Sõda Venemaaga. Richard Shirreff

ei luba seda!” President hakkas ärrituma. „Sillale tuleb panna valve ja igaüks, kes söandab mälestusmärki asendada, tuleb vahistada!”

      „Seda tehakse, Vladimir Vladimirovitš,” kinnitas siseminister, pöördudes seejärel asepresidendi poole. „Ärge unustage, et mina olin likvideerimise vastu, kuid teised arvasid teisiti. Kui ta oleks rahule jäetud, oleks ta ise napsist ja naistest läbi põlenud.”

      „Aitab!” otsustas president. „Me peame andma inimestele uhkuse Venemaa vägevuse üle … nagu me tegime siis, kui ma võtsin kolme aasta eest üle Krimmi. See on õige viis taastada moraal ja neutraliseerida opositsioon.”

      „Täiesti õige, Vladimir Vladimirovitš!” hüüatas asepresident valjult.

      „Tänan, Viktor Anatoljevitš. Usun, et see tähendab teie toetust,” sõnas president oma asetäitjale kuivalt.

      Komarovile meeldis asetäitja samuti nagu kõik teisedki selle laua taga. Ta oli endine suursaadik NATO juures ja tundis Läänt hästi. Pealtnäha oli ta võluv ja avatud rahvusvaheline mees, kes rääkis ladusat inglise keelt ja oli abielus endisest popstaarist kaunitariga. Ta jättis mulje, et on üks pool staarpaarist, kes rabas Brüsseli seltskonda oma glamuuri ja oskusega sütitada oma tantsuga isegi kõige tuimem diplomaatiline dinee. Tegelikult oli ta aga vanameelne rahvuslane, silovik, keda kohutas Nõukogude Liidu lagunemine, alandas Balti riikide vastvõtmine NATO-sse ning kes oli otsustanud taastada mistahes vahenditega Venemaa võimu „lähivälismaal”.

      „Teie, Vladimir Vladimirovitš,” ütles asetäitja, „teie üksi olete taastanud vene uhkuse pärast Nõukogude Liidu katastroofilist lõppu selle reeturi Gorbatšovi käes. Teie juhtimine on taastanud Venemaa staatuse suurjõuna pärast Gorbatšovi põhjustatud kaost. Majandusseis võib olla keeruline, kuid praegu on võimaluste ja julguse aeg!” Ta lõi oma sõnade rõhutamiseks rusikaga vastu lauda.

      President andis talle märku jätkata.

      „Lääneriikidel võib olla suur majanduslik võimekus, kuid nad mõtlevad vaid sotsiaalsele heaolule. Nad on unustanud, kuidas enda eest seista. Tean oma ajast teie suursaadikuna NATO juures, et see on allianss, kus ainult räägitakse, kuid ei tehta midagi. Ent sellegipoolest kujutab NATO endast endiselt Venemaale ohtu. Allianss jätkab meie piiri äärde tungimist ja selle pikaajalist strateegiat meie isamaa ümberpiiramiseks võib igaüks näha.” Neid sõnu üles märkides pani Komarov tähele, kuidas presidendi lõug pingule ja parem käsi nagu vaenlasi puruks litsudes rusikasse tõmbus. Kuid ta märkas ka, et president hoidus teistelt laua ümber olijatelt tuge otsimast, kuna see olnuks nõrkuse märk. Ta noogutas asepresidendile ega öelnud sõnagi. Selle asemel pöördus ta välisministri poole: „Jevgeni Sergejevitš, kas meil on olnud edu oma välisvaenlaste lõhestamisel? Ja kui on, kas siis nüüd on aeg neid lõhesid ära kasutada?”

      Välisminister oli pikk ja hallipäine, ta nägi välja nagu tüüpiline väärikas diplomaat. „Vladimir Vladimirovitš, Euroopa Liidult ei ole teil midagi karta. Jah, sanktsioonid on meid kahjustanud, kuid need on kahjustanud ka neid endid. Pealegi on nad rändekriisi tõttu kokku varisemas. Nii et teie pingutused neid õõnestada ja lõhestada, eriti teie julge otsus Süürias õhulööke alustada, on avaldanud täpselt säärast mõju, nagu me ootasime.”

      Komarov sekkus. „Jevgeni Sergejevitšil on õigus. Meil ei ole kotis üksnes Kreeka, Ungari ja Küpros, vaid me võime eeldada lõhesid ka Prantsusmaal. Meie pangad on andnud juba mõnda aega laene Marine Le Peni erakonnale. Nüüd peavad nad ilmutama osavõtlikkust või me nõuame võlgade viivitamatut tagasimaksmist.”

      Välisminister jätkas: „Jah, ja Saksamaal võime arvestada lollpeadega, kes usuvad seda, mida nad Venemaa kohta Spiegelist loevad. Küllalt on sakslasi, kes tunnevad meie vastu loomupärast sümpaatiat ja näevad NATO-s ohtlikku agressorit.”

      „Oleme siis kõik ühel meelel, et NATO on eksistentsiaalne oht. Ent kuidas on lood selle võimekusega?” küsis president.

      „Siin on paradoks, Vladimir Vladimirovitš. Isegi itta laienedes on NATO nagu vahukomm: keskelt pehme. Nad aina jahvatavad kollektiivkaitse põhimõttest. Ent samal ajal, kui meie suurendame kaitsekulutusi, suudavad NATO riigid vaid lubada, et üritavad tõsta kulutused kümne aasta jooksul kokkulepitud tasemele. Ma ei usu hetkekski, et Suurbritannia, Prantsusmaa või Saksamaa riskiksid oma sõdurite eluga NATO idapoolsete liikmesriikide kaitseks. Nende valijaskond lihtsalt ei luba seda. Jah, alliansil on Baltimaades minimaalne kohalolek, kuid NATO ei ilmuta vähimatki märki soovist meiega tüli norida, paigutades sinna alalisi jõude.

      Ent kuigi allianss on nõrk, on kõige olulisem see, et aja jooksul võib NATO kujutada endast Venemaale reaalset ja otsest ohtu. Sama muret tekitav on see, et Baltimaad võivad pakkuda neile mugavat stardipositsiooni meie ründamiseks. Kuid praegu puudub NATO-l füüsiline võimekus astuda vastu ükskõik millele, mida me teha võiksime. Peaaegu niisama oluline on see, et alliansil ei ole ka poliitilist ega moraalset tahet seda teha. See kehtib NATO praeguste juhtide kohta, kuid homme võib lugu olla teine.”

      President põrnitses kaugemat seina ja hakkas uuesti rääkima. „Olen nõus, et Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa ei tee midagi. Ja Suurbritannia on muutunud rahvusvaheliselt tähtsusetuks.” Viimaks ilmus tema näole salvav naeratus. „Nii, need riigid ei tule arvesse. Aga Ameerika?”