või kurdiks jäämise, hingamise, kõnelemise, neelamisega seotud raskuste kujul.”
„Mu ametivend,” sekkus Burot, „jättis mainimata, et Charcot on enda sõnul välja töötanud teraapia, mis ravib hüsteeria sümptomeid.”
„Tahtsingi sellest just rääkida,” kostis Bourru ninakalt vastu. „Charcot on ravimooduseks valinud hüpnoosi, mis veel hiljaaegu oli Mesmeri-suguste šarlatanide pärusmaa. Hüpnoosile allutatud ravialused peaksid suutma meenutada hüsteeria algpõhjuseks olevaid traumaatilisi seiku ja nende teadvustamise teel ka paranema.”
„Ja kas nad siis paranevad?”
„Selles see põhiküsimus ongi, härra Simonini,” sõnas Bourru. „Meie jaoks lõhnab see, mis Salpêtrière’is tihtilugu aset leiab, pigem teatri kui psühhiaatriakliiniku järele. Olgu öeldud, et asi ei seisa õpetaja ilmeksimatu diagnostilise võimekuse küsimärgi alla seadmises …”
„Asi ei seisa selle kahtluse alla seadmises,” kinnitas Burot takka. „Hüpnoositehnika on lihtsalt iseenesest selline asi, mis …”
„Charcot on ravimooduseks valinud hüpnoosi, mis veel hiljaaegu oli Mesmeri-suguste šarlatanide pärusmaa.”
Bourru ja Burot selgitasid mulle mitmeid hüpnoosimeetodeid, mis ulatusid kellegi abee Faria veel alles šarlatanlikest moodustest (too Dumas’le tüüpiline nimi sundis mind kõrvu kikitama, kuid teadupärast kirjutas Dumas ju ehtsatest ajalookroonikatest maha) kuni ehtsa teerajaja doktor Braidi meetoditeni, mis olid saavutanud teadusliku taseme.
„Praegu,” rääkis Burot, „järgivad osavad magnetisöörid lihtsamaid meetodeid.”
„Ja tõhusamaid,” täpsustas Bourru. „Haige silme ees pannakse võnkuma kas medal või võti ja tal kästakse seda ainiti vahtida: ühest kuni kolme minutini kõikuva ajavahemiku jooksul liiguvad ravialuse silmaterad ostsillaarselt, ta pulss langeb, silmad vajuvad kinni, näoilme väljendab lõõgastustunnet, ja uni võib kesta kuni kakskümmend minutit.”
„Olgu öeldud,” korrigeeris Burot, „et see oleneb patsiendist, kuna magnetiseerimine ei sõltu salapäraste fluidumite ülekandmisest (nagu soovis too suur narr Mesmer), vaid autosugestiooni ilminguist. Ja India pühamehed saavutavad sama tulemuse tähelepanelikult oma ninaotsa vahtides, Áthose mäe mungad jällegi omaenese naba põrnitsedes.”
„Meil ei ole sellistesse autosugestiooni vormidesse suuremat usku,” lisas Burot, „ehkki me ise üksnes sellega tegelemegi, et rakendada ellu vaistlikku tunnetust, mis oli Charcot’le omane varem, kui tal hüpnoosimeetodisse veel nii suurt usku ei olnud. Me tegeleme isiksuse variatsiooni juhtudega ehk patsientidega, kes kord peavad end üheks, kord teiseks, kumbki isik aga ei tunne teist. Mullu tuli meie haiglasse keegi Louis.”
„Huvipakkuv juhtum,” täpsustas Bourru, „tal ilmnesid paralüüs, tundetus, könksused, lihaskrambid, liigtundlikkus, tummumine, nahaärritused, verejooksud, köha, oksehood, langetõvehood, katatoonia, somnambulism, tantstõbi, kõnehäired …”
„Kusjuures taoti pidas ta end koeraks,” lisas Burot, „või siis auruveduriks. Ja lisaks esinesid tal jälitamisluulud, nägemisvälja ahenemine, maitsmis-, haistmis- ja nägemisluulud, pseudotuberkuloosne kopsupais, peavalud, maovalu, kõhukinnisus, anoreksia, buliimia ning letargia, kleptomaania …”
„Lühidalt öeldes,” märkis Bourru kokkuvõtteks, „normaalne pilt. Seevastu kinnitasime meie hüpnoosist abiotsimise asemel haige parema käsivarre külge terasvarda ja otsekui võluväel ilmus meie ette uus inimene. Paralüüs ja tundetus olid paremast küljest haihtunud, et kanduda üle vasakusse külge.”
„Meie ees oli teine inimene,” täpsustas Burot, „kes ei mäletanud vähimatki sellest, milline ta oli olnud hetk tagasi. Ühes seisundis oli Louis karsklane, aga teises ilmnes tal koguni purjutamiskalduvus.”
„Pange tähele,” sõnas Bourru, „osa ainete puhul toimib magnetjõud ka eemalt. Kui panna näiteks patsiendi teadmata tema tooli alla väike pudel millegi alkohoolsega, siis säärases somnambuulses seisundis ilmnevad tal kõik purjusoleku tundemärgid.”
„Mõistate ju isegi, et oma tegevuses me austame patsiendi psüühilist puutumatust,” sõnas Burot kokkuvõtteks. „Hüpnoos kutsub patsiendis esile teadvuse kaotuse, seevastu ei tekita magnetism elundile vägivaldset vapustust, vaid mõjutab närvipõimikuid järkjärgulise laenguga.”
Jõudsin selle jutuajamise põhjal veendumusele, et Bourru ja Burot’ näol on tegemist kahe imbetsilliga, kes nahaärritusainetega vaevavad õnnetuid nõdrameelseid, ja nähes, kuidas kõrvallauast jutuajamist jälgiv doktor Du Maurier korduvalt pead raputab, leidsin ma oma veendumusele ka tuge.
„Armas sõber,” lausus ta mulle kaks päeva hiljem, „selle asemel et analüüsida patsientide läbielamisi ja esitada endale küsimus, mida see kahe teadvuse omamine endast üldse kujutab, on nii Charcot’ kui ka meie kahe Rochefort’ist pärit mehe mõtted hoopis sellega ametis, kas neid isikuid annaks mõjutada hüpnoosiga või metallvarraste abil. Probleem seisneb ju selles, et paljudel puhkudel sünnib ühest isiksusest teise siirdumine iseeneslikult, ettearvamatul viisil ja ajahetkel. Võiks kõnelda lausa enesehüpnotismist. Minu meelest ei ole Charcot ja tema jüngrid vajalikul määral mõtisklenud doktor Azami katsete ja Félida juhtumi üle. Me teame seesuguste nähtuste kohta alles vähe, mäluhäire põhjuseks võib ju olla vere juurdevoolu vähenemine mingisse aju senitundmatusse ossa ning vatsakeste äkilise pitsumise võib esile kutsuda hüsteeriaseisund. Aga kus kohas siis vere sissevool mälukaotuste korral ikkagi puudub?”
„Kus see siis puudub?”
„See see põhiküsimus ongi. Teate ju isegi, et meie ajul on kaks poolkera. Seega võib leiduda isikuid, kelle puhul aeg-ajalt on mõttetegevusse haaratud ajupoolkera tervenisti, aeg-ajalt aga ajupoole see osa, kus mälufunktsioon puudub. Mul on praegu kliinikus sees Félidaga väga sarnane juhtum. Veidi üle kahekümnene neiu; ta nimi on Diana.”
Siinkohal pidas Du Maurier silmapilgu vahet, nagu kardaks välja öelda midagi salajast.
„Üks neiu naissoost sugulane usaldas ta kaks aastat tagasi minu juurde ravile ja otsustas siis ise maha surra, lõpetades mõistagi ravikulude tasumise, aga mis mul peale hakata, patsienti ei saa ju ometi tänavale tõsta. Diana minevikust tean ma vähe. Tema enda juttude põhjal näib nii, et murdeeast alates hakanud ta iga viie-kuue päeva tagant mõne erutava elamuse tagajärjel tundma meelekohtades valu ja vajunud seejärel otsekui unne. Mida Diana nimetab uneks, need on tegelikult hoopis hüsteeriahood: kui ta uuesti üles ärkab või maha rahuneb, siis on ta sootuks erinev sellest, kes ta oli varem, nimelt on ta langenud sellesse seisundisse, mida juba doktor Azam nimetas teiseks konditsiooniks. Seisundis, mis meie määratluse põhjal on normaalolek, käitub Diana otsekui mõne vabamüürliku sekti pühitsetu … Ärge saage minust valesti aru, minagi kuulun suurlooži Grand Orient ridadesse, see tähendab korralikele inimestele mõeldud vabamüürlusse, aga ehk olete kursis, et leidub mitmeid templirüütellikku traditsiooni „obedientse”, mida kummalisel kombel tõmbab salateaduste poole, ja nii mõnigi neist (õnneks on loomulikult tegemist marginaalsete rühmitustega) kipub pooldama satanistlikke riitusi. Selles konditsioonis, mida paraku tuleb määratleda kui normaalset, peab Diana end Luciferi adeptiks või kellekski selliseks, ta räägib riivatusi, jutustab sündmatuid seiku, üritab võrgutada põetajaid ja isegi mind, kummatigi on mulle vastumeelt mainida sellist piinlikku asja ühtlasi sel põhjusel, et Diana kohta sobib öelda „kütkestav naine”. Ma arvan, et selles seisundis annavad end jälle tunda traumad, mida Diana koges murdeeas, ja kuna ta üritab neid mälestusi vältida, siis langebki ta ajuti teise konditsiooni. Selles seisundis ilmutab Diana end malbe ja puhtsüdamliku olevusena, ta on tubli kristlane, soovib alailma palveraamatut, tahab minna jumalateenistusele. Kuid ebatavaliseks osutub see – kusjuures sama nähtus ilmnes ka Félidal –, et teises konditsioonis, kui ta on vooruslik, mäletab Diana suurepäraselt, milline ta oli normaalkonditsioonis, ta tunneb hingepiina ja vaevab end küsimusega, kuidas ta ometi sai nii pahatahtlik olla, ja karistab end patukahetsusvööga, jõudes koguni selleni, et nimetab teist konditsiooni