poole, kui maja ette keeras patrullauto, kust hüppasid välja kaks vormiriietes politseinikku. Zoe ja E. J. läksid neid tervitama.
„Tere õhtust,” ütles vanem politseinik. „Mina olen kordnik Curtis. See on kordnik Barnes.” Ta vaatas E. J-le otsa. „Kas teie helistasite laiba asjus?” Ta kõneles rahulikult, justkui oleks telefonikõne laiba leidmise kohta tema jaoks igapäevane asi. Kui arvestada seda, et tegemist oli New Yorgiga, siis võiski nii olla.
Zoe astus lähemale. „Ei, mina helistasin. Ta on seal.” Ta osutas põiktänava poole, aga kui ta tahtis politseinikud kuriteo sündmuspaigale juhatada, pidas üks neist ta kinni. „Vaatame ta ise üle, proua. Teie oodake siin.”
E. J. pöördus Zoe poole. „Kas oled kindel, et sa pole seda naist varem näinud? Gene palkas äsja kaks uut sekretäri. Ma ei näinud peol kumbagi neist.”
„Ta ei tulnud mulle tuttav ette.” Zoe takseeris kõrghoonet.
Ülemus järgis tema pilku. „Ma tean, mida sa mõtled. Unusta ära. New Yorgis ei kuku inimesed enam aknast alla.”
„Kukuvad küll, kui neid tõugatakse.”
E. J. tahtis midagi vastata, kui kaks võmmi naasid. Esimesena võttis sõna kordnik Curtis, kes tundus olevat vastutav politseinik. Seekord oli tema toon teravam, kui ta Zoe poole pöördus. „Kas see pidi mingisugune nali olema, proua?”
Zoe ja E. J. vahetasid pilke. „Kuidas, palun?” küsis Zoe.
„Seal pole ühtki laipa – ei põiktänaval ega selle läheduses.”
Teine peatükk
„Ei saa olla võimalik,” pomises Zoe ja vaatas kordamööda politseinikele otsa. „Nägin teda oma silmaga. Raputasin teda. Katsusin tema pulssi. Ta oli täiesti reageerimisvõimetu.”
Politseinik võttis jakitaskust väikese märkmiku. „Millal see juhtus, proua?”
„Vähem kui kümne minuti eest.”
Kordnik hakkas kirjutama. „Teie nimi, proua?”
„Zoe Foster.” Et Zoe teadis, mida temalt veel küsitakse, sest ta oli veetnud mitu tundi oma koomiksi tarvis informatsiooni otsides, siis lisas ta: „Elan Woosteri tänav 1232.”
„Mida te põiktänaval tegite?”
„Olin just lahkunud New York Heraldi jõulupeolt ja suundusin Houstoni tänavale, et sealt takso võtta. Kui ma põiktänavast möödusin, torkas mulle silma midagi sätendavat – kullast käevõru. Siis ma seda naist nägingi. Püüdsin teda äratada, aga ta ei reageerinud.”
„Ja mida te siis tegite?”
„Jooksin tagasi Heraldi hoonesse ja palusin öövalvuril teile helistada.”
„Kas te võiksite kirjeldada naist, keda väidate olevat näinud?”
Zoe tabas politseiniku hääles umbusklikkuse, kuid ei lasknud end sellest häirida. Kui ta poleks naist oma silmaga näinud, siis kahelnuks temagi. „Ta oli kena välimusega, hästi riietatud ja hoolitsetud, pikkade blondide juustega ja heleda näonahaga. Käevõru, mida ma ennist mainisin, oli umbes kuus sentimeetrit lai ja kaunistas tema vasakut rannet.” Ta pidi äärepealt märkima, et mõrva motiiviks ei saanud olla rööv, sest muidu oleks käevõru ära võetud, kuid ta kartis, et politseinik ei hinda tema panust.
Noorem võmm, kes oli partneri märkmete tegemise ajal Zoed jälginud, osutas nüüd naise poole näpuga. „Oodake üks hetk. Kas teie olete seesama Zoe Foster, kes mõtles välja eradetektiiv Kitty Floydi?”
Zoe, kellel oli sõbraliku hääletooni ja äratundmise üle hea meel, naeratas vastu. „Jah, olen küll.”
„Te näete välja täpselt nagu Kitty. Võib-olla on asi teie punastes juustes…”
Vanem võmm heitis partnerile kiire hoiatava pilgu, mispeale kordnik Barnes vakka jäi.
Kui vanem ohvitser uuesti Zoe poole pöördus, oli tema hääl juba pisut leebem. „Teate mis, preili Foster. Olen kindel, et soovisite ainult head, aga tõtt-öelda toimub praegusel aastaajal Manhattanil ohtralt pidusid. Võib-olla oli teie nähtud naine liiga palju napsitanud ja magas lihtsalt peatäit välja.”
„Räpasel põiktänaval? Kui väljas sajab lund?”
„Me ei tea, missuguse seisundis ta oli.”
Kordnik Barnes noogutas nõusolevalt. „Ja kui te teda puudutasite, siis ta ehmus ja põgenes.”
Zoe raputas kangekaelselt pead. „Ta poleks saanud kuhugi joosta. See naine oli surnud.”
Justkui oma veendumuse kinnituseks tegi Zoe mõne sammu põiktänava poole. Kui ta oli selle otsale jõudnud, peatus tema pilk kohal, kus veidi aja eest oli lebanud surnud naine. Nüüd kattis seda pinda õhuke lumekiht. Kui välja arvata lähedalasuv prügikonteiner, siis oli põiktänav tühi.
Umbusklik politseinik vaatas pealt, kuidas naine tagasi lonkas. „Kas teie kingaga on midagi lahti, proua?”
Zoe viipas selja taha. „Mu konts jäi ventilatsiooniluugi vahele kinni. Kui ma püüdsin seda lahti sikutada, siis see murdus.”
Pilk, mille võmm on nooremale partnerile heitis, oli vägagi kõnekas.
„No kuulge, ma pole joonud, kui te nii arvate. Ja mul pole kombeks lugusid välja mõelda. Või olematuid asju näha. Leidsin naise surnukeha ja helistasin politseisse nagu korralik linnakodanik.”
„Mina usun teda,” sekkus E. J. esimest korda.
„Kes teie olete, härra?” küsis kordnik.
„Elijah James Greenfield.” Ta osutas pöidlaga seljataguse hoone poole. „Olen Heraldi omanik. Zoe helistas mulle kohe, kui oli laiba leidnud, ja ma tulin alla.”
„Nojah, härra Greenfield, me ei saa muuta fakti, et kui puudub surnukeha, tõendid roima kohta või kuriteo pealtnägija, siis ei saa me teha muud kui rääkida ümberkaudsete elanikega ja registreerida õnnetusjuhtum. Aga mis puutub teisse kahesse, siis soovitan teil koju minna ja korralikult välja puhata.”
Zoe tahtis võmmi märkuse peale midagi teravat nähvata, kuid pani suu kinni. Kahe New Yorgi politseijaoskonna kordniku ees enesevalitsuse kaotamine poleks tema usaldusväärsusele mingil juhul kasuks tulnud.
„Kuidas meeldis?” Zoe pani rusikais käed puusa ja vaatas kahele põiktänava poole suunduvale politseinikule järele. „Nad ei uskunud mu jutust sõnagi.”
„Nad on lihtsalt veidi umbusklikud, muud mitte midagi. See on mõistetav.”
„Sinagi ei paista olevat kuigi veendunud, ehkki sa kordnikele vastupidist väitsid.”
„Ära pane mind tähele. Ma lihtsalt kardan, et sinu nähtud naine võis olla üks meie töötajatest. Seda sorti reklaam ei teeks meie ärile head.”
„Ega surnud naisele.”
„Jah, muidugi. Ma ei tahtnud endast tundetut muljet jätta.” E. J. kiikas ebaharilikult närviliselt põiktänavale. „Tead mis, tule paariks minutiks ülakorrusele. Tahan oma sekretäriga rääkida ja välja selgitada, kas kaks uut sekretäri olid täna siin. Seejärel viin su koju ja tulen tagasi teiste järele.”
Selsamal momendil ilmus nende ette nagu nõiaväel takso. Zoe tõstis käe. „Arvan, et kui sul selle vastu midagi pole, siis võtan takso, E. J. Aga palun helista mulle, kui oled Maureeniga rääkinud. Mul on tunne, et ma ei suuda nagunii magama jääda.”
Kui takso Zoe ees seisma jäi, suudles E. J. naist põsele. „Helistan sulle kohe, kui midagi selgub.” Ta avas takso tagaukse. Kui Zoe oli autosse istunud, ulatas mees juhile kahekümnedollarilise rahatähe ja ütles aadressi.
„E. J., sa ei pea…”
Ent ülemus oli juba autoukse kinni löönud.
Kolmas peatükk
Zoe närvid polnud veel täielikult rahunenud, kui ta kümme