ei jäta naisele valikut, sedapuhku ei saa ta nüansist aru.
„Peate mulle pikemalt rääkima, proua Morval.”
Patricia Morval lõikab silpe aeglaselt, otsekui nende üle arvet pidades.
„Nädala sees oli Jérôme siin harva. Tal oli 16. linnajaos oma praksise lähedal korter. Suchet’ bulvaril.”
Inspektor märgib aadressi üles, mõtiskledes samal ajal, et see koht on otse Marmottani muuseumi lähedal. Ja see ei ole kindlasti mitte kokkusattumus.
„Kas teie abikaasa veetis tihtipeale öid kodust eemal?”
Vaikus.
„Jah.”
Närviliste sõrmeliigutustega kohendab Patricia Morval äsja nopitud lillekimpu, mis seisab kõrges jaapanipäraste motiividega vaasis. Laurenç Sérénaci pähe kerkib jõuline pilt: need lilled lähevad vartest kõdunema. Surm toob sellesse elutuppa tardumuse. Aegade tolm katab värvide harmoonia.
„Lapsi te ei saanud?”
„Ei.”
Paus.
„Teie abikaasa ka mitte? Tähendab eraldi.”
Patricia Morval tasakaalustab oma kõhklust hääletämbriga, mis langeb oktavi võrra.
„Ei.”
Sérénac ei kiirusta. Ta võtab välja koopia „Vesiroose” kujutavast postkaardist, mis leiti Jérôme Morvali taskust, pöörab kaardi ümber ning ulatab lesele. Patricia Morval on sunnitud lugema viit masinakirjas trükitud sõna. ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS.
„Me leidsime selle kaardi teie abikaasa taskust,” täpsustab inspektor. „Võib-olla on teil mõni selline sugulane? Mõne sõbra laps? Mistahes laps, kellele teie abikaasa võis selle sünnipäevakaardi kirjutada?”
„Ei, minu teada mitte. Kindlasti mitte.”
Sérénac annab Patricia Morvalile siiski mõtlemiseks aega ning jätkab siis:
„Aga see tsitaat?”
Nende mõlema pilk libiseb kaardil allapoole ning nad loevad veidraid sõnu õnnitluse all. Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.
„Pole aimugi! Mul on väga kahju, härra inspektor…”
Näib, et naine on siiralt ükskõikne. Sérénac asetab kaardi lauale.
„See on koopia, võite selle endale jätta, originaal on meie käes. Saate rahulikult mõelda… Kui teile midagi meenub…”
Patricia Morval liigub toas üha vähem ja vähem ringi, just nagu kärbes, kes on taibanud, et ta ei saa klaaspurgist põgeneda. Sérénac jätkab:
„Kas teie abikaasal oli probleeme? Ma mõtlen ametialaseid. Näiteks mõni operatsioon, mis ebaõnnestus? Mõni rahulolematu klient? Kaebus?”
Kärbes muutub korraga taas agressiivseks.
„Ei! Ei iial! Millest selline pahatahtlik vihje?”
„Ei millestki. Mitte millestki. Ausõna.”
Sérénaci pilk laugleb seintel rippuvatele maalidele.
„Teie abikaasal oli kindel kunstitaju. Kas ta võis teie arvates olla seotud, kuidas nüüd öelda, mingit sorti äritsemisega, mõne varguslooga, mis võis toimuda kas või tema teadmata?”
„Mida te öelda tahate?”
Lesknaise hääletoon kõrgeneb taas ning kõlab veelgi ebameeldivamalt. Klassikaline lugu, mõtleb inspektor. Patricia Morval eitab üha kindlamalt, et tegu võis olla mõrvaga. Kui ta möönaks, et abikaasa võidi mõrvata, möönaks ta ühtlasi, et keegi võis meest sedavõrd palju vihata, et too tappa… See tähendaks mingis mõttes möönda oma abikaasa süüd. Sérénac oli kõike seda õppinud ning tal tuli valgust heita ohvri varjukülgedele, ilma sealjuures leske süüdistamata.
„Ma ei taha midagi väita, ei midagi konkreetset. Tõesti, proua Morval. Ma lihtsalt otsin võimalikke versioone. Mulle räägiti tema… öelgem nii, tema püüdlusest… Saada enda valdusse üks Monet’ lõuend… See oli…”
„Just täpselt, härra inspektor. See oli unistus. Jérôme’i tuntakse kui üht Claude Monet’ parimatest asjatundjatest. Jah, see oli unistus. Ta töötas selle nimel kõvasti. Ta oli üliandekas kirurg. Ta oleks unistuse täitumist väärinud. Ta suhtus oma tegemistesse pühendunult. Ja maal ei olnud ka mitte suvaline, härra inspektor. Ta tahtis üht „Vesiroosidest”. Ma ei tea, kas te suudate mõista, aga just selle poole ta püüdles. See olnuks siin Givernys maalitud lõuend. Tema enda külas.”
Lesknaise tiraad pani Sérénaci aju tööle. Esimene mulje! Ta on juba mõne minuti Patricia Morvaliga vestelnud ja tal hakkab tekkima ettekujutus leina iseloomust. Aga vastupidiselt igasugustele ootustele kaldus see mulje üha enam selle poole, et tegu on leegitseva kirega, silmipimestava armastusega, aga mitte närbumuse ja hämaruse, üksi jäetud naise ükskõiksusega.
„Mul on väga kahju, proua Morval, et pean teile sedaviisi tüli tekitama. Aga meil on ühine eesmärk – avastada teie mehe mõrvar. Ma pean teilt küsima… isiklikumat laadi küsimusi.”
Patricia Morval näib tarduvat vastasseinal rippuva Gabari maalitud akti poosi.
„Teie abikaasa ei olnud just alati, öelgem… truu. Kas te arvate, et…”
Sérénac tajub Patricia tundelisust. Just nagu püüdnuks tema sisimad pisarad kustutada tulekahju tema hinges.
Naine lõikab vahele:
„Ma tutvusin oma mehega väga noorelt. Ta kurameeris minuga kaua aega, väga kaua, minu ja teistega. Mul läks palju aastaid, enne kui talle alla andsin. Noorena ei olnud ta sedasorti poiss, kes pannuks tüdrukuid unistama. Ma ei tea, kas te taipate, mida ma teile selgitada tahan. Ilmselt oli ta pisut liiga tõsine, pisut liiga igav. Ta… ta ei usaldanud vastassugupoolt. Sedasorti asju tunnetatakse. Aga hiljem, aja möödudes, muutus ta palju enesekindlamaks, samas ka palju võluvamaks, palju huvitavamaks. Ma arvan, härra inspektor, et minul oli selles suur roll. Ühtlasi sai ta rikkamaks. Täiskasvanuna oli Jérôme’il naistega nii-öelda vanu arveid klaarida. Naistega, härra inspektor. Mitte minuga. Ma ei tea, kas te suudate taibata.”
Ma vähemalt loodan, et suudan, mõtleb Sérénac, ja lisab endamisi, et tal oleks vaja nimesid, fakte, kuupäevi.
Hiljem…
Patricia Morval jätkab:
„Ma loodan, et teil on taktitunnet, härra inspektor… Giverny on väike küla ja siin on kõigest mõnisada elanikku. Ärge tapke Jérôme’i veel teist korda. Ärge mustake teda. Ta ei väärinud seda. Iseäranis mitte seda.”
Laurenç Sérénac noogutab rahustavalt.
Esimesed muljed… Nüüdseks on ta oma veendumuses selgusele jõudnud. Jah, Patricia Morval armastas oma Jérôme’i. Ei, ta poleks meest raha pärast tapnud.
Aga armastusest… Mine tea.
Sérénaci jahmatab veel üks detail: tema veendumuses said määravaks lilled jaapanipärases vaasis. Aeg on selles majas seisma jäänud. Seinakell purunes eile kildudeks! Selles elutoas õhkub igast ruutsentimeetrist Jérôme Morvali kirgesid. Ainult tema kirgesid. Ja kõik jääbki igaveseks ajaks nii. Maale ei võeta kunagi seintelt maha. Raamatuid riiulil ei avata enam kunagi. Kõik jääb paigale, otsekui mahajäetud muuseumis kellegi sellise auks, kelle kõik on juba unustanud. Ta oli kunstiarmastaja, kes ei päranda midagi. Naistearmastaja, keda ilmselt ükski naine ei jää taga nutma. Välja arvatud tema enda naine, kelle ta üksi jättis.
Terve eluaeg reprode kogumist. Ilma järeltulijateta.
Claude-Monet’ tänaval paiskub inspektorile näkku valgus. Ta on oodanud alla kolme minuti, kui Sylvio ilmub tänava otsas nähtavale, saapaid tal jalas ei ole, aga tema püksisääred on mullased. See teeb Sérénacile nalja. Sylvio Bénavides on äge kutt. Ilmselt oluliselt nupukam, kui tema hoolikus laseb