Põgenemine I osa. Alex Lepajõe

oli ainult ilmakaar, kust hakkas valgeks minema. Ja valgeks ei hakanud minema mitte paremalt poolt, vaid paadi nina poolt… Seega – kui päike tõuseb idast, siis pidanuks ta tõusma paremalt, mitte eest? Viskasin kompassi vett täis paadipõrandale ja võtsin Raivol varrukast sellise hooga, et paat kaldus järsult paremale. Tal oli tegemist, et jalgadele püsima jääda.

      “Keera vasakule, vasakule, valesti läheme, keera vasakule!”

      Raivo vaatas pigem etteheitvalt kui üllatunult, ega lasknud seda endale teist korda öelda, ilmselt oli ka temale juba mõnda aega tundunud, et midagi on valesti. Teised kaks vaatasid juhmide nägudega toimuvat. Raivo keeras rooli järsult vasakule, nii et Harry oli hetk hiljem oma märja vatijopega mul otsas ja nüüd olime mõlemad poole kehaga kummipaadi veega kaetud põrandal. Üks jope oli lennanud üle parda. Vaatasime mõlemad, kuidas vatijope hetke vee peal hulpis, seejärel uttu ja lainetesse kadus. Kurat, see tähendab, me polnud rannikust vist väga kaugele jõudnudki. Kus me siis olime? Polnud aimugi. Olime raisanud vähemalt pool tundi kallist aega, et sõita piki mereranda, nii või? Hõikasin Raitsile, et ta hoiaks paati selliselt, et valgus jääks paremale. Edaspidi järgis ta seda nagu kord ja kohus ning sellest hetkest kihutasime otsejoones põhja poole.

      Keha peal ei olnud juba tükk aega ühtegi kuiva ega sooja kohta, aga ma ei tundnud seda. Jõuaks vaid võimalikult kaugele avamerele. Õnnestuks vähemalt vahevetesse jõuda. Kui sealt üles korjatakse, siis on võimalus, et üles korjavad mõne teise riigi alused. Siis oleksime vähemalt kuhugi jõudnud. Oleks vähemalt midagi ette näidata. Ei läheks päris ilma asjata vangi. Midagi seesugust me sel hetkel ei mõelnud. Nendel hetkedel ei mõtle inimene sellele, mis juhtuda võib. Ta ei mõtle millelegi. Elab hetkes, mis teda kannab, ja on tänulik selle hetke eest, kus viibib.

      Helikopter tiirutas antud koordinaadi kohal, aga tiheda udu tõttu polnud võimalik mere peale näha. Kümmekonna minuti pärast hakkas raadiosaatja, mille poole piloot aeg-ajalt pilgu viskas, sahisema, ja ta haaras selle vilunud liigutusega konksu otsast.

      “Siin 33, kuidas mind kuuled, 77, vastuvõtt.”

      “Siin 77, sind kuulen hästi, 33, vastuvõtt.”

      “Objekt liigub kiiresti põhja suunas. Annan uued koordinaadid 55/2/13, kuidas kuuled, vastuvõtt.”

      Vitišuk kordas vuristades kõik koordinaadid ilma ühegi veata, sest seda kordamist oli ta kahe aasta jooksul piisavalt harjutanud, ja selleks hetkeks, kui side lõppes, oli meeskonnale elu jälle sisse tulnud. Nüüd oli asi teine! Kui objekt liigub kiiresti põhja suunas, siis on hoopis teine tera.

      “Nüüd läheb tööks,” karjus ta üle mootorimüra ülejäänud kahe poole. Seersant hüüdis talle vastu:

      “Just nii, seltsimees kapten!” Ja lisas seejärel kohe: “Aga udu on tihe, seltsimees kapten.”

      “Näen, seersant. Objekt mõne miili kaugusel vahevetest.” Lõpetanud lause, lasi kopter nina alla ja liikus täiskiirusel etteantud koordinaadi suunas.

      Kümmekond minutit hiljem muutis paadi mootor ühtäkki häält. Jäi nõrgemaks, seejärel jättis mõned taktid vahele ja lõpuks suri välja. Kütus oli otsas. Vaatasin kella, natuke neli läbi. Olime teel olnud oma poolteist tundi ja merel ehk tunni. Võib-olla olime jõudnud paari-kolmekümne kilomeetri kaugusele rannikust, aga võib-olla ka mitte. Udu, mis oli meid oma embuses viimased tunnid hoidnud, oli vee peale laskumas ja hakkas tasapisi haihtuma. Nähtavus võis olla juba paarsada meetrit. Meri oli endiselt rahu ise. Hilda koukis istme alt varukanistri ja hakkas seda lahti tegema, kui kuulsime eemalt mingit häält. See ei olnud küll veel väga lähedal, kuid oli selge, et tegemist polnud meie paadi mootori kajaga kõrvades, nagu esimese hooga arvasin, sest olin viimase tunni mootori peal lamanud. Andsin Hilda suunas märku, et ta ei kolistaks oma kanistriga. Raits noogutas vaevumärgatavalt, andes mõista, et ka tema kuulis midagi. See ei olnud kaater. Hääl ei tulnud merepinnalt. Iga hetkega valjemaks muutuv ühtlane müra tuli kõrgemalt ja sai olla vaid helikopter. Kui kaugel see oli, seda oli võimatu öelda. Haudvaikses tüünes meres oli võimatu aru saada, kui kaugel üks või teine asi on, aga tundus, et iga hetkega tuli see lähemale ja muutus valjemaks. Kuulsime nüüd kõik ähvardavalt urisevat häält, aga olime endiselt adrenaliini nii täis pumbatud, et kellelgi ei tulnud pähe end seal avamerel saatuse rüppe heita, midagi ootama või vaatama jääda. Me olime valiku teinud ja jäime sellele truuks. Hilda valas kütuse kiirustades paaki, valades osa sellest mulle saabastele, ning kui ta oli lõpetanud, nägime, et seni rahulik veepind võttis sisse õrna värina. Me ei näinud ikka veel midagi, kuid helikopteri müra oli jõudnud nii lähedale, et võis öelda – see ripub meie peade kohal paarsada meetrit meist vasakul. Ainult udu segas meil teda ja temal meid nägemast.

      Oodata polnud midagi, minuti pärast istub kopter meile pähe ja me kõik oleme hülgehalli vee sügavustes veel enne, kui lapsepõlv jõuab silme eest läbi käia. Raits tõmbas trossist, sissetöötanud mootor võttis pöörded kiiresti üles, hüppasime Harryga taas mootori peale ja Raits vajutas gaasi põhja. Klammerdusin tundetuks muutunud sõrmedega paadi tagumise otsa külge, surusin ahtrit allapoole ja vaatasin tühja pilguga enda ette kaugusesse. Jõuaks nüüd enne, kui udu on hajunud ja kõik nagu peo peal, sellest neetud häälest kaugemale. Saaks veel viis, kümme kilomeetrit edasi mööda seda vaenulikku vett. Tunni aja pärast on juba valge, udu hajunud, siis pole enam kuhugi peitu pugeda. Kihutasime edasi nagu haavatud metsloomad, kelle jäljed on koerte poolt juba üles võetud. Enesekindlus oli asendumas meeleheitega. Tundsin, et arvatavasti pääsu ei ole, aga seni, kuni paat liigub ja hing on sees, me alla ei anna. Kihutasime uljalt oma saatusele vastu, teades, et kui saatus osutubki seekord meist tugevamaks, siis oleme vähemalt andnud kõik, pole käega löönud, selga pööranud ega alla andnud.

      Poole kuue paiku oli paadist paremal pool juba niipalju valgemaks läinud, et läbi uduvine võis näha päikest tõusmas. See oli ehk meie jaoks tõusnud liiga vara, kuid teha polnud midagi. Oleksime pidanud juba olema Soome vetes. Kas olime? Kurat seda teab, kus me olime, võib-olla olime ikka veel Vene vetes, võib-olla neutraal-vetes, aga võib-olla olimegi Soomes? Päike tõusis iga minutiga veepiirilt kõrgemale, kuid ei soojendanud veel. Kinnitas vaid, et olime lõpuks õiges suunas teel. Raits võttis mootorist välja kõik, mis võtta andis, ning imestasin, kuidas mootor sellele vastu pidas. Vene paadimootor, millega meil kalurid mööda kaldaäärt ringi ukerdasid, oleks ammu otsad andnud. Sellel aga oli Johnsoni mootor, ja see lasi endaga kõike teha. Kihutasime läbi üha hõreneva udu. Tuul rebis juukseid ja mu kehale polnud jäänud ühtegi sellist kohta, mida tuul poleks üles leidnud. Paat püsis enamiku ajast ainult tagumise otsaga lainetel, esiots vee kohal õhus. Kui nina vahel allapoole vajus, oli seda kohe tunda, siis käis tugev löök ribide vahele ja paar liitrit külma vett lendas vastu nägu.

      Kui kaua aega kulus selle hetkeni, mil keegi hüüdis “Laev!”, ei oska öelda. Haarasin binokli ja kobasin sellega mööda merepiiri. See ei olnud laev. Rohkem nagu kaatri moodi, jõudsin mõelda, enne kui keegi taipas öelda: “Vaata, mis lipp seal ahtris on!”

      “Ei saa aru… ei näe hästi… kaugel on.”

      “Ära sõida selle suunas, hoiame eemale,” ütles Raits vahele, kuigi väga sügavat mõtet sellel ei olnud. Kui meie nägime neid, siis nemad oma moodsate vidinatega nägid meid kindlasti. Ja nende piirivalve kaatrid liikusid kiiremini kui meie kumminäss.