inimesed on ikka täiesti labased ja jämedad!”
Ema naasis korterisse ülimalt ärritatuna ja kui ta säärases seisundis oli, läks ta isa juurde, et kõik üksikasjalikult ära rääkida. Ja nii nagu iga kord, muutus ta pärast jutu lõpetamist jälle vallatuks. Ta läks tihti närvi, aga mitte kunagi kauaks, isa hääl oli tema jaoks hea rahustaja. Ülejäänud aja vaimustus ta igast asjast, leides maailma elu kohutavalt lõbusa olevat, ning tervitas seda rõõmsalt kepsutades. Ta ei kohelnud mind ei täiskasvanu ega lapsena, pigem nagu romaani tegelasena. Romaanist, mida ta väga õrnalt armastas ning millesse ta iga hetk sukeldus. Ta ei tahtnud kuulda muredest ja kurbusest.
„Kui tegelikkus on labane ja kurb, siis mõelge mulle välja üks ilus lugu, te luiskate nii hästi, kahju oleks sellest ilma jääda.”
Nii jutustasin ma talle oma kujuteldavast päevast ning tema lõi vaimustatult käsi kokku, kõkutades:
„Milline päev, mu jumaldatud laps, milline päev, ma olen teie pärast nii rõõmus, teil pidi küll väga lõbus olema!”
Seejärel kattis ta mind musidega. Ise ütles ta, et toksab mind, ja mulle meeldis, kui ta mind toksas. Iga päev pärast seda, kui ta oli oma selle päeva eesnime kätte saanud, andis ta mulle ühe oma värskelt lõhnastatud sametkinda, et ta käsi võiks mulle terve päeva teejuhiks olla.
Mõnes tema näojoones peitus lapseliku käitumise varjundeid, tal olid ilusad prullakad põsed ja kergemeelsusesädemeid pilduvad kaunid rohelised silmad. Pärlmutrised ja kirevad juukseklambrid, mida ta ilma erilise kokkusobitamiseta oma lõvilakasarnasesse juuksepahmakasse torkas, andsid talle ülekasvanud tudengineiu ülbe tõrksuse. Kuid peenikesi valgeid sigarette imetabaselt hoidvad karmiinpunased pruntis huuled ja tema pikad elu uurivad ripsmed andsid jälgijale tunnistust, et ta oli suureks kasvanud. Tema natuke ekstravagantsed ja ülielegantsed rõivad, miski nende kokkusobitamises, tõestasid piidlevatele pilkudele, et ta oli elanud, et ta oli teatud ikka jõudnud.
Nii seisis kirjas isa salamärkmikus, mida ma lugesin hulk aega hiljem. Kui sellel polnud saba ega sarvi, oli selles siiski mõte, ja veel missugune.
Mu vanemad tantsisid kogu aeg, igal pool. Õhtuti koos sõpradega, hommikuti ja õhtupoolikuti kahekesi. Mõnikord tantsisin koos nendega. Nad tantsisid täitsa uskumatul viisil, tõukasid kõik oma teelt eest, isa viskas ema õhku ja püüdis ta pirueti, vahel kahe või koguni kolme järel kinni. Ta kiigutas teda oma jalgade vahelt läbi, pani ta tuulelipuna enda ümber keerlema, ja kui ta emast kogemata lahti laskis, oli see istuli maas, kleit ümberringi laiali, just nagu tass alustaldrikul. Kui nad tantsisid, valmistasid nad endale alati hullumeelseid kokteile päevavarjude, oliivide ja lusikatega, abiks terve kollektsioon pudeleid. Elutoa puhvetkapil tohutu suure mustvalge foto ees õhtukleidis basseini hüppavast emast seisis ilus vana grammofon, millel pöörles alati üks ja sama Nina Simone’i vinüülplaat ja ikka üks ja sama laul: „Härra Bojangles”. See oli ainuke plaat, millel oli õigus aparaadil pöörelda, muu muusika pidi otsima pelgupaika moodsamast ja pisut tuhmimast hi-fi seadeldisest. See muusika oli tõesti meeletu, samal ajal nii kurb kui ka rõõmus ning see viis mu ema samasugusesse seisundisse. Laul kestis kaua, kuid lõppes alati liiga ruttu ning mu ema hüüatas elavalt käsi kokku lüües: „Paneme uuesti Bojangles’i!”
Siis tuli käsi appi võtta, et teemantnõel äärele seada. Üksnes teemant võis niisugust muusikat tekitada.
Selleks et võimalikult rohkem inimesi vastu võtta, oli meie korter väga suur. Alumise korruse fuajees moodustasid mustad ja valged kiviplaadid hiiglasliku kabemängulaua. Isa oli ostnud nelikümmend musta ja valget patja ning kolmapäeva õhtupoolikuti mängisime me suuri partiisid kohtuniku rollis Preisi rüütli pilgu all, kes aga kunagi midagi ei öelnud. Vahel tuli Preili Superkasutu meie mängu segama, tõugates peaga valgeid patju või neid nokaga torkides, ja alati valgeid, need kas ei meeldinud talle või just meeldisid eriti, ei tea, see jäigi meile mõistatuseks, Preilil olid oma saladused nagu kõigil teistelgi. Ühes fuajee nurgas oli terve mägi kirjadest, mille vanemad olid tekitanud, visates sinna avamata kogu posti, mis neile tuli. Mägi oli niivõrd muljetavaldav, et ma võisin endale viga tegemata selle peale hüpata, see oli lõbustav ja pehme mägi, mis kuulus sisustuse hulka. Mõnikord ütles isa:
„Kui sa mõistlik ei ole, siis käsin sul kirjad avada ja need ära sorteerida!”
Kuid ta ei teinud seda kunagi, ta polnud kuri.
Elutuba oli päris pöörane. Seal oli kaks veripunast kärnkonnasarnast tugitooli, et mu vanemad saaksid neis mugavalt juua, klaasist laud mitmesugust värvi liivaga selle sisemuses, tohutu suur sinine polsterdatud sohva, mille peal sai hüpelda, seda oli ema mulle soovitanud. Tihtipeale hüples ta koos minuga, ta hüppas nii kõrgele, et puudutas tuhande tulukesega kristall-lühtri kuuli. Isal oli õigus: kui ema tahtis, võis ta tõepoolest tähti sinatada. Sohva vastas, pealinnade kleepsudega kaetud vanal reisikohvril seisis väike hallitanud teler, mis ei töötanud enam kuigi hästi. Kõigilt kanalitel tuli pilt sipelgapesadest halli, musta ja valgena. Karistuseks kehva programmi eest oli isa aparaadile eeslimütsi pähe tõmmanud. Vahel ütles ta mulle:
„Kui sa mõistlik ei ole, siis panen teleri käima!”
Tundide viisi telerit vahtida oli kohutav. Aga seda tegi isa harva, ta polnud üldse kuri. Puhvetkapi ümber, mida ema inetuks pidas, oli ta lasknud kasvada luuderohul, mis tema arvates oli ilus. Nii oli mööblitükist saanud hiiglaslik taim, mis langetas lehti ning teda tuli kasta. See oli veider mööbliese, veider taim. Söögitoas oli kõik söömiseks tarvilik, suur laud ja hulk toole külaliste jaoks, loomulikult ka meie jaoks, iseenesest mõista. Tubadesse pääses pikast koridorist, kus püstitati jooksurekordeid, aega mõõtis kronomeeter. Isa võitis alati ja Preili Superkasutu jäi alati kaotajaks; võistlemine ei olnud tema ala, pealegi kartis ta aplausi. Minu toas oli kolm voodit: väike, keskmine ja suur, ma olin otsustanud alles hoida eelmised voodid, milles olin ilusaid hetki veetnud, nii olin ma alati valiku tegemisega kimpus, isa aga ütles, et mu valikust on saanud kolikamber. Seinal seisis maitselagedas kostüümis Claude François’ poster, millest isa oli teinud sirkli abil noolemängualuse, kuna tema arvates kõlas mees nagu vana kastrul, kuid tänu jumalale olevat EDF1 sellele lõpu teinud, ma ei saanudki aru, kuidasmoodi ja mispärast. Ütlematagi selge, et vahel oli temast raske aru saada. Köögi põrand oli täis igasuguseid toidu valmistamiseks kasutatavate taimede potte, ent enamasti unustas ema neid kasta ning siis olid kõik kohad heinatuuste täis. Aga kui ta juhtuski neid kastma, siis läks ta alati veega liiale. Pottidest said sõelad ning köök oli tundide viisi liuväli. Igavene segadus, mis kestis, kuni üleliigne vesi maasse imbus. Preili Superkasutule meeldis väga, kui köök oli üle ujutatud, ema ütles, et see meenutab talle tema endist elu, ja nii saputas lind tiibu ning ajas kaela rahulolevalt õieli. Keset panne ja potte rippus laest alla kuivatatud seakints, mida oli vastik vaadata, kuid meeldiv süüa. Kui ma koolis olin, valmistas ema palju head söögipoolist, teda varustas restoranipidaja, kes vajaduse korral kauba kohale tõi, ja ta hämmastas külalisi. Külmik oli kõige jaoks liiga väike ja nii oli see alati tühi. Ema kutsus meile sööma suure hulga inimesi, ükskõik millisel kellaajal: sõpru, mõningaid naabreid (neid, kes ei peljanud kära), isa kunagisi töökaaslasi, majahoidja ja tema abikaasa, kirjakandja (kui see juhtus õigel ajal läbi astuma), kauge Magribi vürtspoodniku, kes istus all oma poekeses, ning ükskord koguni ühe räbaldunud riides vanamehe, kes lehkas väga halvasti, ent näis äärmiselt rahul olevat. Ema oli kelladega pahuksis, nii naasin ma vahel koolist kergele einele, kuid mind ootas ees lambakints, mõnikord aga tuli lõunasööki poole ööni oodata. Siis varusime me kannatust tantsides ja oliive süües. Tuli ette, et me jäime liiga pikalt tantsima, et veel süüa, siis hakkas ema hilja öösel nutma, et näidata, kui kurb ta on, ta „toksas” mind, surudes mu kõvasti oma embusesse, endal nägu märg ja kokteili järele lõhnates. Selline mu ema oli, ja nii oligi hea. Külalised naersid palju ja valjusti ning vahetevahel väsisid nad naermisest nii ära, et veetsid öö ühes mu vabas voodis. Hommikul äratas neid Preili Superkasutu kisa, kellele kaua magamine ei olnud meele järele. Kui meil oli külalisi, magasin ma alati suures voodis ja nii nägin ma neid lõõtsana kokku voldituna oma titavoodis ning see tegi mulle alati kohutavalt nalja.
Kolmel õhtul nädalas käis