Saladuslik saar. Jules Verne

Karastavad veepiisad mõjusid peaaegu silmapilkselt. Cyrus Smithi rinnast libises ohe ja näis isegi, nagu püüaks ta midagi öelda.

      Reporter asetas oma kõrva Cyrus Smithi rinnale.

      “Me päästame ta!” sõnas reporter.

      Need sõnad andsid Nabile lootuse tagasi. Ta riietas oma peremehe lahti, et näha, kas ta kehal ei leidu haavu. Kuid ei pea, keha ega jäsemed polnud saanud vigastada ega isegi mitte kriimustada. See oli üllatav, sest Cyrus Smith pidi kahtlemata olema vastu kaljusid põrganud. Isegi inseneri käed oli vigastamata. Tundus arusaamatu, miks neil polnud jälgegi pingutusest, mida talt kaljude ületamine oli nõudnud.

      Ent kõik see pidi hiljem selguma. Kui Cyrus Smith saab tagasi kõnevõime, küllap ta siis jutustab, mis temaga juhtus. Praegu aga oli tarvis ta ellu äratada ja võib-olla õnnestuks see hõõrumise abil. Selleks otstarbeks kasutati meremehe madrusepluusi. Tubli massaaži tagajärjel muutus inseneri keha uuesti soojaks, ta liigutas pisut käsi ja hakkas palju korrapärasemalt hingama. Ta oli väsimusest poolsurnud ja kui reporter oma kaaslastega poleks kohale jõudnud, oleksid ta elupäevad kahtlemata olnud loetud.

      “Sa vist pidasid oma peremeest surnuks?” küsis meremees Nabilt.

      “Jah, pidasin küll,” vastas Nab, ja kui Top poleks teid leidnud, kui te poleks tulnud, oleksin matnud oma peremehe maha ja surnud ise sinnasamasse!”

      Nagu näha, oli Cyrus Smithi elu tõepoolest rippunud juuksekarva küljes.

      Siis jutustas Nab kõigest, mis juhtunud oli. Eelmisel hommikul, kui ta juba koidu ajal Kaminatest ära läks, suundus ta mööda kallast põhja poole ja jõudis sellesse rannikuossa, kus ta juba varem oli käinud.

      Seal oli ta otsinud, tõsi küll, ilma vähimagi lootuseta. Kaldal ja kaljude vahel liivas oli ta uurinud kõige pisemaidki jälgi. Ta oli silmas pidanud peamiselt seda osa kaldast, kuhu meri ei ulatunud, sest veejoone lähedalt olid tõus ja mõõn kahtlemata kõik jäljed ära pühkinud. Nab ei lootnud enam oma peremeest elavana leida. Ta otsis surnukeha, surnukeha, mida ta tahtis oma kätega matta.

      Nab otsis kaua. Ta pingutused jäid viljatuks. Näis, nagu poleks seda tühja rannikut iialgi külastanud inimolend. Merikarbid, milleni vesi ei ulatunud – ja neid leidus siin miljoneid – olid puutumata. Ükski neist polnud purustatud. Kahesaja või kolmesaja jardi18 laiusel kaldaribal polnud jälgegi ei varasemast ega hiljutisest randumisest.

      Nab otsustas minna veel mõni miil mööda randa edasi. Võimalik, et vool oli surnukeha kaugemale kandnud. Kui surnukeha triivib tasase kalda läheduses, siis juhtub harva, et lained teda varem või hiljem kaldale ei heida. Nab teadis seda ja ta tahtis oma peremeest veel viimast korda näha.