Enn Vetemaa

Üleõlapilguheit


Скачать книгу

tekk kurgu alla tõmmatud, siis kui tuba oli juba pime.

      Aga oma suure mure päevil palvetasin ma voodi ees põlvitades. Mäletan, et muidu soe põrand tundus paljastele poisipõlvedele ootamatult jääkülm. Ent olgu – ehk on sellest ebamugavusest palve mõju suurem.

      Ja siis saabus esmaspäev. Klassijuhataja oli terveks saanud.

      Ta astus klassi, pihk meie silmis väga tähtsaid dokumente täis. Õpetaja jalutas pingist pingini, vaatas meile pikalt otsa, ju püüdes nägusid ja nimesid mällu jäädvustada. Ja siis poetati üks hirmutekitav kollaste kaantega tunnistus ka minu lauale…

      Avasin püha dokumendi värisevi käsi. Ja mida ma sealt lugesin?

      Ilusa musta tušiga oli mu õpilastunnistusse kirjutatud nimi Enn Vetemaa!!!

      Ilmselt taipas pileti väljakirjutaja, et kahe „t”-ga nimi nüüd küll õige pole.

      Ma väitsin, et laste mured ei pruugi täiskasvanute omadest väiksemad olla. Sama pean nentima rõõmude kohta. Ei oskaks ma praegu ka suure loteriivõidu puhul nii puhast rõõmu tunda kui noid, natuke läikivaid ja täitsa õigeid tähti imetledes.

      Kas ma Jumalat ka piisavalt tõsiselt tänasin, seda ei tea mina mitte. Äkki oli nagu ühes Juhan Liivi jutus: „Jaak, kurat, jalad põhjas!” Aga päriselt ära ei unustanud ma tänamist siiski. Kuid küllap oli sellegi tänu vägevus juba lahtumas.

      + Eks elus ole nii, et üks mure asendub peatselt teisega, mis eelmisest märksa totramgi võib olla. Laulutunnis selgus mulle endalegi ootamatult, et ma häbenen klassi ees laulda… See tähendab – üksinda laulda. Ei saanud ma suudki lahti tehtud. Otsekui nägematu kleeps oli ette kleebitud. Miks küll? Mul oli kõlav, kristalne poisihääl, mille hiljem koolikoorist – teistega koos ma julgesin laulda küll – suur poistekooride asjatundja Karl Leinus koguni Estonia teatri jaoks välja valis… Teate, see „Carmeni” esimese vaatuse tuntud tänavapoiste koor, seal ma siis marssisin ja rõkkasin, et „sõdurite sammul käime…”

      Aga kõigest hoolimata ei jätnud üksilaulmisehirm mind, muis asjus üldsegi mitte neurootilist poissi, maha ka maal, kus pärast pommitamist pidin esimese klassi lõputunnistuse saamiseks veel maikuuni koolis käima.

      Tundsin veidrat tunnetekompleksi: ees käis soleerimis-häbelikkus, ja seejärel, tema kannul, veel paranoiline häbi häbenemise pärast… Jah, topelthäbi. Niisiis tundsin ehtsat fobofoobiat, mis tähendab hirmu kartmist. (Mu vanaema armastaski muide öelda: ”Ää sa, laps, hirmu karda!”)

      Mina oma veidrast paaristundest jagu ei saanud ja teesklesin vanaemale iga esmaspäeva õhtul, et olen haiglane. (Laulutund, kus kindlasti mu häält taheti kuulda, oli teisipäeviti.) Vanaema oli üsna lihtsameelne uskuja. Tema petsin köha ja hääle ränga ragistamisega ära. Pole ju vanaemadel suuremat muret kui lapse tervis.

      Kuna Raikküla koolimaja seinad mu lauluhäält kuulda ei saanud, pandigi mulle laulmine tunnistusel lõpuks ainukeseks neljaks viite keskele. Nii oli ju Tallinnagi tunnistusel olnud.

      Hiljem selgus, et mul oli sedavõrd ilus hääl, et oleksin võinud pärast „Carmenit” oma „lavakarjääri” veel jätkatagi. Estonias õppisime juba „Boheemi”, kuid siis pidin ma kuueks nädalaks nakkushaiglasse sarlakeid põdema minema. Ja pärast enam tagasi teatrisse ei läinud. Ei tea ise ka, miks ei läinud; mälestused ju olid erutavad. Mälestused mitte sedavõrd lavast ega publikust, vaid – kujutage ette! – hoopis naiste garderoobidest… Kuna meid, „poistekoorikaid”, veel meeste pähe ei võetud, muidugi õigesti, siis ka ei häbenetud meid põrmugi. Riietusruumide imalmagus lõhn, pilla-palla laiali heidet kombineed ja muu peen pesu, poolpaljaste naiste ihu valevus, kes – ise seda teadmata – minu kujutlusi noorest east hoolimata juba erutasid. Meid, kooripoisse, üritati koguni veel süllegi võtta – nii poolmängeldes –, pakuti maiustusi. Mind imestas vaid see, et naised, kes laval särasid, oma garderoobides nii tavalised olid. Printseslusest mitte jälgegi. Ilusad olid nad muidugi küll… Pean tunnistama, et noist garderoobest jäi mulle midagi külge – porgandpaljas naine on ilus vaadata küll, kuid vaatan teda nagu antiigist pärinevat skulptuuri. Elamus on puhtesteetiline. Kuid lisage kas või ainult siidsukk, ja lugu on hoopis teine.

      + Kuna mu lapsepõlve väga suurtest väikestest muredest parajasti juba jutt on, siis räägin kolmandagi veel otsa – et nendega ühele poole saada.

      See kolmas sant olukord, mille tõttu kallid klassivennad mu üle naersid ja mind kaks nädalat mõnitasid, polnud üldse minu süü. Teised kaks ju ikka natuke olid.

      Nüüd aga oli häda põhjuseks oskamatu juuksur.

      Minu kooliajal oli esimeste klasside õpilaste tüüpsoenguks tukk. Seitlid tulid kõne alla vast ehk alates neljandast klassist.

      Läksin siis minagi, kui kael karva hakkas kasvama ja tukk silmi varjama, juuksuri juurde. Kusagil Tõnismäel, seal kus nüüd Rahvusraamatukogu alad, kas mitte Tuvi tänavas, too juuksur, kelle pärast mul pisaraid tuli valada ja keda ma hiljem südamest kirusin, tegutses.

      „Tukaga, siis tukaga,” võttis ta teadmiseks ja asus kääride ja masinaga tööle.

      Kohe, kui peeglisse vaatasin, hakkas mul hirm, et tukk tuleb liiga väike. Liialt ägedasti rünnati mu hõredat tutikest. Ent kus ma’s julgesin oma arvamust avaldada, kui emagi midagi ei öelnud.

      Ja sümmeetriline ei tahtnud mu tukk kah välja kukkuda. Et seda saavutada, piirati tukakest kord paremalt, siis pahemalt. Ootasin hirmuga, mis lõpuks niiviisi saab. Juuksuri näost sain ma aru, et ta ise kah oma saavutusega rahul ei ole.

      „Poisil nii kerge ja hõre juuks nagu imikul,” torises ta.

      Käis juuksur korra ümber tooli, peatus, vahtis mind, pea viltu, ja siis – oh õudu! – lõi ta käärid veel korraks ning nüüd juba täis otsustavust sisse, ja mu hale tukake sai likvideerit. Lõplikult.

      „Noh, varsti kasvavad uued juuksed.”

      Ega emagi nähtuga rahul olnud, kuid hilja oli midagi ette võtta.

      Tormasin ema ees juuksuri töökojast välja. Pisarad jooksid. Ma juba kujutlesin, kuidas mind homme alates juba riidehoiust pilama hakatakse. Kuidas mu ümber itsitades tantsitakse indiaani sõjatantsu:

      Vetekas, Vetekas,

      on meil täitsa kiilakas…

      „Ma ei taha kiilakana elada,” pomisesin ma, hinges meeleheide. „Ma tahaksin pigem surra…”

      „Mees peab suutma kõigist pilkajaist üle olla. Kiilaspäised on olnud paljud väga kuulsad inimesed. Näiteks kirjanik August Gailit.”

      Ei lohutanud see emme mingi gailiti-jutt mind raasugi.

      Päris uskumatu, et minu lapsepõlves kiilaspead häbiasjaks peeti; praegu peab õige mees just kiilakas olema. Ja tingimata habemetüükaisse kasvanud. Nii umbes nelja millimeetri pikkusesse.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAYABgAAD/2w