>Mina, Amber Brown
Esimene peatükk
Ainult neliteist päeva jõuludeni.
Ainult kaksteist päeva jõuluvaheajani.
Ainult mõni minut veel, ja siis kukun mina, Amber Brown, kokku, sest olen kingituste ostmisest nii kurnatud.
Mina, Amber Brown, olen omadega kutu.
„Omadega kutu” ütlen ma siis, kui mina, Amber Brown, olen täiesti kurnatud.
Ja ma olen täiesti kurnatud … kuigi mitte veel lõplikult alla andmas, sest pean veel mõne kingituse leidma.
Minul, Amber Brownil, ei hakka otsa saama mitte ainult jaks, vaid ka raha.
Küll on hea, et ma teen osa kingitusi ise, aga ühe pean ometi veel leidma ja ära ostma.
„Amber, ma kinnitan sulle, et mulle raamatupoed tõesti meeldivad, aga see on viimane, kuhu me täna läheme. Ma olen ennast tühjaks ostelnud. Ma olen täitsa võhmal. Ma pole sellega lihtsalt harjunud,” ütleb Max, mu ema kihlatu ja minu tulevane kasuisa.
Näen, et tema on ka omadega kutu.
Naeratan talle: „Jõuluostud on PEAAEGU tehtud.”
„Ja sinu hanukaostud1 ka,” naeratab Max mulle vastu.
Mina, Amber Brown, olen harjunud jõuluostudega … Nüüd, kui meie elus on Max, harjun ma ka hanukaostudega.
Hanuka … See venitas mu nimekirja kenasti pikemaks. Kaheksa päeva tuleb teha Maxile kingitusi. Ja muidugi teeb tema ka mulle kaheksal päeval kingitusi.
Mina, Amber Brown, võiksin sellega lausa ära harjuda … Ma HARJUNGI sellega ära, sest Max ja ema otsustasid, et tähistame kõiki pühasid … Tegelikult, mina ütlen „tähistama”, aga nemad ütlevad selle kohta „au sees pidama”. Igatahes on see minu arust lahe.
Maxi kingitused on juba minu kapis peidus. Ostsin need paar päeva tagasi, kui emaga poes käisin.
Nüüd ostsin kinke emale ja veel mõnele inimesele.
Emale on mul jõulukingitusi … ja ka hanukakingitusi.
Max toob meie juurde menoraa2 ja hanuka ajal, kui ta on meie juures, süütame igal õhtul küünlad.
„Ai!” oigab Max, kuna üks pakk kukkus talle jalale. „Nüüd hakkavad mu jalad kohe kindlasti valutama.”
„See kukkus ainult ühe jala peale, ära virise,” narrin ma teda. „Ega need ju keeglikuulid ole. Pakis on kõigest jalgpall Justinile ja korvpall tema väikevennale Dannyle.”
„Nende pakkimine võib küll lõbus töö olla,” hakkab Max naerma.
„Prügikotid,” kostan mina. „Keskmise suurusega rohelised prügikotid, mis on punase paelaga kinni seotud ja hiigelsuurte punaste lipsukestega kaunistatud … Sedasi saab see tehtud. Nad on poisid ja poistel on ükskõik, kuidas kingitus on pakitud. Neid ei kõigutaks isegi see, kui pakiksin need vetsupaberisse.”
Max teeb mulle nägusid. „Küll nüüd ikka üldistas. Kui mina ütleksin midagi sellist tüdrukute kohta, siis te emaga teeksite mulle kohe tuule alla.”
Hammustan huulde: „Oih, vabandust, Max … Ma peaksin sinult midagi küsima. Kas see tähendab, et sulle on tähtis, kuidas su kingitused pakitud on? Sest siis pean ma vetsupaberi nende ümbert ära võtma ja need uuesti pakkima!”
Tema näole tekib naljakas ilme, justkui ei teaks ta täpselt, mida vastata.
Otsustan, et ei piina teda rohkem, ja räägin talle tõtt.
Ma olen ta ju mööda poode jooksmisega peaaegu surnuks väsitanud ja ta jalg sai viga ja ta pole harjunud neljanda klassi tüdrukuga pühadeoste tegema.
Ja nii ma siis ütlen: „See on nali, Max. Ma pakkisin su kingitused täitsa tavaliselt.”
Max sõnab naeratades: „Amber, need kingitused meeldiksid mulle igasuguses pakendis, sest need on sinult.”
„Aga ma tegin ikkagi lihtsalt nalja. Olen vahel selline vigurivänt,” ütlen mina ja vaatan seejärel ühe lauakese poole, millel on silt „Kingitused õpetajale”.
Max teeskleb, et kortsutab mu vigurivända-jutu peale kulmu.
Valjuhäälditest kostab jõulumuusikat.
See on „Jõulutaat on meie poole teel”.
Ma hakkan laulma: „Sa jäta nüüd nutt … Sa ole nüüd hea … Jõulutaat on meie poole teel.”
Max lööb ka kampa ja laulab minuga kaasa.
Ta peab koguni viisi.
Mõned inimesed vaatavad meie poole ja naeratavad.
Mõned lausa naeravad.
Mõned hakkavad kaasa laulma.
Kui laul saab otsa, naeratab Max mulle: „Tead, Amber … Nendest tulevad vist minu elu parimad pühad … Saan sinu ja Sarah’ga koos olla.”
Naeratan vastu. Nüüd, kui hakkan sellega harjuma, et ema ja Max abielluvad ja et ema ja isa ei ela enam koos, naeratan Maxile väga tihti.
Ta oleks nagu juba ammu mu ellu kuulunud, mitte alles sellest ajast, kui eelmisel suvel tädi Pamiga Inglismaa reisilt tagasi jõudsime. Sellelt reisilt, mille jooksul ma ei saanudki Pariisi isa juurde sõita, sest jäin tuulerõugetesse.
Siis mõtlen isa peale. Mäletan jõule sellest ajast, kui tema ja ema olid veel koos. Mõned neist olid õnnelikud.
Mul on hea meel, et sel aastal tulevad Maxi elu parimad jõulud … Mina aga tunnen end ilmselt natuke imelikult. Isa kolis äsja Pariisist tagasi ja ma kardan, et seetõttu võib mõni asi mulle keeruliseks osutuda, nii nagu tänupühade ajal juhtus. Tean, et kokkuleppe järgi veedan jõulud emaga, aga ka seda, et ülejäänud vaheajast saan natuke aega olla ka isaga. Kuna isal veel oma kodu pole, elan ema juures ja käin isaga väljas. Kui ta mind just New Yorki ei vii nagu tänupühade ajal.
Mina, Amber Brown, pean selle kõigega harjuma. Kuigi mu vanemad ei ela juba ammu koos, on see alles nende ühishoolduse algus … Ja vahel juhtub asju, mis ei rõõmusta mind sugugi.
Max ütleb uuesti: „Neist tulevad mu elu parimad pühad. Ja ma tahan, et need oleksid ka sulle erilised. Meie esimesed ühised hanuka-jõulud.”
Ütlen: „Aitäh,” ja vaatan ühe laua poole.
Seal on mustmiljon raamatut … ja õpetajakruusi … ja kirjatarbeid … ja järjehoidjaid … Ja siis ma näen seda – absoluutselt täiuslikku raamatut Mrs Holtile. See on päevaraamat kogu aastaks. Sinna on märgitud pühad, erilised tähtpäevad, lõbusad ettevõtmised kogu klassile.
Mulle, Amber Brownile, meeldib see raamat tohutult ja ma tean, et Mrs Holtile meeldib see raamat samuti TOHUTULT.
„Ma loodan, et keegi teine seda talle ei kingi,” ütlen Maxile, „ja ma loodan, et ta laenab seda mulle ka.”
Max paneb kõik kompsud maha ja vaatab koos minuga raamatut. „See on suurepärane kingitus. Siin on igasuguseid õpetusi … ja retsepte. See on väga tore.”
Surun raamatu vastu rinda. „Mulle tohutult meeldivad sellised faktid.”
„Kas sooviksid endale ka niisugust raamatut?” küsib Max.
„Kuigi ma pole õpetaja? Oo jaa, see on nii tore. Ja iga päev, kui näeme, ütlen sulle, mis selle päeva kohta kirjas on.”
„Siis ostan selle sulle,” ütleb Max.
„Aitäh. Aitäh. Aitäh,” naeratan talle jälle. „Kas sellest saab jõulukink või hanukakink? Hanuka on ju varem.”
„See on tänase päeva … 11. detsembri kink,” kostab ta.
Vaatan raamatusse. „11. detsembril 1918. aastal pühendati Alabamas Ameerika esimene mälestusmärk putukale, puuvilla-õielõikajale.”
„Vaat siis,” ütleb Max. „See on kahtlemata tähistamist väärt päev.”
Kui mina, Amber Brown, koju jõuan, kirjutan sedamaid Justinile, kes kolis Alabamasse, ja räägin talle sellest putuka ausambast. See