastset Joséphine’i, manades näole väärika ilme, või põski punni ajades vastset Maryloud.
„Pealegi ei leidu mu garderoobis midagi Renée jaoks sobivat!”
Ainult ühel päeval aastas oli mu emal kindel eesnimi. 15. veebruaril kutsuti teda Georgette’iks. See ei olnud tema tõeline nimi, kuid püha Georgette’i päev oli kohe Valentini päeva järel. Mu vanemate arvates oli äärmiselt ebaromantiline istuda ettetellitud lauas teeseldud armastusest õhkuvas restoranis. Nii tähistasid nad igal aastal püha Georgette’i päeva, kasutades ära tühja restorani ning ainult nende päralt teenindust. Pealegi arvas isa, et romantiline pidupäev saab kanda üksnes naisenime.
„Palun reserveerige meile parim laud Georgette’i ja Georges’i nimele. Rahustage mind, ega teil pole enam neid kohutavaid südamekujulisi kooke? Ei? Jumal tänatud!” ütles ta, tellides laua mõnes heas restoranis.
Nende jaoks ei olnud püha Georgette’i päeval armunutega mingit seost.
Pärast autotöökodade lugu polnud isal enam tarvidust meile toidupoolise teenimiseks voodist tõusta, nii hakkas ta raamatuid kirjutama. Kogu aeg, ja palju. Ta istus suure kirjutuslaua taga, paber ees, ta kirjutas, naeris, kirjutas seda, mis teda naerma ajas, täitis piipu, tuhatoosi, tuba suitsuga ning paberit tindiga. Ainukesed asjad, mis tühjenesid, olid kohvitassid ja mitmesuguste jookide pudelid. Ent kirjastajate vastus oli ikka üks ja sama: „Hästi kirjutatud, naljakas, aga sel pole saba ega sarvi.” Et teda äraütlemiste pärast lohutada, lausus ema:
„Tahaks teada, kas keegi on näinud saba ja sarvedega raamatut!”
See tegi meile palju nalja.
Isa ütles ema kohta, et ta on tähtedega sina peal, mulle tundus see veider, sest ema teietas kõiki, isegi mind. Ema teietas isegi Numiidia preilit, peent ja imepärast lindu, kes elas meie korteris ning jalutas oma pikka musta kaela, valgeid suletutte ja erkpunaseid silmi pööritades sellest saati ringi, kui vanemad olid ta varasemas elus mingilt reisilt kaasa toonud. Me kutsusime teda Preili Superkasutuks, kuna temast polnud mingit tulu peale selle, et ta ilma põhjuseta valjult kisendas, parketil ringi tiirutas ja käis keset ööd oma oranži- ja oliivirohelisekirju nokaga uksele kopsides mind üles äratamas. Preili oli nagu mu isa jutud, ta nägi ilmsi und, pea tiiva all peidus. Lapsena proovisin tihti teda matkida, aga see oli kohutavalt raske. Preili jumaldas, kui ema sohval pikutades luges ning tundide viisi tema pead silitas. Preilile, nagu kõigile tarkadele lindudele, meeldis lugemine. Ühel päeval tahtis ema Preili Superkasutu linna osturetkele kaasa võtta; selleks oli ta talle meisterdanud ilusa pärlitest rihma, kuid Preili tundis inimeste ees hirmu ja inimesed kartsid Preilit, kes ennekuulmatult kisendas.