arvad, Lillian Gordaina?”
„Saan endaga hakkama,” vastas Celaena muretult ta kätt võttes. „Aga ma pean ütlema, et sa oled üsna hiilgav, kapten. Isegi nii hiilgav, et ma annan sulle võib-olla ühe juveelidest, mille plaanin kuningannalt täna öösel pihta panna.”
Chaol pugistas naerda ja nad uitasid õue, kus ootas ees jooksuvõistlus.
Tüdruku kopsud tulitasid ja jalgadesse valgus tinaraskus, kuid ta jätkas jooksmist ning hoidis oma positsiooni kangelaste kamba keskel. Brullo, Chaol ja teised instruktorid – lisaks kolmele tosinale relvastatud valvurile – järgnesid jahipargis neile hobustel. Mõnedel kangelastel, sealhulgas Kalmul, Nedil ja Billil, kolisesid järel pikad ahelad. Tundus, et Celaena jaoks oli lausa privileeg, et Chaol polnud talle raudu ümber pannud. Ent tema üllatuseks juhtis salka Cain, kes oli ülejäänutest peaaegu kümme meetrit ees. Kuidas oli võimalik, et ta oli nii kiire?
Krudisevate lehtede ja hingeldamise hääled täitsid sooja sügisõhku ning Celaena pidas pilku tema ees jooksva varga märgadel ja kiiskavatel juustel. Üks samm teise järel, hinga sisse, hinga välja. Hinga – ta pidi meeles pidama, et tuli hingata.
Ees keeras Cain ümber nurga ja suundus põhja – tagasi lossi poole. Nagu linnuparv järgnesid nad talle. Üks samm teise järel, ei aeglusta kordagi tempot. Las nad kõik vahivad Caini, las sepitsevad tema vastu. Celaena ei pidanud oma üleoleku tõestamiseks jooksu võitma – ta oli parim ka ilma mingi kinnituseta, mida kuningas võiks talle anda! Üks hingetõmme ununes vahele ja põlved võdisesid, kuid ta jäi püsti. Jooks saab varsti läbi. Varsti.
Ta polnud julenud isegi selja taha vaadata, et näha, kas keegi kukkus. Küll aga tundis ta endal Chaoli pilku. See meenutas talle, et püsigu keskel. Vähemalt jagus tal niigi palju usku temasse.
Puud lõid lahku ning paljastasid jahipargi ja tallide vahel lasuva välja. Raja lõpp. Celaena pea käis ringi ja ta oleks neednud seda pistet, mis ennast vägisi külge puuris, kuid tal polnud selleks piisavalt võhma. Ta pidi jääma keskele. Jää keskele.
Cain jõudis puude vahelt välja ja tõstis võidu märgiks käed pea kohale. Ta jooksis veel paar sammu, vähendas rahunemiseks tempot ja tema instruktor hõiskas. Celaena ainsaks reaktsiooniks oli edasi liikuda. Ainult paar meetrit veel. Lageda ala valgus muutus lähenedes erksamaks. Tähekesed sähvisid silme ees ja tunglesid vaateväljas. Ta pidi jääma keskele. Aastaid koolitust Arobynn Hameli käe all õpetas talle, kui ohtlik on liiga kergelt alla anda.
Siis oligi ta puude vahelt väljas ning lage väli ümbritses teda ruumi ja rohu ja sinise taeva plahvatusena. Mehed tema ees vähendasid tempot ning jäid seisma. Ta võitles kõigest hingest põlvili vajumise vastu, kuid sundis end vähemalt jalgu aeglustama, aeglustama, aeglustama. Celaena pani jalad kõndima, sundis end tõmbama ühe hingetõmbe teise järel, samal ajal kui tähekesed muudkui ta silme ees lõhkesid.
„Kena,” ütles Brullo hobust ohjates ja esimesena naasnuid uurides. „Jooge vett. Pärast seda trenn jätkub.”
Läbi laikude oma vaateväljas nägi Celaena, kuidas Chaol hobuse peatas. Tüdruku jalad liikusid omal tahtel tema poole, siis mööda, tagasi metsa suunas. „Kuhu sina lähed?”
„Pillasin sõrmuse,” valetas Celaena ja üritas kõigest hingest hajameelset muljet jätta. „Anna mulle lihtsalt hetk, et seda leida.” Luba ootamata läks ta puude vahele, saatjaks pealt kuuldud kangelaste irved ja itsitamine. Läheneva ragistamise järgi sai ta aru, et veel üks kangelane on kohale jõudmas. Celaena astus põõsaste varju ja koperdas, kuni maailm muutus hämaraks ja heledaks ja kaldus viltu. Ta oli vaevu jõudnud põlvili laskuda, kui okse temast välja pääses.
Ta öökis ja öökis, kuni enam polnud midagi sisse jäänud. Möödus maha jäänud kangelane. Värisevatel jäsemetel rabas ta end lähedal asuva puu külge ja hiivas end püsti. Ta avastas, et raja kõrval seisev kapten Westfall silmitses teda pruntis huultega.
Ta pühkis käeseljaga suu puhtaks ega öelnud metsast väljudes sõnagi.
13
Lõunaks lasi Brullo nad lõpuks vabaks. Öelda pelgalt, et Celaena oli selleks ajaks näljane, poleks sugugi piisav. Ta oli poole peale jõudnud, kühveldades liha ja leiba kurku, kui avanes söögitoa uks. „Mida sina siin teed?” küsis ta läbi suutäie.
„Mida?” küsis kaardiväe kapten ja võttis laua taga istet. Ta oli riideid vahetanud ja vannis käinud. Ta tõmbas lõheliua enda poole ja kuhjas seda oma taldrikule. Celaena grimassitas jäledusest ja kirtsutas nina. „Sina lõhest ei hooli?”
„Vihkan kala. Pigem suren, kui kala söön.”
„Üllatav,” ütles kapten seda haugates.
„Miks?”
„Ise lõhnad sedamoodi.”
Celaena avas suu, et näidata talle leivast ja veiselihast tompu. Kapten vangutas pead. „Võitled ehk isegi hästi, aga kombed on sul küll häbiväärsed.”
Celaena ootas, et kapten mainiks eelnevat oksendamist, kuid mees ei jätkanud. „Ma võin käituda ja rääkida nagu daam, kui see mulle meeldib.”
„Siis soovitan, alustaksid sellega.” Pärast pausi küsis Chaol: „Kuidas sulle su ajutine vabadus istub?”
„Kas see oli õel märkus või aus küsimus?”
Kapten hammustas kala. „Kumb iganes sulle meeldib.”
Aken paljastas pärastlõunase taeva, see oli pisut kaame, kuid siiski imeilus. „See istub mulle, suuremalt jaolt. Eriti nüüd, kui mul on lugemismaterjali iga kord, kui sa mind siia luku taha paned. Ilmselt sa ei saaks aru.”
„Vastupidi. Mul ei pruugi lugemiseks jaguda nii palju aega kui sinul ja Dorianil, aga see ei tähenda, et ma raamatuid vähem armastaks.”
Celaena haukas õuna. See oli hapukas, kuid järelmaitse magus ja meelaadne. „Või nii? Ja mis raamatuid sa siis armastad?” Chaol nimetas mõningaid ja Celaena pilgutas silmi. „Noh, head valikud – enamalt jaolt. Mida veel?” küsis ta ja kuidagi lendas tund mööda ning kandis neid vestluse tiivul. Järsku lõi kell üht tundi ja Chaol tõusis.
„Pärastlõuna võid veeta nii, nagu süda kutsub.”
„Kuhu sina lähed?”
„Jäsemeid ja kopsusid puhkama.”
„Jah, noh, loodetavasti loed midagi kvaliteetset enne, kui sind uuesti näen.”
Chaol nuhutas toast lahkudes õhku. „Loodetavasti käid vannis enne, kui mina sind uuesti näen.”
Ohates kutsus Celaena teenijad ja käskis neil vanni valmis panna. Rõdul ootas ees pärastlõuna raamatute seltsis.
Järgmisel koidikul avanes Celaena magamistoa uks ja tuttav marssiv kõnnak kaikus läbi toa. Chaol Westfall peatus järsult, kui avastas palgamõrvari magamistoa ukseavas kõlkumas. Tüdruk hiivas end korduvalt üles, et lõuaga puust pulka puudutada. Higi oli ta alussärgi läbi leotanud ning jooksis niredena mööda kahvatut nahka alla. Ta oli juba tund aega trenni teinud. Käed värisesid, kui ta end uuesti üles vinnas.
Ehkki ta võis keskpärasust teeselda, polnud mingit põhjust mitte sedamoodi trenni teha. Isegi kui iga tõmme pani keha kriiskama, et ta ometi järele jätaks. Ega ta nii vormist väljas polnudki – kirka oli kaevanduses ju raske. Ja kindlasti polnud siin mingit pistmist sellega, et konkurendid talle eilses jooksus tuule alla tegid.
Ta juba oli neist noatera võrra parem. Ta pidi lihtsalt olema tsipake teravam.
Celaena ei jätnud trenni pooleli, kui ta Chaolile läbi ristis hammaste hingeldades naeratuse saatis. Tema üllatuseks naeratas Chaol vastu.
Pärastlõunaks saabus raevukas äikesetorm ja Chaol lubas Celaenal temaga lossis ringi jalutada, kui tüdruk selleks päevaks trenni koos teiste kangelastega lõpetab. Ehkki kapten rääkis vähe, tundis Celaena heameelt toast välja pääseda. Ta kandis üht uutest ürpidest – imekena sirelilillat siidkleiti kahvaturoosade pitsaktsentide ja pärlhelmestega. Ja siis