Külgetõmme. Francine Dickson

Sind on elusalt maetud, Linda, ütles ta endale, istudes oma lahtise punase Audi rooli taha. Ja ainult sinust endast sõltub, kas tõused pinnale või vajud unustuse hõlma.

      Olgu, ta veel näitab neile kõigile!

      2. peatükk

      Kohtumiseni oli jäänud veel pool tundi ja Linda ei saanud loobuda naudingust jalutada mööda Hollywoodi alleed. Seda kolmekümnendatel aastatel ehitatud luksusvillade, kallite kaupluste, moodsate ateljeede ja luksushotellidega täis pikitud alleed peeti selle maailmakuulsa paiga peatänavaks, ehkki see oli ammu kaotanud oma endise sära ja kantud potentsiaalselt ohtlike piirkondade nimekirja. Sellegipoolest meelitas Tähtede allee siia endiselt tuhandeid turiste, kellest paljud lootsid tõemeeli kohata mõnd oma iidolitest.

      Kunagi oli ka Linda lootnud saada endale isikliku tähe, aga need ajad olid ammu unustuse hõlma vajunud.

      Kuid ta lohutas end sellega, et ka Frank Sinatral polnud eriti vedanud. Aastakümneid tagasi, kui Hollywoodi Kaubanduspalat võttis nõuks trükkida trotuaarile tähe tema nimega, valisid mingid tarkpead selleks paigaks mitte Hollywoodi allee, vaid Vine Streeti. Võib-olla mõtlesid nad, et inimesed tulevad alleelt siia pildistama. Kuid plaan, kui see selles seisnes, ebaõnnestus. Frank jäi sinna üksindusse, kusjuures veel sellisesse kohta, kus turistid peaaegu kunagi ei käinud. Täht sattus kahe autoparkla vahelisele ülekäigurajale administratiivhoone naabruses, kuhu võis siseneda vaid juhul, kui suudeti veenda turvameest ust avama.

      Harry juba ootas teda baaris Makedoonia. Kõrgel baaripukil istudes arendas ta parajasti elavat vestlust mingi ruudulises tviidpintsakus prillidega intellektuaaliga. Tema liigutuste ekspressiivsuse ja valju hääletooni järgi otsustades oli ta eksmees jõudnud kõrist alla lasta rohkem kui ühe martiini viinaga.